Seisukoht

Seisukoht | Jaburatest täiskasvanutest (7)

Ele Kalda, toimetaja, 8. november 2019, 17:21
Foto: Rauno Vahtre
Hiljutine sünnipäev viis mu mõtted sellele, et mulle on alati meeldinud täiskasvanu olla rohkem kui laps olla. Kusjuures mul oli imeilus lapsepõlv suvedega maal ning sõpradega tegime ka igasuguseid vahvaid asju. Jube tore oli, seda ei vahetaks küll millegi vastu.

Samas mäletan sedagi, et paljud täiskasvanud olid ikka nõmedad. Taktitundetud ja ebaõiglased. Mäletan mingeid kärgatusi stiilis „Mida sa eputad?“, kui näiteks kartsin midagi teha. Või julgesin natuke kõvemini naerda.

Ma pole traumeeritud ega midagi, aga nüüd ise täiskasvanu olles näen, et on endiselt hunnik inimesi, kes peavad oma pühaks õiguseks hurjutada võõraid lapsi.

Äsja ilmus Õhtulehes artikkel, kus lasteaedade naabruses elavad inimesed on väga vihased. Näiteks on õpetajaid loobitud õuntega, et nad lõpetaksid lastega õues tantsukava harjutamise ja paneksid muusika (kujutan ette, et „kuradi mürakarp“ on täpne sõnastus) kinni. Pedagoogidele heidetakse ette, et miks nad nutvaid lapsi koju ei kupata, karjugu seal. Kojameest loobitakse munadega, sest mis ta siis pühib luuaga nii valjusti teed.

Selline enesekesksus ja käitumine ajab täitsa kurjaks. Ise täiskasvanud inimesed – ei saa siis asju kuidagi viisakalt ajada, mõistuse piires vastugi tulla? Ma pole justkui kuulnud, et keegi oleks universumi kuningaks või kuningannaks kroonitud. Lastest on kahju. Samas hingan veel kord kergendatult, et endal on lapsepõlv seljataga.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee