Õhtulehe spordiblogi

Deivil Tserp | Õnneks eksivad ka (spordi)arstid (2)

Deivil Tserp, 4. november 2019, 08:00
Magnus Kirt taastub praegu õlaoperatsioonist.Foto: Stanislav Moshkov
Ma olin pehmelt väljendudes üllatunud, kui lugesin Eesti Päevalehest / Delfist Magnus Kirti opereerinud Soome doktori Urho Väätäinen prognoosi, et Doha MMil hõbemedali võitnud odaviskaja Tokyo olümpial osalemise tõenäosus on 50–60 protsenti.

Tegelikult ei ole Kirdi paranemise kiirust võimalik ennustada isegi kõige parema tahtmise korral. Mõnes mõttes on see hea, sest püsib lootus, et ta saab juuli lõpus algaval olümpial areenile astuda ja ideaalse stsenaariumi korral ka medalilahingus kaarte segada.

Samal teemal

(Spordi)arstid teevad operatsioonilaual enamasti head tööd, ent taastumisest rääkides on nad pahatihti üsna kõvasti puusse pannud. Meenutagem siinkohal mõnd erilist stoorit.

Kui murdmaasuusataja Kristina Šmigun-Vähi murdis 1. jaanuaril 1998 mootorsaaniõnnetuses rangluu, ennustasid tohtrid, et veebruarikuist Nagano olümpiat vaatab ta televiisorist. Šmigun-Vähi ei kosunud imehästi ega saanud sekkuda suurde mängu, aga 30 km vabatehnikasõidus oli ta stardijoonel ja läbis distantsi. Nii palju siis „rahvuslikust rangluust“.

Hooajal 2006/2007 kimbutas murdmaasuusataja Andrus Veerpalu põlvetrauma ning ta pidi Sapporo MMist loobuma. Meditsiiniringkonnas räägiti üsna üksmeelselt, et raske krooniline vigastus välistab tippspordis jätkamise. 2009. aastal krooniti Veerpalu maailmameistriks. Nii palju siis „rahvuslikust põlvest“.

2011. aastal vigastas kaugushüppaja Ksenija Balta põlve. Jällegi kaikus kuluaarides asjatundjate veendunud arvamus, et sportlase karjäär on läbi. Põhialal läks tal küll kaotsi neli aastat, kuid pärast tagasitulekut on ta peaaegu kõigil tiitlivõistlustel finaali jõudnud. Nii palju siis teisest „rahvuslikust põlvest“.

Nüüd jõuame väikse ringiga tagasi Kirdi juurde. Tokyo olümpiat silmas pidades toimub võidujooks armutult tiksuva kellaga. Selge, et õlaoperatsioonist kosumiseks jääb ülivähe aega. Lõplik tõde, olgu see nii karm kui tahes, selgub hiljemalt suve alguses.

Kirdist veelgi keerulisemas seisus on üliraskekaalutõstja Mart Seim, kes käis kolm nädalat tagasi rinnalihaselõikusel ja keda on kaks aastat kibutanud seljatrauma. Tema peab olümpiapääsme lunastamiseks kaks korda edukalt võistlema. Esmalt juba veebruari lõpus ja märtsi alguses Maltal ning teist korda aprillis Moskvas EMil.

Seimi ravi koordineeriv doktor Margus Annuk märkis siiralt, et kohustuslikud võistlused panevad peale suurema plaani, mille eest ei põgene. „Palju oleneb sellest, kas teha seljale veel üks ravikuur, esimene mõjus hästi. Ei tahaks alla anda,“ rääkis Annuk.

Spordikaugetel inimestel on Kirti ja Seimi keeruline mõista. Jah, vanasõna ütleb, et tark ei torma. Aga mõlemad kiirustavadki aeglaselt ja kaaluvad iga sammu väga põhjalikult. Samas ei kavatse kumbki kergekäeliselt SOS-nupule vajutada ja lohutada end teadmisega, et suveolümpiatuli süüdatakse ka 2024. aastal.

Teen sügava kummarduse nii Kirdile kui ka Seimile, kes ei jäta mitte midagi juhuse hooleks ning kasutavad laias maailmas pakutavaid efektiivseid ravi- ja taastumisvõimalusi: Kirti abistasid Prantsusmaa ja Seimi Türgi asjatundjad.

Elus järgneb igale langusele tõus. Minu sisetunne ütleb, et mõlemad rõõmustavad spordisõpru veel ilusate tulemustega!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee