Kommentaar

Mart Soidro | Parteitu ministri valu ja võlu (2)

Mart Soidro, literaat, 7. november 2019, 18:29
Nädala eest avaldasin kahtlust, kas EKRE-l õnnestub üldse leida adekvaatne väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister (Õhtuleht, 01.11.2019). Aga võta näpust! EKRE ninamehed tõmbasid pealtnäha tühjast kübarast välja lihast ja luust jänese, õigemini Kaimar Karu.

Meie ajakirjandus oli meeldivalt üllatunud – selge silmavaatega hakkaja mees on elanud aastaid Londonis, räägib ilusat eesti keelt, ei tunne kaamera ees hirmu ning suudab end selgelt ja arusaadavalt väljendada. Rahvastikuministril ja tunnustatud kommunikatsioonispetsialistil Riina Solmanil on verisulis ministrilt palju õppida. 

Tore oli ka see, et rahvuskonservatiivid ei hakanud kohe Karul käsi väänama ja sundima teda parteisse astuma. Talle antakse aega atra seada poliitilise olukorraga kohanemiseks. Karu alustab n-ö valge lehena ega pea näiteks kommenteerima oma ametivenna Mart Järviku valimistejärgset postitust sotsiaalmeedias: „Emmede aeg on läbi, issid on kodus“ (10.03.2019). Eriti veel nüüd, pärast Kert Kingo tagasiastumist. See annab vastsele ministrile suurema tegutsemisvabaduse. Iseasi muidugi, kui kaua EKRE sellist olukorda talub. Mina isiklikult soovin kummalegi osapoolele kannatlikkust ja pikka meelt.

Pilk ajalukku

Kõik uus on hästiunustatud vana. Pärast 1996. aasta kohalikke valimisi hakkas murenema Koonderakonna ja Reformierakonna valitsuskoalitsioon. Eriti veel pärast seda, kui Tiit Vähi ja Edgar Savisaar sõlmisid 14. novembril koostöölepingu, mis ulatus all-linnast Toompeale ja otsapidi ka välispoliitikasse.

Reformerakonnal sai mõõt täis ja riburada pidi astusid kuus ministrit tagasi. Kõigepealt välisminister Siim Kallas ja siis ülejäänud, kelle hulgas oli ka parteitu haridusminister Jaak Aaviksoo. Mida teha? 1995. aasta valimised ülekaalukalt võitnud KMÜ (41 kohta) oli proovinud valitsust teha nii Keskerakonna kui ka Reformierakonnaga, aga head nahka ei tulnud kummastki. Ainsaks võimaluseks oli teha vähemusvalitsus, kaasata sinna spetsialiste, n-ö valgeid inimesi, kes oskavad keeli ning noa ja kahvliga süüa. Ühesõnaga: jätaksid valitsusest veidi viisakama mulje. 

Küllap oli see Jaak Allik, kelle pilk esimesena ookeani taha pöördus. Eesti vabariigi suursaadik USAs, Kanadas ja Mehhikos oli tolleks hetkeks ametis olnud juba kolm ja pool aastat ning varem või hiljem oli Toomas Hendrik Ilvesel aeg kodumaale naasta. Tiit Vähi kolmandas valitsuses oli Ilves parteitu, sellele järgneva Mart Siimanni valitsuse ajal aga ei liitunud ta mitte Koonderakonna, vaid hoopis Talurahva Erakonnaga. 

Kui talumehed ühinesid Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakonnaga (VKRE), sai selle uueks nimeks Rahvaerakond, mille ainsaks esimeheks Ilves jäigi. Neli ja pool kuud enne 1999. aasta riigikogu valimisi astus Ilves välisministri kohalt tagasi ja ameti võttis üle parteitu Raul Mälk. Kokkuvõttes läks ju hästi, nagu üks mu kadunud sõber tavatses öelda.

Nii kõrget lendu ma uuele väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministrile ei julge ennustada, kuid soovin siiralt talle uues ametis edu.

Marina Kaljurand pidas sõna?

„Kõikidel parteidel on enne valimisi ja valitsuskriiside ajal lõpmata pikk pink, mis tähendab, et iga erakond suudaks nagu välja panna kahe-kolme valitsuse jagu ministreid. Tegelikult on igal viimasel erakonnal näpud põhjas juba pärast viienda ministri nimetamist, kui me silmas ei pea tubli vallavanema mõõtu tegelast, vaid peame silmas nn eurokõlblikku ministrit,“ kirjutas Andres Tarand oma mälestusteraamatus „Kiri ei põle ära“ juba 2005. aastal. 

Isegi nii võimekas partei nagu on seda Reformierakond jäi 2015. aasta suvel välisministri leidmisega oma ridadest hätta ning pidi pöörduma kogenud diplomaadi Marina Kaljuranna poole. Aeg läks, aga Kaljurannast asja (loe: parteilast) ei saanud. 15. juunil 2016 teatas välisminister presidendikandidaatide debatil, et „kui ma presidendiks ei saa, siis suure tõenäosusega lähen poliitikasse ja astun erakonda.“ Kaljurand pidas sõna ning astus kaks aastat hiljem... Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda!

Reformierakonna eelkäija Eesti Liberaaldemokraatlik Partei kuulus nii Mart Laari esimesse kui ka Andres Tarandi jõulurahuvalitsusse. Asi kiskus tuliseks 1994. aasta suvel, kui ELDP juhatus tegi avalduse, kus teatas, et valitsus on kaotanud töövõime ega suuda Laari juhtimisel tulemuslikult jätkata. Seetõttu kutsusid liberaalid valitsusest tagasi oma ministrid Paul-Eerik Rummo ja Heiki Kranichi.

Mida tegi seepeale kaval rebane Mart Laar? Õigesti arvasite! Pakkus rahandusministri portfelli lahkuja erakonnakaaslasele, Lääne maavanemale Andres Lipstokile. Ikka selleks, et liberaale omavahel tülli ajada. Kahjuks ei võimalda leheruum seda kombinatsiooni pikemalt selgitada, aga kokkuvõttes ei suutnud Lipstok ahvatlusele vastu seista, peatas oma parteilise kuuluvuse ja võttis ministriportfelli vastu. Pärast seda, kui sai kinnituse Mart Laarilt ja Siim Kallaselt, et ka tulevases valitsuses saab ta ministriametis jätkata. Siim Kallasest 1994. aasta sügisel peaministrit ei saanud, aga see selleks. Lipstok säilitas oma koha ka Andres Tarandi valitsuses ning taastas oma parteilise kuuluvuse. Asjaosaliste mäletamist mööda mingit suuremat pidu sel puhul ei korraldatud.

Kokkuvõtteks. Üldjoontes on parteide värbamistaktika, et leida ministrit spetsialistide hulgast, vilja kandnud. Anne Sulling, Maris Lauri, Riina Sikkut – kellelegi ei saa suurt midagi ette heita. Sama kehtib ka Katri Raigi puhul, kes jõudis enne ministriks saamist olla vaid kaks kuud sotsiaaldemokraat. Ainsaks valgeks vareseks selles nimekirjas on suhtekorraldaja ja kabeliidu kunagine president Janek Mäggi, kes astus Keskerakonda selleks, et saada vabaks jäänud riigihaldusministri portfell (rohkem vist küll kott). Aga eks valijad andsid riigikogu valimistel Keskerakonna esinumbrina Jõgeva- ja Tartumaal kandideerinule oma hinnangu – 1671 häält oli oodatust kordades vähem. Mäggi asemel pääses Toompeale Tuus-Laul ja sellega lõppes ka seltskonnategelase poliitiline laul.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee