Kommentaar

Kairit Tiidemaa | Apteegireformist patsiendi vaatest (2)

Kairit Tiidemaa, apteegikülastaja, 31. oktoober 2019, 17:29
Foto: Erki Pärnaku
Viimasel ajal on palju räägitud apteegireformist, sõna võtavad nii asjaosalised kui ka seadusandjad. Saan aru, et apteegireformi mõte on lahutada ravimite hulgi- ja jaemüük, sest apteeker oleks justkui oma tööandjast niivõrd sõltuv, et unustab oma kutse-eetika. Selle taustal küsiksin, et kui apteegi omanikuks tohib olla näiteks Olympic kasiino või Regalia alkoholipood, kas see on parem kui professionaalne ja litsentseeritud ravimite hulgimüüja? Kas nende eetiline standard on sobivam ja tulevikus oleme kindlad, et sellised omanikud ei vaatle apteeki ärilise ettevõtmisena? Pealegi olen üsna kindel, et ka proviisoromanik mõtleb oma kasumi peale.

Minu hinnagul on apteegiteenus aastatega teinud lausa hüppelise kvaliteedikasvu. Vaatasin hämmastusega ERRi saadet „Suud puhtaks“, kus Perearstide Seltsi juht Le Vallikivi teatas resoluutselt, et perearstid ei taha apteekides näha mingeid vitamiine, toidulisandeid, kreeme ega peanaharaporteid. Huvitav, et minu perearst on mulle küll soovitanud nii vitamiine, mineraale kui ka probiootikume. Apteekrite Liidu esinaine Ülle Rebane omakorda sekundeeris Le Vallikivile, et kaotada tuleks ka sooduskampaaniad ja kliendikaardid. Kas minu kui patsiendi käest on küsitud, mida mina apteegis näha sooviksin? Või kelle huvides antud reformi läbi viia püütakse?

Teate, just lisavõimalusi, näiteks kasvõi vaktsineerimist ja erinevaid tervisetooteid mina kui patsient apteegis just näha soovingi. Lisaks ravimitele muidugi. Loomulikult käib sama ka soodustuste kohta. Ma tahan, et apteek oleks koht, kus saan kõigile oma tervise ja heaoluga seotud vajadustele ühe korraga asjatundliku vastuse. Miks ma pean kolistama mööda kümmet erinevat poodi ja salongi?

Soovin apteegist terviklikku teenust

Patsiendina näen, et tervishoiutöötajad, nii arstid kui ka apteekrid, on tihti tagasihoidlikud ja viisakad inimesed, kes end peale ei suru, rääkimata sellest, et apteegis toimuks „müük“ selle klassikalises tähenduses. Kinnitan käsi südamel, et ühtki lisamüüki minule apteegis kunagi tehtud ei ole. Aga teate, ma sooviksin apteegist terviklikku teenust. Mida see müük tähendab? See tähendab, et spetsialist (apteeker) soovitab mulle mind abistavaid tooteid, teenuseid, annab liikumis- ja toitumissoovitusi, küsib lisaküsimusi, et mõista, mis on minu tegelik vajadus. Ma ootan, et kui ma lähen ostma ninaspreid, siis minult küsitakse, kas mul on veel teisigi külmetushaigusele viitavaid sümptomeid, kuidas olen end enne ravinud, kas minu teised pereliikmed on ikka terved, kas mul on lapsi, kes samuti on haigestunud ja kas mu lapsel on ikka inhalaator. Kas see on lisamüük ja „pähe määrimine“ või on see apteekri kui tervishoiutöötaja hoolimine oma patsiendist?

Noore emana oleksin ääretult tänulik kui mulle oleks apteegis pakutud inhalaatorit ja soolalahust lisaks köhasiirupile, mille perearst osta soovitas. Aga info, et inhalaator on väikelapse vanemale suurepärane abimees, leidsin hoopis dr. Google abiga. Apteekrid on nii ära hirmutatud, et nad ei julge patsiendist lähtuvaid lisasoovitusi isegi enam anda, sest keegi kuskil tõlgendab seda kui ravimite hulgimüüja soovi tingimata igale uksest sisse astuvale patsiendile „inhalaator“ maha müüa.

Lisaks soovin osta retseptiga perearsti poolt välja kirjutatud antibiootikume kui mul on põskkoopapõletik. Soovin osta magneesiumi toidulisandit, et raseduse ajal jalakrampe leevendada. Soovin osta soojendavat kreemi, et seda turjale määrida, kui olen külma tuule kätte jäänud. Soovin oma lapsele osta apteegist hambapastat. Soovin osta vanaemale vererõhuaparaadi ja glükomeetri. Soovin oma probleemsele nahale sobivat dermatoloogiliselt testitud ja allergeenivaba näokreemi, mis sobib akne korral ja ei ärritanahka. Soovin lapsele inhalaatori jaoks soolalahust. Soovin oma kassile ussirohtu ja isale nikotiiniplaastreid. Lisaks soovin anda geeniproovi, saada toitumisalast nõu, mõõta vererõhku, küsida kilpnäärme hormoonpreparaadi kõrvalmõjude ja tarvitamise kohta.

Soovin apteekriga nõu pidada kas minu vanaema vererõhu ravim sobib kokku ibuprofeeniga, mille perearst liigesevalu leevendamiseks osta palus ja paraku ei süvenenud, et ei sobi. Soovin end puukentsefaliidi vastu vaktsineerida, soovin saada infot lennutromboosi ja ravisukkade seose kohta, kui mind ootab ees pikk lennureis, ja tegelikult sooviksin veel palju muudki, mis minu hinnagul liigitub kompleksse ja tervikliku tervisealase nõustamise alla.

Kas need minu loetletud soovid peaksid saama täidetud perearsti juures ja tema peaks mind antud teemadel nõustama? Huvitav, mida lugupeetud dr. Vallikivi arvaks, kui ma kõikide nende teemade arutamiseks tema juurde numbri kinni paneksin? Perearsti puhul peaksin visiiti mitu nädalat või isegi mitu kuud ette planeerima, kuna perearstil on järjekorrad ja tööajal on mul ka endal keeruline kontorist igal ajal ära käia. Või peaksin oma aknele kalduva naha probleemi korral nõu pidama supermarketi saaliteenindaja või kassapidajaga?

Miks maa-apteegid kaovad?

Lisaks eelpool mainitule tahan kõike seda saada loomulikult võimalikult soodsalt. Minu kui patsiendi soov on osta kampaaniatooteid, sest retseptiravimeid kampaaniakorras niikuinii ei müüda ja mul ei ole mingit vahet, millise firma ninaspreid nohu korral kasutan. Ostan seda, mis on soodsam või mida olen harjunud kasutama. Ja ausalt öeldes ei ole ma enne apteegireformi teema tõstatumist väga süvenenudki, kellele erineva nimega apteegiketid kuuluvad. Mind kliendina huvitab, et apteek oleks minu kodu lähedal, puhas ja kaasaegne, saaksin sealt vajaliku toote ja mind koheldaks sõbralikult.

Apteegipidamine on äri igal juhul, olgu see apteek kelle oma tahes. Iga haritud inimene saab aru, et tegevuse efektiivsus ja maht annabki ju võimaluse ka sellistel apteekidel „elus püsida“, kelle kasumlikkus on väike, aga seda ainult juhul, kui omanik on suur ja toetab kõiki oma üksuseid. Just see annab võimaluse avada apteek ka maapiirkonnas. See on majanduslik põhjus, miks firmad üle maailma liituvad ja miks näiteks väiksed poed kipuvad asenduma suurte supermarketitega.

Kas proviisorapteekide pidajad on kadedad, et apteegikett annab patsiendile liiga palju eeliseid ja nemad ei saa hindade ega teenindamise kvaliteediga konkureerida? Ärgem unustagem, et tervisenõu saamisel tahan lisaks farmaatsia-alastele teadmistele apteekriga ka lihtsalt rääkida. Tahan, et ta oleks viisakas, sõbralik ja soe. Tahan, et apteegi ruumid ja mööbel oleksid puhtad ja kaasaegsed. Olen üsna kindel, et apteegiketid tegelevad ka teeninduskvaliteedi kaardistamisega ja apteekrite koolitamisega, et neil oleks konkurentsieelis hea teeninduse näol ja patsient eelistaks just selle ettevõtte apteeki. Kellelegi ei ole saladus, et patsient valib nii arsti kui ka apteegi just selle järgi, kui meeldiv mulje jääb ja kuidas temasse seal suhtutakse.

Kui apteek kuuluks riigile, saaksime rääkida sellest, et me ei tee äri. Või kas saaksime? Iga asutus, kus klient peab oma rahakotist raha välja andma, on äri. Nii edasi arutledes jõuame absurdini. Riik justkui võiks kõige eest hoolitseda alates küttepuudest kuni tablettideni. Perearstid on ise tublid kapitalistid. Lasku ka teistel turumajandusega tegeleda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee