Kommentaar

Manona Paris | Isside ajastu on käes. Miks siis mõned seda vihkavad? (9)

Manona Paris, kolumnist, 8. november 2019, 17:21
„Issi! Millal sa ometi tuled?!“ Väikese poisi nägu on kriim mis kriim, ta üritab olla vapper, aga lasteaiapäeva raskus rõhub ta õlul.

Aga sealt ta juba tuleb – just issi, kes käigupealt korjab kokku lapsukese riided ja kuulab õpetaja ülevaadet päevast. Ja siis lähevad nad koju, et perele süüa teha. Hoidku jumal selle eest? Oh ei, pigem kiitku ja kaitsku!

Jah, härrased vannutatud seltsimehed. Nüüdisaja lapsed nutavad enam mitte emme, vaid pigem issi järele. Nihe on toimunud väga ruttu – kui veel viis aastat tagasi esimese pojaga aeda minnes nuteti emmede järele, siis nüüd – palun vabandust ilmselge kalambuuri eest – on käes isside ajastu. Uutmoodi.

Lugege „isasemaid portaale,” kui ei usu. Meid ründavat lödipükste armee, kes ei oska enam oma kätega midagi teha (nagu kirjutajad käiksid ise marketi asemel mammutijahil), ja süüdi olla selles kõiges veidral kombel naised, kes on liiga haritud, teenivad ise raha ja on seeläbi kaaslastele liiga kõrged latid seadnud. On läbi selle mehed ära kohitsenud. Mnjah, nende loogika, palun vabandust. Ei taha rohkem sellele karavanile järele haukuda, ja ega nutikad seda teegi. Ent mingi ebakõla jääb siiski kõrvu kummitama. Millest on tekkinud arusaam, et n-ö traditsioonilisi mehenorme eirav mees on meessoo hukk?

No mis siin siis halba on, kui mees avastab, et laps on ka osa temast ja tahab temaga tegelda? Jääb isapuhkusele, nii nagu on seda teinud nii minu abikaasa kui ka, mis siin salata, omal ajal siseminister Mart Helme. Kui mees on see, kes viib ja toob last lasteaeda, jookseb öösel voodi alt kolle peletama ja tualetis tuld süütama ning on see, kes teab peres, kus on kraadiklaas ja plaastrid. Ja puhtad riided. 

Kardate, et see pole enam naistele atraktiivne? Ma julgen 26aastase vaatlejakarjääri põhjal väita vastupidist. Kõik mu tutvusringkonna vaprad superisad on naiste seas ülimenukad. Ja nad pole ka kordagi tõstatanud küsimusi, et naiste emantsipatsioon on kuidagi neid kohitsenud. Seda juttu ajavad pigem isendid, kellele arusaam soosuhetest on nihkes traditsioonilisi ja toksilisi stereotüüpe täis. Paraku aga sageli vildakalt, sest samal ajal, kui võimalikule partnerile esitatakse absoluutselt kõikvõimatud nõuded alates figuurist kuni oskusteni, siis ennast vabastatakse isegi sellest viimasest. 

Õigeid mehi on alati nappinud

Tegelikult pole siin ju midagi uut. Hala kaduva ja muutuva maskuliinsuse üle on kestnud sama kaua, kui issanda päike on oma tiire teinud. Samamoodi on lood nooruses rohelisemana paistva rohuga ning sellega, et noorus on alati hukas ja vanemad tagurlikud. 

Mehelikkusest, nagu ka naiselikkusest on muidugi igaühel enda arusaam, mis koondub veidratesse mürgistesse kogumikesse. Klassikaline toksiline käsitlus madonnast/hoorast  ja supermehest on aga ühtemoodi nii võimatu kui ka ebainimlik. Umbes nii nagu juulikuu lumi või harmooniline valitsuskoalitsioon. 

Ent mingi imelik ihalus nende järele vaatab liiga sagedasti käitumismustritest vastu. Pluss kasvav lõhe trotsist, et teine ei mõista, et seda kõike tehakse TEMA pärast. See on põlvkondade kaupa valearvestusi – mees peab kõike oskama ja suutma, ka kuu taevast alla tooma ja seibideks saagima. Naine peab alati ootama, taluma ja olema ilus. Lastega ei pea üldse arvestama, sest nemad ju räägivad siis, kui kana pissib...

Liiati pole inimsuhted alati nii üheülbalised, et üks peab olema nii ja teine naa. Kodus istuva ja ilus oleva nukukese elustiili saavad meie tingimustes endale lubada vaid väga vähesed. Pole kindel, kas seegi toob mingit õnne, kuna tegu on tõsiselt piiratud ja igava maailmaga. Ka mujal maailmas otsivad koduprouad endale tegevust mujalt, olgu selleks siis heategevus või seltskonnaelu kääritamine. 

Toksiline mehelikkus on aga oma lühinägelikkuses nii mürgine, et on imestusväärne, et  keegi selle fännajatest üle vanuse 45 üldse veel elus on, et selle (ja oma juuste ning libiido) kadumise üle halada. Vett ei joo, jala ei käi ja igal õigel mehel on ikka mitu naist korraga. Sellise ennast ja teisi hävitava elustiiliga veereb üsna peatselt hauda, mille veerele ei tule keegi heameelega mullapeotäisi järele viskama. 

Miks aga inimesed ei leia siis endale partnereid? Vahel pole selleks veel õige aeg. Vahel pole veel sattunud õiget partnerit. Mõnikord jääb puudu ka tõsisest tahtmisest, sest inimsuhted on ajamahukad ja võivad olla tüütud, eriti kui on harjutud omaette olema. 

Kelle latt peab langema?

Kas keegi peaks latti alapoole laskma? Eelarvamuste asjus kindlasti ja seda kõik osapooled. Käitumismustrite – et miks me ikkagi kordame oma vanemate vigu – teadvustamist võiks suisa koolis inimeseõpetuse tundides selgitada. Maailm on jagatud anumate süsteem – sa saad seda, mida välja annad. Kui oled veider komplekt ülbusest ja enesekindlusetusest, mis elavdub vaid pärast vägijooke, siis see kooslus pole kuigi elujõuline. Hea uudis on aga, et selliseks ei pea jääma. Meile kõigile on antud vaba tahe ja võimalus oma elumustreid ümber tikkida. 

Ning kuigi ma tunnistan kohati, et mul sähvab veidi mingi veidra köndivaluna, kui mu lapsed meid mehega nähes esimesena „issi-issi!“ huilgavad, on see siiski paganama lahe. Ma tean, et mina olen ka kallis, seda ürgset nabanööritunnet ei saa keegi mult võtta. Ma olen endiselt tähtis. See, kelle sülle ronitakse palavikuga ja kes oskab vaadelda pihkalamarjadelt peegelduvate veetilkade ilu. 

Kogu oma elu olen ma olnud ümbritsetud poistest – kasvasin üles poisse täis majapidamises ainsa tüdrukuna, mängisin nendega õues ning ka hilisemas eas on saatus mul määranud olla just poegade ema. Mul on ka kaks tugevat isafiguuri. Seetõttu olen näinud maast madalast, et niinimetatud soostereotüübid, olgu siis kõne all ühe poole suurenenud tundlikkus või teise empaatiapuudus, tegelikult ei kehti. Need omadused on vägagi isiksusepõhised, isegi kui pinnapealne muster üritab teist väita.

Ja seetõtu olen väga rõõmus, et üha rohkem saavad inimesed olla need, kes nad tahavad olla. Kes nad on sisimas. 

Muidugi elu teeb  keerdkäike ja mitte alati ei ela pilvepiiril ükssarvikute maalimisest ära. Ent kui sa oled leidlik – ja vabastatud meelega inimene on –, siis sa leiad selle viisi, kuidas ühildada oma unistus ja tegelikkus.

Isafiguuri tohutu tähtsus

Laste (järeltulijate, järgmise põlvkonna) eest hoolitsemine on minu sisimas oleva arusaama kohaselt üks viis puudutada surematust. Selleks on muidugi ka palju teisi viise, ja need on sama head. Olla isa või isafiguur on sama õnnistav igasuguste (pere-) või veresidemete korral. 

Ja et see tähendab seda, et haiget saanud laps hüüab juba (ka) teda appi. See ei tähenda, et ema pole vaja. Isaks ja tõeliseks meheks kasvamine pole kunagi nullsummamäng.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee