Kommentaar

Siiri Laidla | Kutsumata külalised – kas igavene nuhtlus? (8)

Siiri Laidla, kirjanik, 8. november 2019, 17:21
Foto: Teet Malsroos
Paljud meist mäletavad veel paljukirutud ja -kiidetud nõukaaega. Elu oli vastuoluline ja kummaline, aga elatud me saime. Aitas huumor, tekkisid anekdoodid. Allegooria sai tuule tiibadesse. Toonased kirjanikud, lavastajad, estraadikunstnikud poetasid oma sõnumi ridade vahele. Omandasime ridadevahelise lugemisoskuse.

Kõige muu juurde, mis tundub moodsale inimesele imelik, kuulusid ka ootamatud külalised. Suhtlus käis põhiliselt kirja teel, (laua- või seina-)telefone leidus vähestel. Pakilisi teateid saadeti telegrammiga, mis ei pruukinud küll õigeks ajaks kohale jõuda. Ning ühel ilusal tunnil seisiski ukse taga kauge sugulane, vana tuttav, koolikaaslane... Tõi uudiseid, heal juhul ka külakosti. Sageli paluti öömaja. Vahel oli tuttaval tarvis järgmisel päeval arstile pääseda, vahel olid muud pakilised asjatoimetused, vahel tahtis ta lihtsalt niisama meid oma kohalolekuga rõõmustada.  

Rõõmustasimegi. Meid oli meeles peetud. Seda polegi nii vähe. Linna majade välisuksed olid valla, fonolukust ei teatud keegi veel midagi. Eramajade juurdepääs oli muidugi keerukam: kuri koer ja „väikekodanlik“ kahtlustamine sinna juurde. 

Oh, ajad, oh kombed! Niimoodi õhkas väidetavalt juba Cicero. Seda parafraseerides võib öelda, et nii nagu ajad, on ka kombed. Ei tea mina, kuidas Vana-Roomas külalistesse suhtuti. Võin sel teemal vaid fantaseerida. Aga elada tuleb olevikus, vaatega tulevikku. 

Ootamatud või kutsumata külalised

Novembrikuus võivad meid üllatada ukse taha ilmuvad mardi- ja kadrisandid, uuemal ajal ka halloweeni-tegelased. Suhtun neisse sõbralikult: lapsed on maskeerimisega vaeva näinud ja julgust kogunud. Lähen mänguga kaasa ja usun, et nad toovad mu perele karja- ja viljaõnne, õnnistades mu koda. Pigem olen kurb, kui nad mu uksele ei koputa. Niigi on sombuses hilissügises rõõmu vähe, toogu siis sandikesedki seda juurde. Sai ju ka ise umbes 50 aasta eest santimas käidud, ja see oli nii põnev! Siiani on meeles. Kommid-õunad ja veidi raha oli mõnus tasu pealegi.

Tuleb vahet teha ootamatutel ja kutsumata külalistel. Just neid viimaseid me eriti ei salli. 

Kutsumata külalised võivad ilmuda näiteks pulmapeole või peietele. Vanasti kutsuti neid tegelasi kontvõõrasteks ja lapulisteks. Tülli pöörata nendega ei tahetud, vaid püüti rahumeelselt lahti saada. Vahel läks ka suuremaks kulmu rullilöömiseks. Praegusel ajal kiusavad meid peenemad lapulised: telefonimüüjad ja teenusepakkujad, Jehoova tunnistajad või mingi muu ususekti jüngrid, kellest on tüütu lahti saada. Ega reklaamikampaaniad ja isehakanud arvamusliidridki ole muud kui kontvõõrad meie hingekodus. Nad imbuvad nii tasa ja targu meie ellu, et lõpuks ei saagi aru, kas toimime iseenda või kutsumata külaliste soovi järgi.

Satikad kui ühendussild

On veel üks liik kutsumata külalisi: putukad-satikad. Täid, kirbud, prussakad, vaaraosipelgad, lutikad ja ämblikud. Juba seda nimekirja lugedes hakkab kere vastikusest sügelema. Aga nad on olemas, tahame või ei. Ajal, kus meie kodud on nii puhtad, pesumasin huugab iga päev töötada, tolmuimeja on igas kodus enesestmõistev koduabiline, ronivad need nuhtlused ikka meie ellu. Miks? Kuidas? Kas oleme räpased? Väljastpoolt kindlasti mitte. 

Ka mul tuli hiljuti kutsumata külalistega, lutikatega, võidelda. Olen kodune inimene, kuskil ei reisi, mingis lutikapunkris ei aele. Elan üheksakorruselises majas. Sinna ongi koer maetud. Suur maja on nagu elusorganism, millel ühine vereringe ja ka ühised satikad. Oleme justkui mingil ärritaval, vastumeelselt ühendaval moel selle „veresidemega“ seotud. Lutikal on ükspuha, kelle verd ta imeb, on selleks esteet, ärituus, süütu lapseke või bomž. Tõrjet tuleb teha kõigil.

Ja siis mõtlesingi, et kutsumata külalised, antud juhul lutikad,  polegi kõige jubedam nuhtlus. Nad võivad olla ka inimestevaheliseks ühendussillaks – nii perversne, kui see mõte ka ei tunduks. Vaid koos tegutsedes saavad suure maja elanikud satikatest priiks. Selleks on tarvis suu lahti teha, oma mure ära rääkida, koosolek kokku kutsuda, putukatõrje tellida, valehäbist üle saada ja nii edasi.

Kutsumata külalisi voorib ka üle riigipiiride. Kuidas nendesse suhtuda? Kas teha profülaktilist tõrjet või üritada sõbralikult koos eksisteerida? See sõltub paljudest asjaoludest. Mõtlen lutikate metafoorist lähtudes, et seni, kui nad mulle voodisse ei roni ja mu verd imema ei hakka, on kõik hästi. Kui aga arvukus ületab mu taluvuse piirid, tuleb kutsuda spetsialist kohale.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee