Kommentaar

Peeter Olesk | Vaimsest leivakõrvasest poliitilises kitsikuses (2)

Peeter Olesk, 16. X 19 Tähtvere mõisas, 28. oktoober 2019, 19:40
Foto: ALDO LUUD
Roomlaste luuleklassik Horatius kirjeldas meeleldi seda, kuidas ta oma maamõisakeses (umb. 40 km Rooma südalinnast eemal Sabinia mägedes, näiteks Tallinna suhtes järelikult enam-vähem Kose-Uuemõisas) sõi ja jõi õhtuti nagu viibiks ta taevaste vägede juures ning rääkis sõprade ja manulistega seejuures seda ning teist, mõnikord tühja ja tähja, teinekord aga puudutades ka kõrgemat filosoofiat. Näiteks võis ta kõne alla võtta küsimuse, quae sit natura boni summumque quid eius, millise koha on meie Leo Anvelt tõlkinud eesti keelde kui „milline on hüve loomus ja mis küll on hüve tipuks“.

Horatius pooldas mõõdukust. Tal ei olnud villat ehk meie mõistes häärberit ja ta ei söönud nii  külluslikult nagu väepealik Lucullus omaenese lauas põhimõttel epulae epulorum (laudade laud). Olulised olid küdev kodukolle ning oma leib. Eesti vabariigi tipp-poliitikute päevatöö lõppeb siiski  kasinamalt kui Horatiusel. Nende päev ise võib kesta kauemgi, kuid kindlasti on nende toidukorv väiksem, üksluisem ja veinivaesem. Eriti raske on mul aga uskuda, et nad ka piskuga leppides oleksid nii filosoofilised nagu Horatius oli seda enesestmõistetavalt. Kas mul on sellekohaseid tõendeid?

Koalitsiooni konsensuse ülimuslikkus

Kahjuks on. Ühel ööpoolsel tunnil leidsin ma oma elektroonilisest postkastist kirja, mille oli saatnud mulle isiklikult tuttav tipp-poliitik. Kiri oli kirjutatud koosoleku-laua tagant, mitte söögianumate äärest. Olin eelnevalt juhtinud tema tähelepanu veale, mis tekib siis, kui omavahel lähevad sassi demokraatia ja autokraatia. Esimene eeldab võimuosaliste ringi niisugust avardumist, mis toimib nagu vastukaal seisuslikule demokraatiale ehk protsessile, mille varjutatud pooleks on alati stagnatsioon.

Teine, autokraatia nimelt, võib enesega kaasa tuua langemise populismi ehk inimeste äraostmisse kõigega, mis kõlbab kaubaks – olgu selleks või äritsemine inimese eraeluga. Või ka diskussioon ilma argumentideta ehk nn. kaasamine ilma vastutuseta. Või ka kaasatundmise nurumine olukorras, kus tahe ongi ehk kiiduväärne, aga puudub praktiline jõud sellesama tahte elluviimiseks. Pressides seda kaasatundmist lausa välja, võib sattuda väga halba olukorda, kus üks pool (ei tarvitse olla tingimata valitsus) kinnitab, et „te võite olla päris kindlad, et me vähemasti mõtleme teie peale“, kuna teine – ei tarvitse muide üldse olla (vastas)pool – väidab, et „meie tõesti mõtlemegi teile, ainult et meid ei võeta kuulda ja meil puuduvad vabad käed!“. 

Tipp-poliitik vastas kohe ja isiklikult, st. ilma sekretärita. Kaasamise kohta arvas ta sama, demokraatia suhtes seevastu mitte. Tema leidis, et arvamist võib ju avaldada, kuid tegelikult seab asjad riigis korda poliitiline kokkulepe, arvatagu asjatundjate keskel, mida tahes. Et poliitilist tahet kannab mitte erakond, mitte ka põhiseaduslik institutsioon ega riigikogu liige, vaid konsensus koalitsiooni sees, see pidi olema mulle selge ilma pikema jututa. Nagu seegi, et selline konsensus on alati õige, kuna ta on alati ühine.

Kui säärane ühinemus ongi hüve tipp, siis on selle sõna taha peidetud ju kibe iroonia, mille üheks alltekstiks on vaikiv olek. Viimase all mõtlen ma mitte seda, et suu ongi kinni, vaid seda, et mistahes teisitimõtlemist võidakse tõlgendada kui ebalojaalsust kõrgemale poole. Sellest edasi „tuleb“ ebaausus koos umbusaldamisega, tema järel aga üksildus, algul välispidine, hiljemini juba ka sisemine.

Ma ei arva, et konsensus on kõiges küsitav. Arvan seda, et ta peab olema alati põhjendatav võimalikult kohe, mitte alles nõudmise peale ja järkjärgult. Miks? Seepärast, et konsensus on muutuv suurus nagu iga poliitiliselt vajalik kategooria, mille väärtus on suhteline. Ühest küljest on ta raskemini saavutatav, teisest küljest võib ta olla ka praktilisem, sest teda saab kannustada hirmgi võimulolijate laialimineku ees.

Nähes rahvusvahelises mõõtkavas enam-vähem iga päev, kuidas poliitiline konsensus pole õieti mitte kuskil tõeline ideaal, kaldun ma arvama, et just ebastabiilne konsensus võib olla praktilisem kui multilateraalne heaolu. Muidugi mitte kõigile ja ühtviisi üle kogu Maakera. Vastavalt on mul väga kahju, et Inglise kuningakoja liikmete eraelust kirjutatakse tänases Eestis märksa rohkem kui Briti parlamentarismist ja inglise konservatiivide ideoloogiast, ehkki Eestis on väga palju neid, kes endi meelest on konservatiivid, teadmata isegi seda, mida see sõna tähendab.

Arutada või mitte

Horatius ei olnud rikas mees, ta ei sõitnud oma kodukoldejumalate ehk penaadide juurest Rooma (sõit sinna kestis oma 3 päeva) isiklikus plaanvankris, vaid oli teekaaslaseks mõnele tuttavale tõllaomanikule. Omandi poolest oli ta seega ehtne konservatiiv nagu igaüks, kelle üheks elatusallikaks on maa. Ent Horatius ei igatsenud võimu, isegi mitte selleks, et osta maad juurde. Villa Roomas oleks tema jaoks olnud ülejõu käiv kinnisvara, tema aga igatses vaid jõukohast eluaset. Mitte kõik, kes tahtsid enamat, polnud Horatiuse meelest tõusikud, kuid kes teda tundlikumalt loeb, saab siiski aru, kuidas rumal on Horatiuse arvates igaüks, kes astub üle kuldse kesktee punase joone. Kõige halvem oleks see, kui niisugust punast joont enam ei olegi nähtaval.

Nii mõtisklev meie hilisõhtune kirjavahetus ei olnud. Probleem oli väga konkreetne: kui lahtine peab olema diskussioon tuleviku üle teadusepõhises ühiskonnas, kus nn. suur teadus vajab süstemaatilist toetust vähemasti ühe inimpõlve kestes? Täitsa selge, et neid asjatundjaid, kellele on antud elupäevi võtta niisugusest diskussioonist elavalt osa tema algusest kuni ajutise lõpuni, on üldse väga vähe. Teiseks ei tahagi paljud teadlased mingit üldist diskussiooni, vaid mõtlevad nagu Horatius: „Rääkides meil käest pageb ihne aeg:/ naudi päeva ja sest, mis sul on ees, nii vähe pea, kui saad“ (Oodid I, 11; Ain Kaalepi tõlge).

Ja kolmandaks tuleb ikka ja jälle otsustada ning mitte teadusest eemal, vaid tema sees olles, millal võib teadus jääda mingis küsimuses nõuandvaks tunnetusvahendiks, millal aga peab ta kirjutama lahenduse ühiskonnale tervikuna ette. Diskussiooni lahtisus on neis asjus minu arvates määravam kui apelleerimine ainult nn. arvamusliidritele, keda igas teaduses muide ei tarvitsegi leiduda. Kes näiteks on praeguses Eestis arvamusliidriks Kagu-Aasia riikide keelepoliitikas? Või Kesk-Idas kõneldavate keelte tüpoloogias?

Ka vastus minu kirjale oli konkreetne: kirjutada sellest või teisest asjaolust ju võib, ent see ei tarvitse viia üldsegi mitte poliitilise kokkuleppeni, vaid halva ilmaga hoopis temast eemale ja kuna otsustav on just selline kokkulepe, siis on palju tähtsam mitte kirjutada, vaid toimetada võimukoridorides. Kirjutamine seob käsi, mittekirjutamine annab õiguse käsi laiutada.

Sain aru. Kuid ei jäänud rahule.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee