Eesti uudised

LÜHIKE MÄLU: legendaarse 4000 osalejaga Võru rahvamiitingu aastapäeva käis tähistamas vaid kuus inimest (8)

Arvo Uustalu, 7. november 2019, 13:20
Foto: 2 x Repro raamatust „Võru veri ei värise“ | Mervi Pallo
Esimene kord, kui eestlased julgesid avalikult taas kätte võtta sinimustvalge lipu, oli 32 aastat tagasi. Võru kalmistu ees seisid vastakuti 4000pealine rahvamass ning ahelik 400 miilitsast ja kagebiidist, keda julgestas kõrgendatud lahinguvalmiduses Võru sõjaväeosa. Kas eestlased peaksid seda sündmust tähistama sama suurelt nagu nüüd sakslased mälestavad Berliini müüri langemist 30 aasta eest? Või oleks õige lasta sel vajuda unustusehõlma?

1987. aasta 21. oktoobril  Võru kalmistu peasissepääsu ette kogunenud rahvamass nõudis Vaba-Sõltumatu Kolonni nr. 1 aktivistide vabastamist... ning suitsuvorsti ja sukkpükse. Igatahes andis Võru vastasseis kogu Eesti rahvale erakordselt tugeva signaali, et punaimpeerium ei pruugi olla igavene ning selle hinge vaakuva monstrumi vastu saab juba võidelda.

Selle sündmuse aastapäeva tähistamine on aga suikumas: mullu käis legendaarset rahvakogunemist meenutamas üks lipuga mees, tänavu oli Võru kalmistul asuva Vabadussõjas langenute mälestusmärgi juures kuus rahvuslikult meelestatud inimest. Eesti lähiajaloo tähtsündmust ja sellega seotud Tahteväljenduspäeva polnud isegi Võru kohalike ürituste kalendris.

VÕRU VAIKELU: Tänavusel Tahteväljenduspäeval seisid Vabadussõjas langenute mälestusmärgi juures (vasakult) Peeter Reemann ja tema poeg Mattias, Kalmer Vainlo, Jüri Pallo ja Jüri Luik. Kuuendana oli kohal Mervi Pallo, kes tegi kohalolijatest selle foto.Foto: Mervi Pallo

Samal teemal

Pudelid komissariaadi akendesse

1987. aasta sügisel hakkas rühm Võru noori korrastama Vabadussõjas langenud eesti meeste kalmusid, mis olid räämas ja unustusse vajunud. 21. oktoobrile kavandasid nad mälestusmiitingu, mis pidi toimuma linna piiril asuval kalmistul. Kuigi ürituse korraldajad olid miitingu eel kinni võetud ning kroonusse saatmiseks Tallinnasse sõjakomissariaati toimetatud, see kohaletulnuid enam ei peatanud.

Rahvas tungis miilitsaahelikust läbi ja suundus Vabadussõjas langenute kalmudele. Ühel hetkel ilmus välja rahvuslipp, millega suunduti kesklinna poole. See oli esimest korda okupeeritud Eesti ajaloos, kui okupandid ja nende kohalikud sabarakud ei söandanud sinimustvalget rahva käest rebida.

Oli veel aeg, kui Vene imperiaalvõimu vastaseid karistati kõrgkoolist väljaviskamise, töökohast ilmajätmise, hullumajas ravimise ja okupatsiooniarmeesse saatmisega. Ometi kogunes Ain Saare, Argo Männimetsa ja Meelis Ivaski korraldatud esimesele üldrahvalikule nõukogude-vastasele meeleavaldusele umbes neli tuhat inimest. Peeter Reemann oli üks neist, kes meeleavaldusest osa võttis ja oma kätes ka rahvuslippu kandis.

JÄRJEPIDEV: Peeter Reemann loodab, et ühel päeval jõuab Tahteväljenduspäev ka ametlikesse kalendritesse.Foto: Aldo Luud

Reemann meenutab: „Olin 18aastane aastane töölisnoor. Ma ei tea, kas see oli poisikeselik lollus või julgustükk. Lapsest saadik teadsin, kes on Konstantin Päts, ja minu isakodus seisis kapiotsal pisikene sinimustvalge vimpel. Vanaema rääkis meile vanadest asjadest ja mäletan, kuidas vanaisa kruttis raadionuppu, et Ameerika Häält kuulata. Neljandas klassis joonistasin koolitunnis purjekale sinimustvalge lipu. Pensionieas õpetaja soovitas mul lipp teha teist värvi. Nii siis sai sinimustvalgeks puri.“

Reemanni sõnul üritati teda kui töölisnoort koguni Vaba-Sõltumatu Kolonni koputajaks värvata. Ta leiab: „Tegelikult tegi miilits endale karuteene, sest eelseisvast kogunemisest teada saades käidi koolides rääkimas, et sinna minna ei maksa. Miilitsaahelik oli surnuaia ümber piiranud. Miilitsaid, KGB agente, rahvamalevlasi ja koputajaid oli kohal neljasaja kandis. Kel oli küünal või lilleõis käes, see lasti reeglina läbi. Surnuaia juures seisid miilitsate kollased „sidrunid“ ja hallid „rongad“, juhuks kui kedagi peaks ära toimetama. Ootel oli ka  surnuaia kõrval asuv sõjaväeosa.“

OKTOOBER 1987: Legendaarsel Võru meeleavaldusel jäi mõni  osaleja miilitsast fotograafi objektivi ette ja mõni peeti ka kinni.Foto: Repro raamatust „Võru veri ei värise“

Reemann tõdeb, et mõistagi võinuks asi ka õige hulluks minna, kuid meeleavaldust siiski verre ei uputatud. Küll tuli rahva ette üks punavõimude asjapulk, kes kutsus inimesi üles koju minema. Just see andis võimaluse ka meeleavaldajatel talle vastunõudmisi hõigata. „Kui saadi teada, et kogunemise organiseerijad on kinni võetud, siis nõuti nende vabastamist. Ühtlasi nõuti sukkpükse ja suitsuvorsti,“ meenutab ta.

Kesklinna suunas liikuma hakanud rahva seas käis sinimustvalge ühe käest teise kätte. Kolonn peatus parteikomitee ja sõjakomissariaadi ees. Mõlema hoone akendesse lendasid pudelid ja kivid.

Miitingu peaorganiseerijal Ain Saarel aga vedas, sest rahva nõudmisel pääses ta Vene sõjaväest ning talle anti valida, kas Rootsi või Rootsi kardinad. Mõistagi valis noormees vangla asemel heaoluriigi ning tal tuli järgmisel aastal Eestist lahkuda.

Võru veri ei värise

Reemanni sõnul oli rahvamiitingul seda suurem kaal, et see oli tõeliselt spontaanne. „Tagantjärele tundub isegi uskumatu, et ühe väikese Eesti linna rahvas sai sellise suure asjaga hakkama. Kahju on ainult, et see sündmus hakkab ajaloohõlma vajuma. Seepärast võtsin endale väikeseks missiooniks, et ma ei jäta ühtegi aastat vahele ja käin 21. oktoobril Vabadussõjas langenute mälestusmärgi juures. Eelmisel aastal seisin seal üksinda, tänavu olime kuuekesi, kusjuures üks oli minu poeg,“ räägib ta.

Reemann hoiab järjepidevust, sest loodab, et ühel päeval pannakse Eestile nõnda märgiline päev linna või riigi poolt kalendrisse. „See võiks olla päev, kui Võrus ja ka Eestis laiemalt räägitaks toonastest sündmustest. Et meie lapsed teaksid. 2007. aastal toimus meil 21. oktoobril ju isegi tõrvikurongkäik ja president Ilves käis võrulastele oma lugupidamist avaldamas,“ tõdeb ta.

VÕRU VERI EI VÄRISE: Kui 1987. aastal käis rahva seas käest kätte üks lipp, siis järgmise aasta augustis lehvis Võrus juba mitu sinimustvalget.Foto: Repro raamatust „Võru veri ei värise“

Vabadusvõitleja Jüri Kukega trellitatud ümberkasvatamisasutust jaganud põline võrulane Jüri Luik käis samuti Vabadussõjas langenute mälestusmärgi juures. „Võru linnavalitsuse kodulehel oli küll igasugu muid üritusi, aga märgilise tähtsusega päevast ei halligi. Sellel aastal viibis president siinkandis kuu aega, aga ta ei pidanud vajalikuks seda päeva isegi ära märkida. Meie, kohaletulnud leidsime, et järjest rohkem on hakatud seda algsündmust maha vaikima,“ tõdeb ta.

Jutlustaja Jüri Pallo oli kolonniga seotud selle algusaegadest peale, aga legendaarse sündmuse ajal oli Tallinnas, kus ta sellal õppis usuteaduste instituudis. Tänavu 21. oktoobril tuli ta Vabadussõjas langenute mälestusmärgi juurde koos naisega. „Sellist sündmust peaks vähemalt oma kodulinn meenutama,“ leiab ta.

Võru abilinnapea Sixten Sild ütleb, et kuna 1987. aasta sündmus oli rahvaalgatuslik, siis võiks seda ka meeles pidada just rahvaalgatuse korras. Samas nendib ta, et linna kalendris võiks see sündmus olla küll.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee