Maailm

10. NOVEMBER: valitsuseta Hispaania lahendab kriisi uute valimistega (3)

Allan Espenberg, 2. november 2019, 09:00
VALIMISKAMPAANIA: Hispaania sotsialistide juht Pedro Sánchez 7. novembril Valencias kampaaniaüritusel kõnelemas.  Foto: EPA/Scanpix
Hispaania on juba mõnda aega suures poliitilises kriisis ja väljapääsu ei suudeta leida. Lisaks sellele, et olukorda komplitseerivad Kataloonia sündmused, ei suudetud pärast aprillivalimisi kokku panna toimivat valitsust. Pühapäeval, 10. novembril korraldatakse seal sel aastal juba teised ennetähtaegsed parlamendivalimised. Kas nende järel suudetakse moodustada valitsust?

Eelmine kord toimusid Hispaanias parlamendivalimised pool aastat tagasi, tänavu 28. aprillil, kui valiti alamkoja – saadikute kongressi (Congreso de los Diputados) terve koosseis ehk 350 saadikut ning ülemkoja – senati (Senado) 265 liikmest 208. Normaalse ja toimiva valitsuse moodustamiseks on võiduparteil oluline saada võimalikult palju saadikuid just parlamendi alamkotta.

Samal teemal

Viimastel aastakümnetel on Hispaanias ilma teinud peamiselt kaks parteid, mis on olnud suutelised moodustama valitsust. Alates 1982. aastast on vaheldumisi olnud võimul sotsiaaldemokraatliku orientatsiooniga Hispaania Sotsialistlik Töölispartei (Partido Socialista Obrero Español, PSOE) ning konservatiivne ja kristlik-demokraatlik Rahvapartei (Partido Popular, PP). 

Aprillivalimiste edukamaks parteiks oli sotsialistlik partei, mida võitjaks nimetada oleks ilmselge liialdus, sest saadi vaid 123 saadikukohta (kohtade arv suurenes võrreldes eelmiste valimistega küll tervelt 38 võrra), millest ei piisanud üheparteilise valitsuse moodustamiseks. Seevastu tabas Hispaania teist suurt parteid Rahvaparteid täielik lüüasaamine, sest kaotati 69 saadikukohta ja senistest mandaatidest jäi alles vaid 66. Rahvaparteile astus peaaegu kannule paremtsentristlik partei Kodanikud (Ciudadanos, Cs), mis sai juurde 25 kohta ja jäi püsima 57 mandaadi juures.

Kui aga rääkida veelgi varasematest valimistest 2011., 2015. ja 2016. aastal, siis oli suurvõitjaks Rahvapartei, mis moodustas ka valitsuse. 2011. aastal peaministriks saanud Rahvapartei juht Mariano Rajoy pidas valitsusjuhi kohal vastu kuni 2018. aasta juuni alguseni, kui sotsialistide mahitusel ja korruptsiooniskandaali ajendil avaldas Hispaania parlament tema valitsusele üsna napilt umbusaldust. Järgmiseks peaministriks kinnitati – vaatamata eelnenud valimiste kaotusele – sotsialistide juht Pedro Sánchez, kes moodustas vähemusvalitsuse peaasjalikult omaenda partei liikmetest. 

Riigil pole volitustega valitsust

Tänavu pärast aprillikuiseid valimisi ei suutnud Sánchez aga enam valitsust kokku panna ja on jätkanud praeguseni peaministri kohusetäitjana. Ka ministritel ja kogu valitsusel on ajutine staatus. Sotside põhiliseks liitlaseks taheti värvata pahempoolne partei Podemos, kuid sellest ei saanud asja, sest Podemos nõudis koalitsioonivalitsuse moodustamist koos nende partei esindajate pääsemisega ministriteks, aga sotsialistidele selline variant ei sobinud. 

Hispaania kuningas Felipe VI saatis parlamendi laiali 24. septembril. Foto: EPA/Scanpix

Nii pidid sotsid käed üles tõstma ja oma läbikukkumist tunnistama, misjärel saatis kuningas Felipe VI 24. septembril parlamendi mõlemad kojad laiali ja määras uute valimiste kuupäevaks 10. novembri. Tavaliselt kirjutab sellistele määrustele alla peaminister, kuid praegu on Hispaania valitsusel ajutine iseloom ja tal pole vastavaid volitusi – nii tuligi päevapoliitikasse sekkuda kuningal. Niisugune olukord leidis demokraatliku Hispaania ajaloos aset teist korda.

Praegu kehtiv Hispaania konstitutsioon võeti vastu 1978. aastal ning sellest ajast möödunud 41 aasta jooksul on parlamendivalimisi peetud 13 korda. Järgmise nädala valimised on neljateistkümnendad. Kui esialgu käidi valimas enam-vähem korrapäraselt, kolme-nelja aasta tagant, siis pärast 2015. aastat hakati valijaid ekspluateerima tunduvalt tihedamini ehk järgmisel nädalal on tulemas juba neljandad valimised viimase nelja aasta jooksul.

Opositsioon: Franco säilmetega trikitati

Valimistulemusi võivad mõjutada mitmed asjaolud. Kindlasti on selleks sündmuste areng Kataloonias ja mõnes teiseski Hispaania piirkonnas. Kui katalaanidega on suhted keerulised ja sellest plusspunkte teenida on sotsidel raske, siis ajutise valitsuse arvates väärivad nad kiitmist (s.o sotside poolt hääletamist) vähemalt selle eest, et lahendasid endise diktaatori säilmete probleemi.

VALIMISEELNE TRIKK?  24. oktoobril maeti diktaator Francisco Franco põrm Langenute oru mausoleumist ümber Mingorrubio El Pardo avalikku surnuaeda.Foto: Capital Pictures/Scanpix

Valimiste eel tehti ära tegu, mille üle on vaieldud palju aastaid. Nimelt maeti ümber riigi kunagine diktaator Francisco Franco. Kui peaministri kohusetäitja Pedro Sánchez märkis sellega seoses, et Franco säilmete väljakaevamine tähistab tema riigi moraalse solvamise ja demokraatliku anomaalia lõppu, siis opositsioonijõud on suhtunud sellesse mitmeti, kritiseerides nii toimingu läbiviimise meetodeid kui ka valitsuse valitud aega vahetult enne valimisi.

Opositsioon nimetas Franco ümbermatmist valimiseelseks trikiks, millega sotsid püüavad oma häältesaaki suurendada. Näiteks teatas Rahvapartei liider Pablo Casado, et eesseisev hääletamine ei toimu minevikusündmuste põhjal: „10. novembril hääletatakse meie tulevikku, hääletatakse selle üle, mis meile tegelikult korda läheb.“

Kataloonia jätab jälje valimistele

Kataloonia on nagu viitsütikuga pomm, millest kunagi pole teada, millal ta otsustab lõhkeda. Kui hiljuti mõistis Hispaania ülemkohus mässule õhutamise eest Kataloonia üheksa poliitikut üheksaks kuni 13 aastaks vangi, siis vaevalt see katalaanidele praegusest valitsusest kuigi hea mulje jättis. Kohtu käitumist nimetatakse otsesõnu otseseks rünnakuks inimõiguste ja kõigi muude õiguste vastu.

RAHUTU KATALOONIA:  Barcelonas ja teistes Kataloonia linnades jätkuvad iseseisvuslaste meeleavaldused, mis puhkesid 14. oktoobril, kui Hispaania ülemkohus mõistis üheksale  iseseisvuslaste juhile mässu õhutamise ja riigi raha väärkasutamise eest  9 - 13 aastat vanglakaristust.Foto: AP/Scanpix

Barcelona jalgpalliklubi endine treener Josep Guardiola teatas koguni, et Hispaania on muutumas autoritaarseks riigiks, mis kasutab terrorismivastaseid seadusi selleks, et kuulutada teistmoodi mõtlevad inimesed kurjategijateks. 

Aga ühtse Hispaania pooldajad andsid sotside valitsusele selle eest loomulikult au. Ka peaminister Pedro Sánchez teatas, et kohtuotsust tuleb austada, andes mõista, et armuandmist loota ei ole.

Eksperdid on kindlad, et Kataloonias aeg-ajalt ägenevad rahutused ja teravnevad olukorrad etendavad eesseisvatel valimistel olulist rolli, kuid millist, seda nad ei oska veel ennustada.

Ennustuste järgi ei tohiks uued valimised olukorda selgemaks teha ja poliitilist kriisi lahendada, sest ei parem- ega vasakpoolsed parteid saa arvatavasti parlamendis enamust. See on selgunud avaliku arvamuse küsitlustest. Enamuseks on vaja koguda parlamendi alamkojas 176 saadikukohta, kuid see jääb tõenäoliselt kõigile kättesaamatuks. Isegi kui näiteks sotsialistid saavad 130 kohta ja löövad käed kahe väiksema vasakpoolse parteiga, ei saada vajalikku mandaatide arvu kokku.

VALIMISKAMPAANIA: Hispaania sotsialistide juht Pedro Sánchez (keskel) 31. oktoobril kampaaniaüritusel Sevillas. Foto: EPA/Scanpix

Enamik politoloogidest on küll seisukohal, et parempoolsed jõud võivad saada minimaalse ülekaalu ja sotsialiste tabab kordusvalimistel lüüasaamine, aga ka mitmed teised võimalused pole välistatud. 

Kuigi on selge, et ükski partei vajalikku arvu mandaate kokku ei saa, ei saa siiski välistada, et mitmekesi võidakse 176 saadikukohta kokku klopsida. Kui nii peaks juhtuma, siis pole see veel võit, sest valitsuse moodustamine koalitsioonilistel alustel pole Hispaanias kunagi väga kergesti kulgenud. Näiteks on Rahvapartei ja Ciudadanos arvatavasti nõus võitmise nimel kokku leppima Voxiga, mida on kõige sagedamini nimetatud äärmusparempoolseks ja ülikonservatiivseks parteiks. Vox pooldab unitaarset Hispaania riiki, võitleb Euroopa Liidu migratsioonipoliitika vastu, ei toeta aborte ega samasooliste abielusid jne, mistõttu koalitsiooni moodustamine Voxiga on üsna keeruline.

Täpselt samasugune segane ja lootusetu olukord valitseb ka vasakpoolsete leeris, kus samuti ei suudeta tõenäoliselt erinevaid parteisid pärast valimisi ühise eesmärgi nimel tööle saada. Võimaliku patiseisu tõttu võidakse lühikese aja jooksul välja kuulutada juba ka kolmandad erakorralised valimised aasta jooksul. Kui nii peaks juhtuma, siis hakkab Hispaania kandideerima Euroopa rekordimeheks ebastabiilsete valitsuste alal.

Kulukaid valimisi ei tohi raisku lasta

Aga samas tuleb loota parimat ja uskuda, et võib-olla suudetakse läbi raskuste siiski vähemalt koalitsioonivalitsus moodustada, sest üheparteilist kabinetti kindlasti kokku ei saada. Ehk võtavad hispaanlased šnitti ka oma naaberriigist, sest Portugalis vannutati 26. oktoobril ilma eriliste pingete ja raskusteta ametisse sotsialistide vähemusvalitsus peaminister António Costa juhtimisel. 

Pealegi on hispaanlastel väljend „hasta el último suspiro“ (viimse hingetõmbeni ehk viimse ohkeni), mis ei tähista nende jaoks vastupanu eluraskustele kuni viimase jõuraasuni, vaid hoopis lootust unistuse imelisest täitumisest viimasel sekundil. Eriti sageli kasutavad seda väljendit spordikommentaatorid, aga peatsete valimiste eel sobib see ülihästi ka poliitikasse.

Ei tohi unustada sedagi, et valimised on igale riigile väga kallis lõbu ja niivõrd sagedaste valimiste korraldamine mõjub riigieelarvele laastavalt, sealhulgas ka Hispaanias. On välja arvutatud, et 2015. kuni 2019. aastani on senini kõigile valimistega seotud kulutustele Hispaanias raisatud umbes 400 miljonit eurot. Selle arvu tõi septembri lõpus avalikkuse ette infoportaal Economipedia. Seejuures on oletatud, et novembrivalimistel pannakse magama veel umbes 139 miljonit eurot, teistel andmetel isegi 167 miljonit, mis tähendab, et neljadeks valimisteks on kulunud umbes 540 või isegi rohkem miljoneid, mõningase info järgi isegi 730 miljonit eurot. Kui nõnda palju raha kulutatakse ainuüksi valimistele, millest mõnikord ka absoluutselt kasu ei ole, siis on selge, et kusagilt tõmmatakse jälle kokku ja keegi jääb eelarverahast ilma.

Hispaania viimased peaministrid on olnud kahe suurema partei esindajad:

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee