Maailm

NELI AASTAT PEAVARJUTA: ema ja poeg, kelle koduks on pink linnatänaval (11)

Toimetas Greete Kõrvits, 29. oktoober 2019, 20:00
Vahel pelutab kodutut eemale see, et korteris elades tuleb alluda ühiselu reeglitele, täita kohustusi jne. Illustreeriv foto.Foto: PantherMedia/Scanpix
Nad istuvad nii juba aastaid. Kõrvuti, mõtlikel ilmetel, justkui vaataksid elutoadiivanil süvenenult telerit. Iga ilmaga istuvad ema ja poeg ööpäev läbi ühel ja samal pingil. Ja paistab, et täiesti omast vabast tahtest. Kodu on neile pakutud, selle vastu nad huvi ei tunne.

BBC ajakirjanik otsustab Londoni tänavapingil istuva paari kohta mingit taustainfot välja uurida. Selgub, et päris nii, nagu räägib linnalegend, et ema-poega pole kunagi normaalset kodu näinudki, ikka ei ole. 70ndates eluaastates naine ja tema 30ndates eluaastates (kuid kõvasti vanema välimusega) poeg elasid mõni aasta sotsiaalkorteris, kuid pärast ühe pereliikme surma läks üüri kahepeale jagamine liiga kalliks.

Kuid linn ei jätnud neid siiski päris hätta ja pakkus juba päev pärast võlgnevuste selgumist, et neile pakutakse ajutist tasuta elamispinda.

Samal teemal

Ema ja poeg ei ilmunud sinna kohalegi.

Kõigepealt valisid nad ühe pingi suure rõivapoe läheduses. Siis jäid mõlemad haigeks ja haiglasoleku ajal eemaldas linnaosavalitsus pingi, millel nad olid harjunud istuma. Mõnd aega istusid nad ikka samas kohas, kuid oma toolide peal, kuni 2015. aasta aprillis Tootingi linnaosa raamatukogu kõrval uue pingi leidsid.

Kui ema-poega tukkuda tahavad, tõmbavad nad üle pea sinise presendi. Magavad istudes, selja all padjad, jalge all kummalgi üks kohver. Muidu istuvad nad vaikselt, möödujaid vaadates, jälgides. Nagu vaataksid elutoa televiisoriekraanilt mõnd tõsielusarja. Vahel loeb poeg raamatut, ema aga ainult vaatab. Tänavamüra, kontsaklõbin ja lähedalasuva valgusfoori pidev piiksumine neid ei häiri.

Nad ei kerja kunagi. Näib ka, et joomise või narkootiliste ainetega neil probleeme pole. Kohalikud juba teavad neid ja toovad vahel enda toidujääke või ostavad neile kiirtoiduputkast midagi hamba alla. Sealkandis elavad taksojuhid sõidutavad neid vahel, kui neil kuhugi minna vaja. Mõned kohalikud kohvikud ja raamatukogu lubavad neil tualetti kasutada. Kas nad on siis sellise elukorraldusega rahul?

„Külm on. Vahel on väga külm,“ räägib poeg. Kuid, lisab ta, ka majades on külm. Emal ja pojal näib olevat filosoofia, et sooja tuleb nagunii otsida, ükskõik, kus sa oled. Vähemalt ei pea õues sooja leidmiseks kütte eest maksma. Järsku puhkevad ema ja poeg naerma, justkui mingi omavahelise arusaamatu nalja üle. Ajakirjanikki naerab kaasa – nii absurdne on see olukord.

Mõlemad põiklevad vastamisest kõrvale, kuid selge on see, et puudulikus keeleoskuses – poeg kinnitab, et nad on pärit Somaaliast – asi ei ole. Nad saavad küsimustest aru ja need vastused, mida nad annavad, on inglisekeelsed ja grammatiliselt enam-vähem korrektsed.

Kohalikud somaallased on samuti üritanud rahvuskaaslasi aidata, ent tulutult. Üks somaali mees, kes samuti korduvalt kummalise paariga vestelnud, sõnab, et tema meelest oleks humaanne lahendus ema ja poeg leebelt, ent siiski sunniviisiliselt pingilt minema ja mõnda asutusse toimetada. Ära ajada pole ka mõtet, otsivad lihtsalt uue pingi, nagu nad kord juba tegid.

Ühe kodututega töötava MTÜ juht annab aga ema-poja juhtumisse rohkem selgust. Vahel ei usalda kodutud mõne trauma või vaimse probleemi tõttu oma abistajaid. Vahel tundub mõte elust oma kodus hirmutav. See tähendab kohustusi, kokkuleppeid. Ühiselu, st teiste inimeste kehtestatud reeglite järgi elamist.

Üks linnaosavalitsuse töötaja selgitab, et ema ja poeg ei ole hullud, kuid peavad pinki oma koduks. Väidavad, et just korteris ei tunne nad end turvaliselt, kuid tänaval küll. Neile meeldib möödakõndijatega suhelda, enamik inimesi on nende vastu lahked. Ehkki linnavalitsus pakkus neile aastate jooksul tervelt nelja erinevat elupinda, oli vastus alati kindel ei. Abi vastu võtma ei saa neid aga sundida.

Ükskord jälle paarist möödudes küsib ajakirjanik emalt, kas ta on õnnelik. Korraks vilksab üle eaka naise näo pahameel. Tõrjuvalt teatab ta, et ei oska inglise keelt ja annab mõista, et vestlus on läbi. Küsija ei saagi päris täit arusaama, kas ema ja poeg on teinud teadliku valiku, või tunnevad mingil põhjusel, et teistmoodi elu lihtsalt polegi võimalik?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee