Kommentaar

Alar Lehesmets | Prokuratuur raiskab ressurssi tühistele asjadele? (11)

Alar Lehesmets, Põhja ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör, 5. november 2019, 17:50
Foto: Priit Simson /Ekspress Meedia
Mingil põhjusel kuuleme ikka vahel, et prokuratuur tegeleb kriminaalasjadega, millega ei peaks üldse tegelema. Miks püüda taskuvargaid, kui samal ajal müüvad narkodiilerid kuskil amfetamiini? Aga miks püüda netikelmi, kes suudab eakatelt osava manipulatsiooniga sadu ja tuhandeid eurosid välja petta?

Ükski kuritegu pole tühine

Aga sellepärast, et ükski kuritegu ei saa olla tühine. Eestis on kõrgeima võimu kandjaks rahvas ning kõik on seaduse ees võrdsed. See tähendab ka, et iga inimese muret tuleb kohelda võrdselt. Ja keegi ei saa öelda, et kellegi teise mure on vähem tähtis või tühine.

Kriminaalmenetluses saab lähtuda loogikast, et mida rangem on võimalik karistus, seda raskem on olnud toimepandud kuritegu. Heites pilgu karistusseadustikku, ilmneb, et näiteks teise inimese löömise eest on seadusandja näinud karistusena ette rahalise karistuse või kuni aastase vangistuse; varastamise eest rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse; kellegi identiteedi ebaseadusliku kasutamise eest rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse; lähenemiskeelu rikkumise eest rahalise karistuse või kuni aastase vangistuse.

Küll aga ei saa õigusrikkumise tähtsust või tühisust hinnata vaid karistuse põhjal. Kas saame öelda, et teise inimese löömine kaks korda rusikaga näkku on tühisem kui temalt poolteist aastat vana mobiiltelefoni varastamine? Või hoopis teistpidi – et poolteist aastat vana mobiiltelefoni vargus tuleks lugeda riigi ning kõrgeima riigivõimu kandja vaates olulisemaks rikkumiseks kui sama inimese kaks korda rusikaga näkku löömine? Ka väliselt sarnased juhtumid ei pruugi olla sisult sugugi sedavõrd analoogsed. Toon siinkohal põgusa näite.

Ühes Eesti peres kasvab kolm last. Ema on lastega kodune, isa sissetulek ulatub veidi üle seadusjärgse miinimumpalga. Viieaastane perepoeg on pikka aega unistanud jalgrattast ning ema-isa on pojale lubanud, et kuuendaks sünnipäevaks laps selle saab. Kui see kauaoodatud päev kätte jõuab, on lapse rõõm piiritu ning lapse õnnetunne ja siiras tänu kompenseerib vanematele ostmiseks tehtud pingutused.

Sünnipäevajärgsel hommikul ärgates avastab uhke rattaomanik aga nii enda kui ka vanemate kurvastuseks, et öösel on nende panipaika sisse murtud ning pika aja jooksul kokku hoitud rahaga soetatud jalgratas, mida perepoeg on pidanud kaua ja kannatlikult ootama, on varastatud. Kurvad, jõuetud ja pettunud lapsevanemad esitavad politseisse avalduse jalgrattavarguse kohta. Lapse maailm, mis eelmisel päeval oli saanud uue ilme, on kokku varisenud ning vanemate pingutus lapsele rõõmu valmistamise nimel on kokku kukkunud.

Võib täie kindlusega öelda, et konkreetsele perele, kes pidi lapse soovi ja unistuse täitumiseks iga päev pingutusi tegema, oli jalgratta vargus viimase aja suurim tagasilöök ning see lõi kõikuma ka lapse usu ümbritsevasse maailma. Sarnaseid juhtumeid võib olla väga paljudel perekondadel, lihtsalt jalgratta asemel jäädi ilma autost või muruniidukist. Kel aga oleks selle näite puhul õigus öelda, et tolle pere elu mõjutanud kuritegu on tühine? Elukogemuse põhjal võib tõdeda, et mõni mitme tuhande euro suuruse kahjuga kuritegu võib osutuda tühisemaks kui lapse ratta varastamine.

Olgu kuriteod „väikesed“ või „suured“, riik peab reageerima mõlemal juhul. Sageli algab kurjategijaks kujunemise karjäär just nii-öelda väiksematest, kergematest kuritegudest, mis muutuvad aja jooksul järjest raskemateks. Tühisematena näivatele kuritegudele mitte reageerides annaks riik lubamatult julgustava signaali, et kui varastate odavamaid asju, siis ei juhtu midagi.

Riik ei jäta murega üksi

Õigusrikkumistele reageerimata jätmisel kuritegude arv tõenäoliselt kasvab ning nende ohjamiseks on vaja oluliselt suuremat ressurssi. Õiguskaitseasutuste õigeaegse sekkumisega on suurem tõenäosus „algaja“ seaduserikkuja  paranemise teele suunata. Varasema sekkumisega on loodetavasti võimalik ohjeldada kurjategijal karistamatuse tunde tekkimist ning pärssida kergemate kuritegude toimepanemiselt raskemateni jõudmist.

Kuritegude uurimise puhul ei tohi unustada ka nende mõjusust. Üks korterivaras võib tekitada mõnes maakonnas tohutult palju pahandust, taskuvaraste grupp võib aga mõjuda turismindust pärssivalt. Selliste juhtumite puhul on tihtipeale vaja vaadata asja laiemalt – leida juhtumid, mille vahel on sarnasused, analüüsida neid ning jõuda lõpuks teo toimepanijani.

Prokuratuuri ülesanne on aidata kõiki ühiskonnaliikmeid. Varjatud kuritegevuse, näiteks korruptsiooni, maksupettuste ning narkokuritegudega kaasnev mõju jääb üksikisikule alatihti kaudseks – nende tõttu kannab peamiselt kahju ühiskond tervikuna. Kuriteod, nagu näiteks vargused, kergemad kaklused, identiteedivargused ja kelmused on aga just need, mis inimesi vahetult mõjutavad ning mille kaudu tajutakse kogukonna üldist turvalisuse taset. Selliste kuritegude puhul on vaja näidata kurjategijatele, et nende kuritegu ei tasu end ära, ning anda kannatanutele teadmine, et riik ei jäta neid murega üksi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee