Kommentaar

Einar Ellermaa | Vaenlaste nimekiri: rahvastepall, põhikooli lõpueksamid ja võistlustulemused (8)

Einar Ellermaa, vaatleja, 25. oktoober 2019, 17:51
Foto: Pixabay
Nõukogude ajal matkisid keskkooliõpilased ja vanemad inimesed suure riigi juhi Leonid Brežnevi häält, tehes vene keeles või ilma tema häält järele tegemata eesti keeles nalja, et Nõukogude Liidul on viis põhilist vaenlast: kevad, suvi, sügis, talv ja rahvusvaheline imperialism. Aastaajad olid vaenlased sellepärast, et ilm nurjas alati suurepärase saagi ja jõukust ei tulnud kuidagi riiki.

Meie viimase kuu meediapilti ja sotsiaalmeedia aruteluvälja vaadates tundub, et Eesti riigi kõige suuremad vaenlased on rahvastepall, põhikooli lõpueksamid ja spordipäevade  tulemused.

Kas me niisugust peenhäälestust tahtsimegi?

Nokitsevad riigi kallal, sest töö peab ju käima. Järjest niisuguseid ettepanekuid tulemas nähes tekib kiuslik mõte, mitu tuhat inimest küll niimoodi iga päev riigi kallal nokitseb ja tuleb mingi aja pärast samalaadsete käskude, keeldude või ettepanekutega välja.

Jääb mulje, et kellelgi on tööpõld otsa lõppenud, aga on vaja edasi töötada ja palka saada ning siis algab pisiasjade kallal nokitsemine. Et asju ikkagi uutmoodi ja euroopalikult teha. 

Mu meelest on niisugune nokitsemine tegelemine näivusega, mitte olemusega. Võib-olla on mingid inimesed palju reisinud ja välismaal igasuguseid edumeelseid asju näinud, võib-olla on mingid inimesed palju koolitustel käinud ning kuulnud, mida ja kuidas reguleeritakse ning mida saaks veel reguleerida. Regulatsioone on aga niigi väga palju ja tuleb aina juurde.

Probleem ei ole ju sporditulemuste avaldamises või rahvastepallis. Korvpallis ja jalgpallis saab palju jõhkramalt kiusata nii füüsiliselt kui ka midagi eriti ebameeldivat kõrva sosistada. Seda tehakse tippspordiski, et vastase võitlusvaimu murda. Võrkpallis suunatakse servid ja ründelöögid ikka kõige nõrgema peale. 

Regulatsioonid ei kaota ebavõrdsust ja võrdlemist. See sporditeema mind isiklikult ei puuduta, sest olin kooli ajal kõva sportlane, küll aga nutsin enne ja sageli ka pärast laulmis- ja joonistamistunde. Väga valus oli vaadata, kuidas mõni kaasõpilane joonistas paari pliiatsitõmbega kauneid inimfiguure. Karjuv ebavõrdsus võrreldes minu kriipsujukudega. Ja keskkooliklassides tundus, et matemaatika, füüsika ja keemia on olemas mitte millekski muuks kui ainult minusuguste kiusamiseks. 

Tööõpetuse õpetaja irvitas mu üle kogu klassi poiste ees ja ütles minu tehtud kaardikepi kohta, et olen liiga pika hambaorgi teinud. Nutsin, kui koju läksin. Tänapäeval kaotaks selline õpetaja töökoha, aga ma ei kandnud tema vastu mingit vimma. Olen elanud oma meelest huvitavat elu ning vaatan rõõmsa muigega kooliaegsetele probleemidele ja ülekohtule tagasi. Oleks eriti laastav elada terve elu kooliaegse hingevaluga ning vihata neid aineid ja õpetajaid. Ma arvan, et pigem tegid raskused tugevamaks. 

Aga kui koolijärgne elu polegi mõnus ja tore?

Kui inimesi tabab veel aastakümneid hiljem rahvastepalliteemaline vihahoog, siis peaks pigem oma praeguse elu, suhted ja keskkonna üle vaatama ning juurdlema, mis tekitab nii sügavaid negatiivseid emotsioone. Kindlasti ei ole viha ja nördimuse algpõhjus kooliaegne rahvastepall. Soovitan positiivset mõtlemist kõigile, kes on pallimängus haiget saanud. Haiget, nii füüsiliselt kui ka hingeliselt, võib saada ka sajal muul viisil.

Kui pallimäng või spordipäeva tulemuste avalikustamine on alus koolikiusamisele, siis lahendab probleemi koolis niisuguse õhkkonna loomine, kus teiste kiusamist ja alandamist ei tolereerita juba õpilaste endi keskel. Sellised koolid on olemas. Küsimus ei ole rahvastepallis või edetabelites, vaid selles, kas konkreetses koolis on kiusamine võimalik.

Hinnangud ja teistega võrdlemine jäävad alati. Ka ilma hinnete ja eksamiteta. Väga paljudele õpilastele ei ole probleem mitte rahvastepallis valusalt pihta saada, eksamit kehvasti teha või vähe kaugust hüpata, vaid selles, millal nad saavad uued Vansi või Nike tossud ja pusa. Väljendid „klassi kõige ilusam tüdruk“ ja „klassi kõige kihvtim poiss“ jäävad. Alati on keegi edukam, kenam, targem, võimekam ja jõukamast perest kui teine, isegi siis, kui sellest ei tohi rääkida.

Me liigume selle poole, et inimesel peab lapsest saati kogu aeg mõnus ja tore ja huvitav olema. Aga kui hiljem tööl ei ole kogu aeg mõnus ja tore ja huvitav? Kohe peaaegu üldse ei ole, vaid on pigem vastupidi. Tööandjad on rääkinud, et noorte tööinimeste seas levib komme enam mitte helistada, kirjutada ega sõnumit saata, kui tööle ei tulda. Lihtsalt ei tulda, sest töö ei tundu tore. Tööandja peab ise töötajat taga otsima ja uurima, miks too ei tulnud.  

Eks me tahame lapsi pettumustest ja hingetraumadest eemal hoida, kuid paistab, et liigume teise äärmusse, mis raskendab hiljem elus kohanemist. Mitte et kooliaeg peab jube karm ja raske olema, aga peaks siiski kasvatama ka järjepidevust ja hingejõudu tagasilöökidega toime tulla ning julgust mängu tagasi minna, kui oled palliga pihta saanud.

Rahvastepall, spordipäevade tulemused ja põhikooli lõpueksamid ei ole loomulikult mingid riigi põhiolemust muutvad asjad. Tühja sest rahvastepallist ja sporditulemustest. Polegi neid vaja. Aga niisuguste pisiasjade reguleerimisega me ei lahenda ka mingeid probleeme.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee