Sisuturundus

Ärevushäirega elav Elena: neid hetki oli palju, kui tegin hea näo pähe ja vedasin end tööle 

Töötukassa, 18. november 2019, 08:30
Foto: Martin Ahven
„Kui mul on üleüldiselt võimalik valida, kas puutun kokku õnnelike või kurjade inimestega, siis ma ei pea ju valima viimast varianti. Tänaseks olen loonud endale selle situatsiooni, kus olen töö ja eluga rahul… välja arvatud siis, kui mu pea hakkab midagi muud genereerima,“ leiab meeleolu- ja ärevushäiretega elav Elena Koit (32).

Elena tunnistab, et on meeleoluhäirete ja ärevushäiretega rinda pistnud peaaegu terve elu – psühhiaatri juurde sattus ta juba 12aastaselt. „Ma ei sobinud väga hästi koolikeskkonda. Ma kasvasin koos vanavanematega – juba selles osas olin erinev ja nagu me teame, siis väikesed lapsed on hästi julmad. Algklassides olin üsna kiusatud ja mul polnud eriti palju sõpru. Olles teistmoodi, pole koolis üldse lihtne. Minu lapsepõlv möödus lugedes või oma kätega midagi luues. Elasin üsnagi sisemaailmas,“ meenutab Elena.

Naine tõdeb, et kodus õpetati teda kõike halba alla neelama. Rasketest asjadest üle olema ja paksu nahka kasvatama. „Minu peres oli üsna tähtis see, mida teised arvavad. Sealt sain minagi selle kaasa. Variant A on, et kannata kõik ära. Variant B aga see, et ole üle. Kumbki variant ei toimi, kui sul on päriselt väga valus ja sa ei saa sellest kellelegi rääkida,“ jutustab Elena. „Sõpru mul ei olnud ning kui ma rääkisin oma raskustest kodus, sain vastuseks, et võta ennast kokku, ole tugev. Aga see on kõige kehvem soovitus üldse. Mitte keegi ei õpetanud mind kunagi, et on okei tunda valu.“ Ka perfektsionismi ihalus tuli kaasa lapsepõlvest. „Olin kooliajal hambad ristis nelja-viieline, sest kuidas muidu – perel on ju vastasel juhul häbi!“ teatab ta.

Lapsena määrati talle antidepressandid. Neid võttis ta aga võrdlemisi lühikest aega. „Minu puhul toimisid ravimid nii, et muutusin täielikuks zombiks. Kui see hakkas mõjutama nii koolis käimist kui ka kõike muud, loobusin nendest. Tänaseni olen saanud hakkama ilma, aga seejuures tean paljusid, keda on ravimid sügavast august välja aidanud“ lausub Elena.

On nõksud, mis aitavad ärevust vältida

Elena nendib, et kuigi madalseisule tuleb hoiatussignaale, saabub must auk järsku. „Sul läheb peas käima mingi plaat, mis korrutab, et kõik on nii mõttetu. Sa pole piisavalt hea, ei saa hakkama. Kõik lihtsalt on sedavõrd mõttetu. Pea suudab teadupärast vahepeal asjad nii hästi maha müüa, et jääbki mulje, et kõik on kehvasti. Ja siis tuleb veel see osa, kus sa mõtled, mis võib tulevikus nihu minna,“ kirjeldab Elena oma raskeid hetki.

Nendel perioodidel lihtsalt ei suuda teki alt välja tulla. „Kui mu pea ütles mulle, et mine tööle, sest muidu jääd oma tööst ilma, siis teine pool vastas – vahet pole, kõik on ju nii mõttetu,“ kehitab Elena õlgu. Niisiis tuletab ta kerge muigega meelde, et on isegi käinud hommikumantlis kodu kõrval asuvas Rimis – sest kohvi on vaja – ning pärast seda kohe voodisse tagasi pagenud.

Elena tunnistab, et teadlikumalt on ta meeleoluhäiretele vastu astunud viimased 12 aastat. Nüüd on õnneks süngeid hetki tunduvalt vähem kui varasemalt. Loomulikult leidub väikseid nõkse, mis aitavad ligi hiiliva ärevusega rinda pista. „Me saame oma päevarutiiniga nii palju mängida, et ei loo endale kiire-kiire situatsiooni. Mina ärkan hommikul kasvõi kümme minutit varem, et ei läheks liiga kiireks ja sellega ei kasvaks ärevus. Kui asi läheb väga hulluks, siis saan pidurit panna. Teen pausi ja hingan sügavalt,“ selgitab Elena. Samuti aitab tasakaalu juua hommikune ja õhtune jalutuskäik koeraga.

Elena on nii särav ja sõbralik noor naine, et on keeruline arvatagi, et teda kimbutavad meeleoluhäired. Samas teab ta nüüdseks elutargalt öelda: „Kõigil on vahel raskeid hetki. On okei, kui sul ei ole vahepeal okei.“

Lähedased saavad olla suureks toeks – ilma liigselt pärimata

Meeleoluhäiretega inimese lähedastel on suur roll mängida. „Minus tekitab väga ebamugava tunde küsimus, mis sul viga on. See on elementaarne asi, mida näiteks lähedased tahaksid teada – nad ju muretsevad sinu pärast. Kui ma ütlen, et olen kurb või õnnetu, uuritakse edasi, mis siis ikkagi juhtus. Ega väliselt ei olegi ehk midagi juhtunud... aga see ei takista, et peas kummalised protsessid toimuksid,“ seletab Elena. Tema jaoks on tähtis teadmine, et raskel hetkel on kellelegi helistada ja kõik südamelt ära rääkida. „Minu lähedased teavad, et mul on kalduvus vahetevahel olla sügavas augus,“ tõdeb naine.

10aastase Marteni emana lasub Elenal muidugi vastutus – ta püüab kasvatada poega teadlikumalt kui teda kasvatati. „Eks mingitel hetkedel olen tabanud end talle ütlemast, et võta kokku. Ja siis ma tuletan endale meelde, et kuule, mis sa teed. Ma olen talle selgitanud, et on okei, kui sa haiget saades nutad. Et on okei tunda,“ kõneleb Elena.

Soov olla kõige tublim töötaja

Kuna Elena on oma töös alati soovinud olla perfektsionist, siis on seegi tekitanud raskeid hetki. „Ma tahtsin alati olla hästi tubli inimene – põhimõtteliselt läksin ka sünnitama otse töölt. Olin ikka väga tubli inimene. Selline, kes alati tõestas, et ta on väga tubli inimene,“ kirjeldab Elena end. Veidi kibeda tooniga.

Täisealiseks saades asus Elena tööle kinnisvarahalduse maailma, mida ta nimetab ärevusele kalduva inimese jaoks veidi keeruliseks valikuks. „Pidevalt tuli tegelda probleemide lahendamisega – sealjuures paljud nendest probleemidest olid emotsioonipõhised ning raske oli asju mitte isiklikult võtta. Vajadus ennast tõstada ja olla tubli pani teinekord trepikojas maha kukkunud kommipaberi pärast teise linna otsa sõitma ja seda ise üles korjama. Positiivset tagasisidet ja emotsiooni oli vähe," vestab Elena.

See amet viis teda teataval määral läbipõlemiseni. „Täna ma näen, et asi polnud töös. See oli minus. Ja minu sobivuses sellele tööle. Ma ei osanud tollal oma ärevuse ja stressiga toime tulla ning võtsin asju liialt isiklikult,“ lausub Elena. Ta avaldab, et neid hetki oli palju, kui ta istus äranutetud silmadega autosse ning läks tööle. „Samas oli minu ainus mõte, et tahaks koju teki alla jääda. Tegin hea näo pähe, vedasin päeva õhtusse ning läksin siis uuesti voodisse,“ ütleb ta.

Kas olla ettevõtja või palgatööline?

Ligi kümme aastat tagasi sai Elenast ettevõtja, esialgu arglikult ja pigem hobikorras. „Lapsest peale armastasin käsitööd teha. Hakkasin mingi hetk ehteid nokitsema ja kummalisel kombel läks see netis hästi popiks. Tollal eriti selliseid asju ei tehtud ja nii tekkiski väike ettevõte,“ meenutab ta. Täna on Elenal Tallinna vanalinnas pisike ehtepood ning ta tegeleb ka koolituste korraldamisega.

Iseenda ülemus olemine võib kujuneda libedaks teeks. Kui ühelt poolt võib tekkida distsiplineerimatuse tunne (keegi ei kontrolli ju mind), siis teisalt pole välistatud rumalate otsuste vastu võtmine. „Olen oma süngetel hetkedel teinud väga destruktiivseid otsuseid – näiteks tohutu andmebaasiga kodulehti ja servereid tühjaks tõmmanud. Nüüdseks olen endale lubanud, et sellisel perioodil ei tee ma mitte ühtegi otsust. Sa võid need mõtted endale kirja panna ja vaatad pärast üle, mida päriselt tahad teha,“ toob Elena välja.

Üldpildis tunneb Elena, et on ettevõtjana hästi hakkama saanud. „Selle üheksa aasta sisse jääb väga erinevaid aegu, on läinud tõeliselt hästi ning olen ära käinud ka täiesti teises äärmuses. Minu jaoks oli aastaid keeruline leida ja luua toimivat tasakaalu töö- ja puhkeaja vahel ning õppida iseennast rasketel hetkedel motiveerima ja distsiplineerima. Puhkamine ning aeg iseendale on väga olulised, nii säilib ka kirg ja huvi selle vastu, mida teed. Olen mitmed korrad tahtnud loobuda ja kõik ära lõpetada olukorras, kus tegelikult lihtsalt väga-väga vajasin puhkust,“ tunnistab Elena.

Ta tunneb, et just ettevõtlus on teda palju arendanud. Palju on õpitud iseenda toimimisviiside kohta. „Ning otseloomulikult on kõige paremad õpetajad olnud  ebaõnnestumised ja läbikukkumised – ma ei teagi, kas ilma nendeta elus üldse saabki!“ teab Elena nüüd.

Mida oskab Elena pärast oma läbielamisi soovitada?

Elena leiab, et meeleoluhäired ei peaks kujunema takistuseks iseenda tõestamisel töömaailmas. „Mõõdukas ärevus kaasneb sellise julge otsusega nagu ettevõtjaks hakkamine, kindlasti. Täna soovitaksin võimalusel alustada vähemalt eeltööd paralleelselt palgatööga. Nii ei teki kohe tohutut survet ning hirmu, kas hädavajalikud arved saavad makstud ning toit lauale toodud. Teinekord ei pruugi kõik plaanipäraselt kulgeda ning hoo sisse saamine võtta pisut kauem kui loodetud. Siinkohal ei tasuks kaotada usku ja lootust ning emotsioonidesse laskumise asemel tuleks leida viis, kuidas säilitada selge mõistus,“ räägib Elena.

Silmad aitab Elena arvates siinkohal säravana hoida kaks asja: kirg selle vastu, mida teed, ja tugivõrgustik. „Töö on väga oluline osa meie elust ning me ju tegelikult veedamegi suure hulga ärkveloldud ajast tehes tööd või sellele mõeldes. Arvestades seda võiks ju töö pakkuda positiivseid emotsioone ning rõõmu. Mis on suures plaanis meie enda valikute tulemus,“ sõnab ta.

Endise töönarkomaanina paneb Elena inimestele südamele, et tööd tehakse selleks, et elada – mitte vastupidi. „Raha teenimine ei peaks käima tervise arvelt, sest paraku raha eest tervist on keeruline, kui mitte võimatu osta. Maailm on viimase kümne aasta jooksul tohutult muutunud, meil on rohkem kui kunagi varem erineva iseloomu ja stressitasemega töökohti ning alati ei pea käima kõige raskemat teed. Tuleb julgeda proovida ning leida endale see sobiv. Töö võib päriselt ka olla rõõmu allikaks,“ arutleb ta.

Niisiis on väga oluline seada iseennast prioriteediks ning enda eest hoolitseda (uni, hea toit, värske õhk, liikumine, positiivsed emotsioonid, hobid). „Piitsutada oskame me ennast kõik, aga enda vastu hea olemist millegipärast meile ei õpetata. Tahaksin toonitada ka seda, et kui on ikka tunne, et ise oma jõududega hakkama ei saa ning lähiringkonnast toetust ei leia, siis poleks vaja häbeneda abi paluda,“ lisab ta.

----------

Töötukassa pakub kogemusnõustamist, mis on mõeldud eelkõige inimestele, kes vajavad oma probleemide lahendamiseks teise sarnase tervisehäire või puudega inimese toetust. Kogemusnõustamine aitab tulla toime tervisehäirega, suurendab motivatsiooni ja enesekindlust.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee