Kommentaar

Mart Soidro | Portfellita ministritest poliitilises näitemängus 

Mart Soidro, literaat, 31. oktoober 2019, 17:29
Foto: TH
Eesti Panga nõukogu esimees Mart Laar tegi peaminister Jüri Ratasele ettepaneku kaotada väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri koht („Jüri, kaota see koht ära“, Postimees 25.10.2019). „Nagu elu näitab, tuleb selle olemasolust ainult jama,“ nentis kahekordne peaminister.

Enamgi veel: et valitsuses säiliks tasakaal, võiks hingusele minna ka teised „pooleteraministrid” (rahvastiku- ja regionaalhalduse minister).

Mina olen sinu sünnitanud ja mina su tapan

Seega meenutab meie legendaarne riigimees Nikolai Gogoli jutustuse nimitegelast Tarass Bulbat. Mis see Zaporožje kasakas siia puutub, võib lugeja küsida. Vastan: pärast põhiseaduse vastuvõtmist oli Mart Laaril võimalus hoiduda portfellita ministritest. Valitsuses oleks olnud 12 ministrit ja asi ants. Samas tuleb arvestada aega ja olusid, ka oma eelkäijatelt saadud „kaasavara“. Edgar Savisaare üleminekuaja valitsuses (1990–1992) oli 23 ministrit (materiaalsete ressursside ministri Aleksander Sikkali ametikoht kaotati 31. detsembril 1991), Tiit Vähi esimeses valitsuses (1992) 21 liiget. Nende hulgas ka portfellita rahvastikuminister Klara Hallik ja energeetikaminister Arvo Niitenberg. Viimane jätkas ka Laari valitsuses (1992–1994). Teine portfellita minister oli selles valitsuses reformiminister Liia Hänni. 

Aga anname sõna Mart Laarile endale!

„Lauristin soovitas enda kõrvale ministriks Liia Hännit, kellaga mina suure heameelega nõus olin. Opositsioon ristis ta kohe Barbie-nukuks, aga see oli põhjalik möödapanek. Muidugi oli Liia Hänni kena, alati korrektne ja hoolitsetud. Tema mõistus oli vahe nagu habemenuga. 

Jäi veel energeetikaminister, kes lähenevat talve arvestades oli endiselt hädavajalik. Siin oli meil võtta parteitu spetsialist – Vähi valitsuse minister, väliseestlane Arvo Niitenberg. Tema oli üks väheseid meie hulgast, kes seda ala, mida ta juhtima asus, tõesti põhjalikult tundis, olles Kanadas varem suuri energiakompaniisid juhtinud.“ („Pööre“, 2015). 

Nii et Mart Laarile pole esialgu midagi ette heita. Vajalikud inimesed valitsuses, mitte „pooletera ministrid“. 1992. aasta detsembris sai portfellita ministriks 26aastane Jüri Luik, kes asus juhtima läbirääkimisi Venemaaga. Algul oli plaanis määrata riigikogu liige „muu töö kõrvalt“ lihtsalt delegatsiooni juhiks, ent justiitsminister Kaido Kama polnud nõus, et Jüri Luik on riigikogu liikmena täitevvõimu teenistuses. See rikkunuks võimude lahususe põhimõtet. Siis avastas Mart Laar, et valitsuse seadus võimaldab tal veel ühe portfellita ministri ametisse võtta ja nii saigi alguse Jüri Luige ministritee, mis kestab vaheaegadega tänase päevani.

Aga see polnud veel sugugi kõik. 1993. aasta augustis, jäägrikriisi haripunktis, esitas lahkumisavalduse kaitseminister Hain Rebas. Koalitsioonilepingu järgi kuulus kaitseministri portfell ERSP-le, kes esitas kandidaadiks kirikuõpetaja Avo Kiire. 

„Minu juurde tulid Tunne Kelam ja Vardo Rumessen, kellega arutasime, kas Kiir peaks hullumajas vastu. Ausalt öeldes ei olnud ma selles päris kindel, kuigi mäletasin teda kui igati tublit meest. Leppisin kokku, et panen kaitseministriks parem Jüri Luige, ERSP jaoks loome aga juurde portfellita ministri koha. Selle peale läks ERSP lõhki. Kuni selle liikmed üksteist parteist välja viskasid, jõudis Peeter Oleski komisjon Pullapää kriisi raportiga valmis. Oleski esitas aga ERSP uueks rahvastikuministriks ja mina esitasin tema kandidatuuri rõõmuga presidendile,“ meenutab Mart Laar oma mälestustes. 

Isegi siilile peaks olema selge, et tema valitsus ei vajanud tegelikult mingit rahvastikuministrit. See koht loodi üksnes selleks, et Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ei tunneks ennast valitsuses tõrjutuna. ERSP pink oli lühike ja kirjandusteadlane Peeter Olesk astus erakonda alles siis, kui terendama hakkas ministrikoht. 

Lavale ilmuvad abiministrid

Enne kui jõuame tänasesse päeva, tuleb meenutada praeguse Isamaa eelkäijat Res Publicat, kes 2003. aastal võimule tulles seadis sisse abiministri ametikoha. Küsiksin Paul-Eerik Rummo kombel („Pistoda laul“):

Mis on küll selle meistri mõttes

kes selliseid riistu taob?

Res Publica puhul pole muidugi midagi imestada... Esimesena määrati sotsiaalministeeriumi abiministri ametisse Külvar Mand (2003), viimasena kustutas tule keskkonnaministeeriumi abiminister Rita Annus, kes vabastati ametist 2008. aasta juunis. Abiministri ametikohti reguleerinud sätted vabariigi valitsuse seaduses tunnistati kehtetuks 1. juulist 2014.

Kui jätta kõrvale majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis abiministrina tiksunud Siim Valmar Kiisler, – kes saigi sealt tuule tiibadesse ja oli Andrus Ansipi teises (2007–2011) ja kolmandas valitsuses (2011–2014) juba portfellita minister! –, siis tegu ei olnud mitte parteisõduritega, vaid oma ala asjatundjatega. Midagi kurja nad korda ei saatnud.

Kui luua portfellita ministri koondportree, siis ei saa me üle ega ümber Urve Palost. Esimest korda oli praegune Viimsi vallavolikogu aseesimees ja ühe kasiinoketi tegevjuht Andrus Ansipi teises valitsuses rahvastikuminister, aga see koht kaotati kohe ära, kui sotsid valitsusest lahkusid. Teine katse oli Taavi Rõivase esimeses valitsuses majandus- ja taristuministrina, mis muide oli „pärisministri“ ametikoht. Astus sealt 2015. aasta augustis tagasi, sest „maailm meie ümber muutub üha kiiremini ja reformierakondlik stagnatsioonipoliitika on jätnud meid rahvusvahelises konkurentsis ühte jalga lonkama“. Vilunud tagasiastuja proovis õnne ka Jüri Ratse esimeses valitsuses ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministrina, aga lõi sealgi käega.

Kuigi EKRE-l pidi ministrikandidaate olema pea sama palju kui Eesti NSV ajal lavakasse tahtjaid, ei tahaks olla selle väljastpoolt tuleva väljavalitu nahas. Sama on tulevase peaprokuröriga. Ole sa kui tubli inimene tahes, EKRE lõhn on sul automaatselt juures. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee