Kommentaar

Ene Pajula | Mammile meeldiks vändaga raadio (19)

Ene Pajula, ajakirjanik, 10. november 2019, 18:19
Foto:
Sel viimase aja kõige tormilisemal nädalavahetusel puhus Läänemaalgi päris tugev tuul – pidi mammi äärepealt koos jalgrattaga teelt välja nügima, ent see polnud ilmselt midagi võrreldes sellega, mis toimus samal ajal Lõuna-Eestis. Ja see tuletas mammile elavalt meelde 2005. aasta jaanuaritormi, mille tema elas üle teadagi Haapsalus.

Teistmoodi torm Haapsalus

Haapsalus, sealhulgas mujal Läänemaal, põhjustas suurimaid probleeme vesi. Tollased elanikud mäletavad hästi, kuidas merevesi tungis majadesse. Umbkaudu sada perekonda tuli evakueerida, Fra Mare nimelise spa söögisaalis ujusid kalad. Mammi mäletab, kuidas ta ärkas hommikul vara, sest katkematult helisesid nii tema laua- kui ka mobiiltelefon. Kui ta toru võttis, siis oli seal 15 vastamata kõnet, sest helistanud olid murelikud pereliikmed, sõbrad ja muidu tuttavad. Kuna viimaste hulgas oli ka ajakirjanikke, siis üks kõnedest tuligi Eesti Raadiost, kust küsiti, kas vastab tõele, et Haapsalu on jäänud vee alla?

Mammi vaatas aknast välja nii õue kui ka tänava poole ega märganud midagi ebatavalist peale jõulise tuule, mis oli teisel pool tänavat kasvava väikese kuusepuu peaaegu maadligi painutanud. Mammi palus pisut aega olukorra selgitamiseks. Kass näugus ukse all ja nõudis õuelaskmist, aga kui mammi ukse suure vaevaga vastutuult lahti lükkas, siis taganes kass targu tuppa tagasi ja võttis suuna liivakastile. Meri oli tunginud poolde linna, jäädes pidama sajakonna meetri kaugusele mammi majast. Ometi ei mäleta mammi, et tol ööl ja päeval oleks hetkekski kadunud elekter, mis nüüd oli tormi ohvriks langenud  maakondade suurim probleem.

Muide, kuna nüüd oli häda ka teavitamisega, siis meenub mammile, et Haapsalus jagati  esmast infot kell kolm öösel, kui oli juba selge, et merevesi voolab vabalt majadesse, käepäraste vahenditega ehk ühe vana päästeautoga, millel olid ruuporid küljes. Sellega sõideti läbi rannaäärsed tänavad, aeti elanikud üles ja hakati evakueerimist korraldama. Kes läks ohutusse kohta sugulaste juurde, kes viidi gümnaasiumi internaati, mis oli koolivaheaja tõttu tühi.

Mäletatavasti ostis Fortum Läänemaa elektrivõrgu ära 1998. aastal ja tegi siia päris suuri investeeringuid. Mammi mäletab sedagi, kui vihased läänlased olid, kui siin elektri hind järsult tõusis. Nende hulgas oli mitmeid ettevõtjaid, kes tegid valitsuses kõva lobi, et Läänemaa elektrivõrk taas riigistataks, mida õnneks ei juhtunud. Samas ei meenugi mammile enam, millal elektri hind ülejäänud Eestiga võrdsustus, kuid erinevalt ülejäänud Eestist, kus iga suurem tuulehoog põhjustab suuremaid või väiksemaid elektrikatkestusi, ei mäleta mammi ainsatki korda sel sajandil, kus elekter oleks kadunud ilmastiku tõttu. Hooldustööde pärast seda muidugi juhtub, aga isegi siis antakse elekter tagasi pigem väljakuulutatust varem kui hiljem. Ja kuigi Läänemaa elektrivõrgud tehti korda juba oma kakskümmend aastat tagasi, siis näib, et asi toimib siiamaani. 

Kogu maa elektrifitseerimine

Seda enam ei saanud mammi aru, kuidas on võimalik, et uued Lõuna-Eesti alajaamad nii kergesti rivist välja lähevad? Tuul viis lihtsalt katuse pealt ära? No kuulge! Kas asi pole  pigem selles, et kõiki ehitustöid tehakse avaliku hanke korras ja avalikul hankel tuleb eelistada kõige odavamat hanget. Tõepoolest, kas pole olnud õigus brittidel, kes ütlevad, et nad pole nii rikkad, et osta odavaid asju. Olgu see asi pigem kallim, aga pikas perspektiivis on kasu kindlalt suurem.

Nii et kuigi kõik tormihädad tulenesid elektri kadumisest, on süüdistatud keda iganes, aga mitte Eesti Energiat või mis iganes firma vastutusel on elektrivõrgud. Enamik etteheiteid on  tehtud ettevõtetele, et miks pole neil varugeneraatoreid ja elanikele, et miks pole neil kogu aeg varuks mõni tünnitäis vett.

Eriti palju on räägitud generaatoritesse investeerimisest, enam-vähem nii, et olgu igal hoonel oma. Ja igas majapidamises peaks olema patareiraadio. Mammil oli hiljaaegu võimalus kuulata ühte loengut Aafrikast, kus enamik elektrist pidigi tulema diiselgeneraatoritest, ja aafriklaste kodudes pididki olema raadiod, mida saab kuulata vändast ringi ajades. Kas see on olukord, kuhu peaksime püüdlema?

Ka on inimestele südamele pandud, et igal perel peab olema korralik toidu- ja veevaru. Mõistlik muidugi, ja mammi on vägagi seda meelt, et kui ise enda eest seisad, siis hoiab sind ka jumal, aga kuidas seda korraldada, kui elad korrusmaja korteris, kus pole sahvrit ega soolalihatünni nurgas? Paljudel Eesti inimestel on toiduvarusid, aga need on teadagi enamasti sügavkülmas. Kui varu koosneb kuivainetest ja konservidest, siis tuleb need kuidagi pliidi peal söödavaks teha, aga mis siis, kui ka see pliit töötab elektriga? Mis veevarusse  puutub, siis mingi koguse joogivee hoidmine linnakorteris on muidugi võimalik, aga vett on vaja ju ka tualetis, ja käsi peab ka vahel pesema – ja hoidku jumal, kui peres on imik!  Lõuna-Eesti pikimad elektrikatkestused kestsid üle kolme ööpäeva, mammi ei kujuta ettegi, kuidas nad seal toime tulid. Ei saa salata, et Eesti inimene on üks vintske vennike ja püüab igas olukorras suurema kurtmiseta hakkama saada ja eks saadakse ka.

Aga mammi ei saa aru, miks pole keegi jutuks võtnud seda, et vajaksime hoopis suuremat elektri varustuskindlust. Ühes raadiosaates seda teemat isegi poole lausega puudutati, aga lõpetati kohe ära, sest see pidi olema üle mõistuse kallis. Et kõigi juhtmete maasse kaevamine ja alajaamade katuste tuulekindel kinnitamine pidi liiga palju maksma. Mammi pole muidugi mingi ekspert, aga tema kujutab ette, et kui midagi sellist pidi olema võimalik teha ühes maakonnas, kusjuures ilma riigi- ja ammugi mitte Euroopa-poolse abita, siis miks ei peaks see olema võimalik terves Eestis?

Kas tõesti on odavam loota, et küll kindlustus kõik kahjud kinni maksab, igaüks endale generaatori (teadagi koos diislivaruga, mida hoitakse ei tea kus, keldris või kuuris, kus see endast plahvatusohtu kujutab) ja vändaga raadio muretseb? Muidugi ei ole see „kogu maa elektrifitseerimine“ lihtne ega odav (peaaegu kommunism ikkagi) ega käi nipsust, aga võimalik peaks see ometi olema.

Muide, Võru näitel peaks kõigil olema selge seegi, mis juhtub, kui oleme jätkuvasti igasuguse  elektritootmise vastu. Põlevkivielektrit ei jätku vist tõesti enam kauaks, kuigi kas pole sealgi võimalik välja mõelda mingeid paremaid filtreid vms? Aga eestlane on häälekalt vastu ka puiduga elektri tootmisele, tuuleparkidele ja päikesepaneelipõldudele, rääkimata siis tuumaenergiast. Kas tõesti soovime minna tagasi aega kaks sajandit tagasi, kui elektrist ei osatud veel unistadagi? Samas seame lisaks kõigele muule, mis elektrita ei tööta, sihiks elektriautod ja nüüd ka kogu raudtee elektrifitseerimise. Mida me siis lõppeks tahame?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee