Kommentaar

Toomas Alatalu | Ajakirjanduslik projekt „Kremli minek“ (2)

Toomas Alatalu, vaatleja, 6. november 2019, 18:04
Foto: Stanislav Moshkov
Soovitaks sissejuhatuseks kohe huvilistel sirvida 2004. a. sügisel ja 2005. a. kevadel ilmunud ajalehti, et lugeda täpselt sama, mida praegugu – Eesti presidendi võimaliku Moskvasse mineku ja Venemaa presidendi võimaliku Eestisse tuleku kohta. Kusjuures isegi arvajad on osaliselt samad ja tegid sama, mida praegu – algul ütlevad kes jah, kes ei, mõne aja möödudes vastupidi, ja mis on lõplik hoiak, saab mõistagi selgeks mais-juulis 2020.

Visiit ikkagi susiseb?

Kordumine on seaduspärane, sest 2003–2005. a. korraldas vastselt võimule tulnud Vladimir Putini meeskond oma esimese „meie Suures isamaasõjas saavutatud võidu kampaania“, mis koosnes Stalingradi lahinguga alanud võitude ümmarguste tähtpäevade tähistamisest ja võiduparaadi kordamisest. Viimase puhul olid kohal ka välismaa riigijuhid ja nagu teada, eirasid seda kogunemist meie Arnold Rüütel, Leedu president Adamkus ja Gruusia president Saakašvili, kes jäid sel kurval päeval oma rahva juurde. 

Sama kordus 2008–2010. a. ja kuigi Venemaa oli vahepeal rünnanud Gruusiat, olid Punase väljaku tribüünid täis. Seal olid ka meie Toomas Hendrik Ilves ja Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Transnistria „presidendid.“ Peakülalised väitsid, et seda sorti üllatust Moskvalt ei oodatud. 2013–2015. a. kampaania lõppes sääraselt, et Ukraina sündmuste ajendil polnud tribüünidel ühtegi demokraatliku riigi juhti, ent olid Hiina, India, Serbia jt juhid ning marssisid nende väed. Marssis ka surematu polk koos Putini ja Iisraeli peaministri Netanyahuga.

Nüüd siis seisab ees neljanda „meie võidu kampaania“ lõpuleviimine. Ehkki Ukraina kriis seisab paigal, saavutas Prantsusmaa president Macron Venemaa õiguste taastamise Euroopa Nõukogus ja lubas olla mais Moskvas. Kutsutud on juba valikuliselt teisigi, ent üldist kutset, nagu seda tehti 2004. ja 2009. aastal, pole teada antud. Põhjus – suhted suurriikide vahel on selleks liialt halvad, et prestiižiga mängida (kutsume, aga nemad ütlevad demonstratiivselt ära).

Selge on see, et Kremli seisukohalt jagunevad teised riigi(pea)d kategooriatesse – omad ja vähem omad, Washingtoni teenrid jne – ja suhtlemine on ka sellele vastav. Viimastel päevadel teatavaks saanud infokillud – Venemaa saatkond huvitus Tartu lennuvälja võimalusest Putini „mürakas“ lennuk vastu võtta, Venemaa välisministeerium kritiseeris Eesti keelepoliitikat ja keeldu Venemaa laevu vastu võtta jmt kinnitavad seda, et Putini osalemine soome-ugri kongressil on ürituste plaanis. Mõistagi ka Kersti Kaljulaidi eelnev käik Punasele väljakule, sest kuidas sa ei lähe, kui tahad, et teine pärast Tartusse tuleks!

Selle „kui-kui“ puhul tasub mäletada, et president Arnold Rüütel sättis asjad nii, et läks ise Moskvasse, ent jaanuaris 2005 ja patriarh Aleksiuse kutsel ning siis tuli nende juurde president Putin. Üldine suhete seis aga kujunes maiks 2005 selliseks, et USA presidendi Bushi toel mõjus kolme endise liiduvabariigi juhi eemalejäämine paraadi vaatamisest pigem sümboli kui probleemina. 

Tasub mäletada sedagi, et juunis 2004 viibis Tallinnas rahvusvahelisel kohtumisel Venemaa peaminister Fradkov, kes jättis ära kohtumise Juhan Partsiga, teatades, et läheb hoopis kalale! Täpselt samamoodi käitus peaminister Tšernomõrdin Läti juhtidega 1998. a. Riias. Selge on see, et peaminister pole president, ent juulini 2020 on veel pikk tee minna ja kui arvestada teisipäevast Putini juhitud nõupidamist Kremlis vene keele poliitikast maailmas, siis on tal nüüd ka lisaargumente Tartusse tulekuks, et seal suure sõnumiga maha saada.

Elame-näeme ehk nagu ütles Venemaa välisministeeriumi kõneisik Maria Zahharova Eesti võimude tegevuse vastu protestides: „Fikseerime teie ebasõbralikud demaršid. Võtame need arvesse kahepoolsete suhete arendamisel“ (5. november).

Orban Tartusse

Eesti-Vene suhetest rääkides õhatakse tihti, et need võiksid olla nagu Soomel. Ent Soomegi puhul on need head ja toimivad olnud vaid kahel presidendil – Urho Kekkosel ja Sauli Niinistöl. Sellele tuleb muidugi lisada Stalini isiklik respekt Mannerheimi vastu, mis päästis Soomet paljuski, ent see on omaette teema. Eesti puhul sai märgitud Putini tulekut Rüütli juurde, ent toimunu jäi järjeta ja Eestit karistati allakirjutatud piirilepingust äraütlemisega.

Ootamatult presidendiks saanud Toomas Hendrik Ilves aga ei jõudnud paarist-kolmest kätlemisest Putiniga kaugemale, sest Kremli jaoks oli ta kohe ohusignaal ja temaga jäädi lõplikult distantsi hoidma pärast ajaloolist kaotust pronksiöö sõjas, mille lõpetas USA presidendi Bushi välkkutse Ilvesele tulla ja ööbida Valges majas. Sestap polnud ime, et kui Venemaa kehtestas mullu sissesõidukeelu rühmale Eesti ajakirjanikele ja politoloogidele, siis oli Ilvese tiitliteks selles nimekirjas „Ameerika politoloog, Eesti president 2006–2016“.

Seda Venemaa-poolset rehnutipidamist arvestades võib Kersti Kaljulaidi senise soleerimisega Venemaa rindel igati rahul olla. Kiire rahvusvahelise maine loomine ja julge juurdeastumine Pariisis kindlustasid enam kui aupakliku ja tasemel vastuvõtu Kremlis – suhete sisulise puudumise juures saatsid Venemaa presidenti kolm tema võtmeministrit. Edasiminek sellest tähendaks, et Putin kohtleks Kaljulaidi nagu Niinistöt või Orbánit, kui pidada silmas väikseid naaberriike ja nende juhte. Paraku on aeg kinnitanud, et Putinile ei sobi tugevad ja omapäised naisliidrid. Peale Angela Merkeli, keda ta pealegi esimesel korral koos oma koeraga vastu võttis, mis pani ehmunud Merkeli vene keeles rääkima…

Seda, mis Putinile sobib, võis märgata ka tema viimasel araabia riikide turneel, kui ta käigult peatus, uurimaks valvemeeskonna liikme omapärast külmrelva. Putinile sobivad ka meestejutud, st sina Sauli, sina Muhammad jne. Aga teda saab ka üllatada. Viktor Orbán sai hakkama sellega, et seni Lausanne’is Šveitsis olnud rahvusvaheline judoföderatsioon avas oma uue peakorteri Budapestis, mida Putin külastas. Enne aga oli Orbán toonud Budapesti viie Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida kristlike kirikute juhid, kes juba kümnendat aastat möllava sõjategevuse käigus said seal esimest korda kohtuda mõne suurriigi juhiga. Mõistagi oli see vesi seni moslemitega asju ajanud Putini veskile. Tuleb mõista – Putini tulemise Tartusse tagab paljuski Viktor Orbáni osalemine. Ehk siis rohkem ja suuremat Ungari tegeliku poliitika mõistmist eesti ajakirjanduse veergudel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee