Kommentaar

Taavi Libe | Tänapäeva apokalüpsise õppetunnid (8)

Taavi Libe, TV3 saatejuht, 4. november 2019, 18:10
Foto: Erki Pärnaku
Eestimaa on mõõtmatult suur. Selline tunne tekkis eelmise nädala alguses, kui meediasse hakkasid põhjalikumalt laekuma infokillud, millist kahju olid suurele osale Eestist teinud tormituuled. Tormipäeval Tallinnas viibinul ei jäänud üle muud, kui kukalt kratsida ja mühatada, et mis tormist nüüd jutt käibki. Pealinnas oli vilets ja tatine sügisilm, aga ei midagi rohkemat.

Tõdemus, et Eesti ongi mõõtmatult suur, sai kinnitust järgnenud nädala jooksul. Pühapäeval käesolevat kirjatükki kribades pole ma kindel, kas kõikides kodudes on üldse elekter taastunud. Terve nädal pimedust – see tundub üleüldise kannatamatuse ajastul täiesti hoomamatu. Kui lühiajalise leviaugu tõttu ei avane veebileht silmapilkselt, siis usutavasti iga teine meist vajutab vähemalt viiendal sekundil refresh-nuppu ning kümnendal sekundil on lihtsalt kogu maailma peale närvis. Aga terve nädal...

Kuhu pangakaartidega minna?

Torm näitas, et meie valmisolek kriisiolukorraks on pehmelt öeldes kesine. Elektriarvest enam kui kolmandiku moodustava võrguteenuse eest maksmisest ja läbi hammaste kirumisest ei piisa. Siseministri esialgu grostesksena mõjunud soovitus hankida majapidamisse generaator kipub tõele vastavat. Esmapilgul kopsakas väljaminek võib mõnele maal tegutsevale väikeettevõtjale tähendada viimast õlekõrt, tänu millele õnnestub pääseda suurest kahjumist.

Üks pisem generaator kuluks ilmselt ära ka linnakorteri panipaika. Minulgi on lapsepõlvest piisavalt kogemusi sellest, kuidas kõvema tormi või suuremate liinirikete tõttu kadus elekter paariks-kolmeks päevaks. Pagana pime oli, aga muud suuremat traagikat selles polnud. Küünlad toodi välja ja elu läks edasi.

Praegu kaasneks vähemalt minu kodus suurema elektrikatkestusega täielik kaos. Alustades sellest, et suure tõenäosusega puudub mu majapidamises kell, mis töötaks ilma elektrienergiata. Võib-olla isegi kuskilt sahtlipõhjast mingi analoogkella leiaks, aga selle usaldusväärsus oleks pehmelt öeldes kesine.

Järgmised probleemid tekiksid toidu säilitamise ja valmistamisega. Või ka toidu juurdehankimisega, sest aiavärava paneb liikuma elektrimootor ning selle vastu, kas ja kuidas selle ilma elektrienergiata lahti saab, pole ma oma õndsas naiivsuses veel huvi tundnud. Ja kui lõpuks üle aia ronin, siis kuhu ma oma pangakaartidega lähen? Elektrita ei kõlba need muuks, kui leiva peale või määrimiseks. Vorstilõikamisega jääb üks deebetkaart vist juba hätta. Samas pole elekter sugugi ju ainus kriitiline aspekt. Kui Tallinna peaksid tabama laiemad veevõrgu probleemid, siis võin vist kohe looteasendisse visata ning diivani alla surema sättida.

Satume väärtuskonflikti

Juhised sellistes olukordades toimetulekuks on tegelikult elanikkonnale ammu laiali jagatud. Sirvides päästeameti soovitusi hädaolukorra kodusteks varudeks, tundub esmapilgul, et seda kõike on mõttetult palju, aga põhjalikumalt analüüsides on selge, et igal nimetusel on väga kindel põhjendus ja eesmärk. Võtame nimekirjast kas või kondenspiima, mis rammusal ja rõõsal ajal on tõeline suhkrupomm, mille magusus ajab pea valutama ja kõhus keerama, aga kujutan ette, kuidas külmas ja masendavas olukorras lööb lusikatäis venivat ollust vere ja aju tööle ning teeb mõneks ajaks tujugi paremaks. Kui mitmele nimetusele varude nimekirjast saaksite linnukese teha? Mina sain mööndustega kolm: konservid, esmaabi ning akupank. Mööndustega seetõttu, et akupank on suure tõenäosusega tühi.

Olgem ausad, kriisiolukorraks valmistumine polegi tänapäeval kuigi lihtne, sest tegelikult astume sellega väärtuskonflikti. Ühiskonna üldine suundumus on see, et me tarbiksime aina vähem ja läbimõeldumalt. Et me ei ostaks külmkappi ja sahvrisse valmis toitu, mille puhul me pole kindlad, millal ja kas me selle üleüldse ära sööme. Et me tarbiks võimalikult palju rohelist energiat ning vahetaksime bensiinimootoriga transpordivahendeid aina kiiremini elektrisõidukite vastu. Mis siis ikkagi on jätkusuutlikum käitumisviis?

Usuleigetele eestlastele võibki tugevast sügistormist saada apokalüpsis. Õndsus tabab neid, kes ei jää lootma kõrvalisele abile ning teevad ise kõik vajalikud ettevalmistused. Teisi nuheldakse tegematajätmiste eest külma, nälja ja pimedusega.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee