Kommentaar

Siiri Laidla | Kiledefitsiidist on saanud kilehullus (2)

Siiri Laidla, kirjanik, 25. oktoober 2019, 17:51
Hämar sügisene argihommik. Inimesed, nii suured kui ka väikesed, kiirustavad sinna, kus on valge, kus midagi toimub ja kuhu neid oodatakse: tööle, kooli, lasteaeda, poodi, arsti juurde... Ilmateade pani seekord täppi. Tuul tahab tormiks paisuda, pilved on pahuratest piiskadest paistes. Ei siin ole aega lehtede langemise ilu nautida. Kähku bussile või autosse!

Minul on. Aega. Minust on saanud „sajaprotsendilise töövõimeta isik“ ehk penskar. Kuuldavasti olevat pensionärid innukad ühiskonnaliikmed. Lõpuks ometi on neil võimalik hobidega tegelda ja „oma elu elada“. Aktiivselt vananeda. Küllap sedagi. Tegelik elu pole aga loosung. Valuvaba vanadust pole veel leiutatud, küll aga palju ravimeid. Siinkandis leidub apteeke iga paarisaja meetri tagant.

Vihmavari ühekordseks kasutuseks

Läksin minagi oma personaaltreeneri ehk koerakese seltsis sügishommikusse kondama. Kõnniteel vedeles katkine vihmavari. Tuulest viidud, kuid maakamarasse toppama jäänud. Ilus, helesinine. Kellelegi vajalik tarbeese. Oli. Sinnapaika see jäigi. Ah, mis siis ikka – vihmavarje on poes ju lademetes. Kõike on lademetes – kaupa ja raha.

Uurisin hüljatud sirmi lähemalt. Tagurpidi käändunud. Vaid üks ribi oligi katki, muidu täitsa kõlblik. Hooliv omanik võinuks selle ju parandusse viia, mitte maha vedelema jätta, tärkas minus roheline ökomõte.

Parandusse viia. Aga kuhu? Ja milleks?

Huvi pärast guugeldasin teemat „vihmavarjuparandus“. Mõistsin, et nüüdisaegsed odavad sirmid on mõeldud ühekordseks kasutuseks. Ostad, avad, viskad minema. Alumiiniumist karkass paindub vähimagi loodusjõuga kokkupuutes. Kui juba osta, siis kallis sirm. Kuid needki lähevad katki. Kas parandada või uus osta? Ikka osta, osta, osta, sest tarbimine on majanduse liikumapanev jõud. See ju kapitalismi põhireegel.

Olulisima jupi elust (ehk lapsepõlve) olen elanud möödunud sajandi kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel. See oli imede aeg. Ilmselt seetõttu, et olin ka ise värske ja uus. Kui müügile hakkasid tulema pastapliiatsid, vildikad, sukkpüksid, plastist piimakannud-topsikud-köögitarvikud, kilekotid... Tekkisid uued teenused. Pastatera sai tühjaks – viisin selle teenindusse, kus tera uue pastaga täideti. Samamoodi täideti viltpliiatseid. Sukasilmade ülesvõtjal olid käed tööd täis. Katkise luku pärast ei visatud ühtki jopet ära, vaid viidi see vastava spetsialisti juurde parandusse. Tegutses nukukliinik. Kingsepal seisis ees lõputu tööesi, sest mõnusaks kantud kingi ei raatsinud keegi minema visata. Ja kust neid uusigi saada... Väljamaa kilekotte müüsid hangeldajad täikal viis rubla tükk. Ajab muigama? Mind ei aja. Kiledefitsiidist on saanud kilehullus. Plastic is fantastic... (plast on fantastiline – toim).

Uue Eesti aja algul oli televiisoris puhastuslappide reklaam: „Võtad, pühid, viskad ära!“ See võis toona tõesti tüütust küürimisest tüdinud perenaisi kõnetada. Nüüd oleme jõudnud sinnamaale, et märksõnad on taas-, uus- ja korduvkasutus. Oleme taibanud, et emake Maa ei jaksa meie saasta enam välja kannatada. Paljud noored inimesed oleks justkui äratust saanud Betti Alveri aegumatutest värssidest: „Sul puudub sirav siht? – Eks mine ja taipa, mis on aina tarbimine.“ (Luuletus „Tähetund“.) Usun endiselt, et elu toimib spiraalina ja oleme jõudnud uue spiraali algusse. Jälle valitseb maailma parandamise püüd. Seekord on asi aga tõsine. Päriselt. Ületootmine, üleilmastumine ja jätkuv tarbimisele õhutamine, sest raha peab liikuma.

No jah, aga see vihmavari...

Oleme hea eluga harjunud

Vahepeal läks mul arvuti katki. Pidasin plaani, et kirjutaks õige loo sellest, kuidas elasin kuu aega arvutita, ei saanud Hotmaili vaadata ega midagi. Tütar laitis selle mõtte maha.

„Praegu on igal teisel nutitelefon. Nad ei saaks su hädaldamisest üldse aru.“

No jah. Igal teisel. Seega pooltel ju pole? Mina sain oma hädale leevendust raamatukogus. Seal olid arvutid täiesti olemas. Ja üldse – mida teame meie, kes me siin Euroopa kultuuriruumis kulgeme, teistest? Midagi teame küll. Kaks kanget käisid endistes NSVLi maades eluolu uurimas. Televisioon pakub põnevaid kaadreid meie maamuna eksootilistest asukatest küll Aafrika džunglis, küll Brasiilia vihmametsas. Siin peitub oht: tähendab, et nad on avastatud ja nende näitamise eest kasseerib keegi tohutuid summasid. Ehedus versus äri.

Aga kuidas nemad oma vihmavarjusid parandavad? Oleme siin Euroopa Liidu kaitsva vihmavarju all hea eluga nii harjunud, et vihastame iga koristamata koerajulga või lehehunniku peale. Aga pole hullu – apteeke leidub iga nurga peal, vähemasti linnades. Maal tuleb leppida maaõhu ja vaikuse teraapilise toimega.

Oktoober on ikkagi ilus. Värviliste lehtede pillerkaar ja mahedad pärastlõunad, kui tuul on viivuks vaikinud. Ei tea, mis sai helesinisest vihmavarjust? Kas katkine asi on pelgalt katkine asi? Või on see osake minust? Osake katkisest minust? Või sinust?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee