Kommentaar

Katrin Pauts | Alasti- ja päriskirjanike suur vastasseis (27)

Katrin Pauts, kirjanik, 1. november 2019, 19:18
Katrin PautsFoto: Martin Ahven
Sattusin hiljuti jaburasse mini-intriigi, kui Kroonika lehekülgedel poolpaljalt poseerinud insta-poetess ilmselt haavus, et teda Facebookis “Rannamaja” osalejatega võrdlesin. Solvumist on kirjandusmaastikul viimasel ajal üldse kole palju – järgmisel päeval olin õnneks täielikult unustatud, sest esile kerkis uus staar.

Nimelt avastas kultuursem rahvas poelettidelt salapäraste sümbolitega dekoreeritud musta värvi karbi, kus peitus Jesper Parve raamatute triloogia. Hind ligi poolsada eurot! Vapustatute oiged Facebooki-seintel ei tahtnud kuidagi raugeda.

Kui korvpalliplatsilt võrsunud ürgmees-kirjanik Jesper Parve raamatud on ükshaavalgi ilmudes kultuuriringkonnas piisavalt oigeid põhjustanud, mõjus edevasse karpi pakendatud triloogia tundlikuma maitsemeelega inimestele nagu raske tellise hoop otse maksa pihta. “Uus Tammsaare on sündinud,” puhises kultuuriteemadel kirjutav ajakirjanik.

Õnneks saan mina aru, et tegemist on sarkasmiga, aga vaadake, asi on selles, et üllatavalt paljud ei saa. Siia ongi koer maetud. Sellepärast kultuuriinimesed nii ärritunud ongi, et tõesti leidub kaasmaalasi, kelle arust on Parve ja Tammsaare teosed täitsa võrdsel tasemel ja ehk kodus riiuliski uhkelt kõrvuti.

Kui sel sügisel ise korraks kopsud õhku täis tõmbasin ja lugesin (tunni ajaga) läbi Jesper Parve “Mees 2”, olin viimase leheküljeni jõudes äärmiselt suures segaduses. Parvet on ju siiski saatnud teatav kommertsmenu, kuigi suurem hiilgus, tõsi, piirdus tema esimese raamatuga. Ega mind ega kedagi teist  häirigi, et Parve raamatuid kirjutab – kui see teraapiliselt mõjub ja inimest õnnelikuks teeb, mis see meie asi on, millega keegi oma aega täidab.

Häirib ikka see, et tal on ka lugejaid. Et inimesed päriselt ostavad niisuguseid raamatuid. Et inimesed ostavad niisuguseid raamatuid palju rohkem kui näiteks (kultuuriaja)kirjanikust sõbra Janar Ala lemmikut Robert Musilit. (Janari viimane nali Facebookis meeldis mulle hirmsasti. See rääkis seltskonnast, kus parajasti jutuks Austria kirjanduse suurkuju Musili tähtsaim teos “Omadusteta mees” ning keegi väidab rõõmsalt, et on ka seda lugenud – pärast aga selgub, et ta mõtles hoopis Jesper Parve “Meest”.)

Tähelepanu saab see, kes kisab

Parve juurest tagasi end Kroonikas poolpaljaks võtnud luuletaja juurde: ei mind ega kedagi teist seganud siingi, et Instagramis erootiliste fotode ja nende vahele pikitud paarirealiste tekstijuppidega tuntuks saanud noor daam endalt rinnahoidja heidab või vahepeal miskit kirjutab. Andku aga minna, ega keegi sunni lugema ega vahtima.

Mind ajas keema hoopis ajakirjaloo sissejuhatus: “Üleöö poetessiks hakanud…” Sellest järeldasin, et loo kirjutanud isik peabki palja poeedi lihtsakoelisi lauseid üllaks luulekunstiks. Eks see nii läheb, tasapisi, aga kindlalt. Mida rohkem rahvale korrutada, et enteri-vajutusega poolitatud lause Instagrami-seinal ongi luule, hakkab rahvas seda lõpuks uskuma. Mida rohkem Jesper Parvest kellata, seda sügavamalt tema kui eesti rahva suure kirjaniku nimi inimeste teadvusse kinnistub (eks ma praegugi anna ühisteadvusse asjakohast panust).

Kultuuriinimesi ajab närvi fakt, et nii Jesper Parve, paljas poetess kui ka kõikvõimalikud nõiad, ennustajad ja posijad saavad meedialt tasuta promo, samal ajal ei näi väljaanded aga üldse erutuvat mõttest aidata müüa väärtkirjandust, mis on keele ja kultuuri säilimiseks hädavajalik.

“Kirjanikud on igavad, puised ja tahavad ainult raamatutest jahuda,” ütles mulle üks ajakirjanik brutaalse aususega. Kui kirjanik tahab peavoolumeedias künnist ületada, peab ta olema kas skandaalne, veider, paljas või vähemalt – kui naisterahvaga tegu – ilus ja sale. Paks ja vana naine esikaanel lihtsalt ei müü, meesterahvas ammugi mitte.

Nii see tsükkel kulgeb. Keegi piisavalt ilus, paljas või naljakas tegelinski üllitab raamatu ja on valmis tegema kõike, mida tõsine kirjandusinimene iialgi ei teeks. Ta on õhinaga nõus hüppama ajakirjaniku ette lauale ja seal porgandpaljalt kankaani tantsima ning peale selle veel igasugust meeleolukat pada ajama, millest jaburaid klikimagnet-pealkirju vorpida.

Hiljuti oli see teema jutuks ühe raamatubisnise asjatundjaga, kes nentis, et mis teha – kõiges, mis puudutab enese müümist, on jesperparvede ja alastikirjanikega väga lihtne asja ajada. Neil on tavaliselt juba enne raamatu ilmumist ette valmistatud promomaterjalid ja igasugused kollased teemad, mida (sotsiaal)meediasse lükata. Nad ei protesteeri kunagi esitluste ega intervjuude vastu. Kuna raamatukirjutamisse pole nad ülearu palju energiat panustanud, on neil ringitraavimiseks ja hõiskamiseks jaksu kah.

“Katsu samas temalt niisugust materjali välja kangutada,” ohkas raamatuäri-inimene ja nimetas ühe kõrgesti auhinnatud kirjaniku nime. Tulemus on käes – taro- ja horoskoobid lendavad lettidelt, aga väärtkirjandus jääb vedelema, sest keegi pole kuulnudki, et see või too raamat üldse ilmus. Kirjanik, kellest ei räägita, ei olegi nagu õige ja ka mingit prestiiži tema kaudu ei saa – kus sa siis saad, kui sõbrad ja sugulased isegi ei tea, kes see on!

Kujutage ette, mäherdune prestiižihunnik kukub aga pähe õnnelikule, kes saabuval palgapäeval ostab elegantse kinkekarbi meedias kõige rohkem kõneainet pakkunud popkirjaniku teostega! Ma ei imestaks, kui karpi avades selguks, et kogu triloogia on takkapihta ka Versace parfüümiga lõhnastatud siidrättidesse mähitud.

Raamatud ja raamatulaadsed tooted

Ma ei oleks seda arvamust ehk kirjutama hakanudki, kui poleks Facebookis silmanud äsjailmunud horoskoobiraamatuga eputava selgeltnägija postitust, kes kasutas selle juures hashtage #kirjanik ja #kirjandus. Mulle jõudis täie õudusega kohale, et mitte ainult ei hullutata rahvast raamatulaadseid tooteid päris kirjanduseks pidama, vaid nende toodete autorid arvavad seda ise kah! Seni olin mõelnud kuidagi nii, et äkki nad ise ikka end kirjanikeks ei pea, vaid teevad oma kalkuleeritud turundussamme ja loodavad, et rahvas läheb õnge. Miskipärast, jah, tundub see tõdemus veel palju jubedam kui mõte küünilisest ja nahaalsest turundamisest.

Mõtlen nüüd, kas ikkagi poleks õige raamatukauplustel missioonitundest (kui neil seda üldse on) paar liigutust teha ja eraldada terad sõkaldest. Kõlab nagu apartheid, aga kas see poleks siis tõhus – poodides nihutada raamatud ühele, raamatulaadsed tooted teisele poole? Ja need osakonnad märgistada nii selgesti suurte ja eredate tähtedega, no nagu geto ja all-linn, et oleks kohe aru saada, kes on poodi tulnud kirjandust otsima, kes aga on reklaami ja ajupesu ohvrid.

Oleks kohe huvitav vaadelda, mis sorti inimesed kuhu nihkuvad ja ehk mõnel nihkujal tekiks endal kah teatav kahtlus, kummast osakonnast ta oma ihaldatud prestiiži õieti leiab.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee