Maailm

Kas Ebola viiruse eest hoiatanud ajakirjaniku mõrvasid tõesti vandenõuteoreetikud? (1)

Toimetas Greete Kõrvits, 4. november 2019, 21:43
Ebola üle elanutel ja meditsiinitöötajatel lasub stigma: mõned kongolased usuvad, et nad on valitsuse kollaborandid, kes haigust meelega levitavad.Foto: Reuters/Scanpix
35aastane Papy Mahamba Mumbere töötas kohalikus raadios ning hoolitses oma kodukandis vabatahtlikult ebolahaigete eest. Võiks küsida, kes küll võis hea südamega meest, kes aitas tapjaviiruse levikule tähelepanu pöörata, sedasi vaenata, et mees jõhkralt maha tappa?

Ööl vastu pühapäeva magasid Mumbere ja tema abikaasa oma Lwemba linnas asuvas kodus, kui kamp relvastatud kaake majja tungis ning Mumbere pussitades maha nottis. Tema naine sai väga tõsiselt vigastada, kuid jäi imekombel ellu. Pärast mõrvatööd põletasid kurjategijad paari kodu maani maha.

Samal teemal

Kohalik politsei annab teada, et võttis kinni kaks kahtlusalust ning uurimine käib aktiivselt edasi. Kuriteo motiiv pole endiselt teada, kuid alust on kahtlustada, et põhjused võivad peituda kohalike elanike vaenulikus suhtumises tervisetöötajatesse.

Miks nii? Esiteks on praegune viiruspuhang, mis (ametlikel andmeil) nõudnud üle 2000 inimese elu, niigi ääretult keeruline, kuna esimest korda levib ebola põhimõtteliselt sõjatsoonis. Piirkonda, kus puhang nüüd alguse sai, räsivad kohalikud konfliktid, relvastatud grupeeringud ründavad tervishoiutöötajate konvoisid regulaarselt.

Kuid oleks siis, et vähemalt kohalikud, potentsiaalsed patsiendid, tunnetaksid Ebola viiruse ohtu ja kas kaitseksid või siis vähemalt tervitaksid abilisi nagu Papy Mahamba Mumbere, kes veetis nii töö- kui vaba aega aktiivselt selle kohta info levitades ja haigetega töötades.

Paraku nii ei ole. Nagu läänemaailmaski levib skepsis teaduspõhise meditsiini, vaktsiinide jms suhtes, nii ka Kongos. Seal on asi hoopis hull, kuna paljud levikupiirkonna elanikud ei usugi, et viirus üldse olemaski on. Põhja-Kivu, Lõuna-Kivu ja Ituri provintside elanikud kipuvad uskuma vandenõuteooriaid, et viirus on kas totaalne väljamõeldis, millega valitsus rahvast kiusab või et see küll eksisteerib, ent valitsus levitab seda meelega. Meditsiinitöötajad on seega nende kahtlejate silmis kas valitsuse agendid ning väärt parimal juhul umbusku, halvimal juhul vägivalda, või lihtsalt oportunistid, kes saavad hea töö ja palga peale. Eriti levinud on viimane arusaam. Äraostetuteks peetakse ka neid, kes ebola üle elanud ja ellu jäänud. Mõned usuvad, et haigestunud saavad selle eest raha, et haigust kas teeselda või teistele edasi kanda.

WHO andmeil on Kongo DV-s sel aastal meditsiinitöötajate ja -asutuste vastu toimunud enam kui 300 rünnakut. Lisaks peavad arstid arvestama kohalike oludega: sealkandi rahvas on väga liikuv, ent kui nakatunud ringi rändavad, siis aitab see mõistagi viiruse levikule kaasa. Ka pole ebola sealkandis kordagi varem levinud. Inimesed, kel varasem kokkupuude puudub, ei kujuta haigust ettegi, kuni see lõpuks ennast tabab. Vähem kui kaks kolmandikku inimestest on nõus laskma ennast ebola vastu vaktsineerida.

Veel üks aspekt, millega arstid ja medõed lihtinimesi ärritavad, on range soovitus jätta kohalikud traditsioonid ebolasse surnut ära saates sinnapaika. Nende hulka kuuluvad surnu pesemine, riietamine ja otsaesisele suudlemine. Punane Rist kirjeldab ebolapiirkonna matuseid kui superleviku sündmusi, kus kümned ja kümned inimesed lahkunut musitades ja riietades haigusega kokku puutuvad.

Meditsiinitöötaja piserdab ebolasse surnud naise kirstu desinfitseerimisvahendiga.Foto: Reuters/Scanpix

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee