Kommentaar

Igor Gräzin | Kui Marti Kuusikut ei suudeta perevägivallas süüdi mõista, tuleb kellelgi võtta vastutus (35)

Igor Gräzin, jurist-kolumnist, 30. oktoober 2019, 17:10

Laiemalt võttes on prokuratuuri näol tegemist riigi ühe tähtsaima funktsiooni – süüdistuse teostajaga. See asutus määrab suures osas riigi näo, selle demokratismi ja kodanikumeelsuse. Meil on harjutud rääkima, et oleme arenenud demokraatlik õigusriik, aga olgem ometi ausad: mingist hetkest saati me seda enam ei ole.

Prokuratuur on asutus, kes tegutseb omapäi ja isemeelselt, sealhulgas reaalseid inimõigusi aina eirates. Prokuratuur on teinud endale iseseisva ja kontrollimatu karistusviisi – lõpmatult veniva ja meedias ühepoolselt kajastatava kohtueelse uurimise, mille üle puudub aga järelevalve. Teoreetiliselt kontrolliks kohtueelset uurimist justkui kohus, aga ta teeb seda pärast seda, kui oletatavat süüdlast on aastate viisi kiusatud ja psühholoogiliselt piinatud ja, pealegi, kohus tegeleb kuriteo, mitte aga sellega, kuidas prokuratuur on asja menetlenud. Kui pikalt menetlenud, kuidas tõendeid fabritseerinud, intervjuusid jaganud jne.

Tähelepanuväärne on see, et hukka aetud aastate eest, mil süüdistatav oli asja-eest-teist-taha kannatanud ja näinud kogu oma elu kraavi minevat, pole prokuratuur kunagi isegi vabandanud. „No mis su tere kua maksab,“ ütles Oru Pearu ja nii võiks öelda ka prokuratuuri vabandamise kohta, aga asi on mujal: vabandus viitaks vähemalt sellele, et asutusel ja peaprokuröril on vähemalt kahju, et asi niimoodi vussi läks ja et nad vähemalt proovivad edaspidi mõistlikumalt ja inimlikumalt tööle hakata. NB! Õigus ei ole mitte ainult see, mis raamatutes kirjas on, vaid meie kõigi ühine moraal ja õiglustunne.

Edasi lugemiseks:

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee