Kommentaar

Kajar Kase | Kas Andrus Ansip tappis Tarja Haloneni? (7)

Kajar Kase, endine teletoimetaja, 23. oktoober 2019, 18:13
Foto: Kuvatõmmis „Tujurikkuja“ videost
Ööl vastu 2012 aasta 1. jaanuari paiskus ETV eetrisse videoklipp, kus peaminister Andrus Ansip viskas Vabaduse platsil Soome presidendile Tarja Halonenile kõhtu Vabadussambast välja tõmmatud mõõga, nii et tolle veri lahmas Jaani kirikule. Halonen räntsatas jala pealt ristseliti maha ja kooles. 

Kui lähtuda Varro Vooglaiu loogikast, olnuks Ansipil olnud alust hageda geniaalse „Tujurikkuja“ sketši eetrisse andnud rahvusringhäälingut, sest nood, sindrinahad, süüdistasid peaministrit ju mõrvas või vähemalt tapmises (karvaste kaenlaalustega Soome president tungis meie poliitheerosele esimesena kallale). 

Kuid Ansip ei teinud loomulikult midagi nii lolli. Kui me „Ringvaates“ talle vastava saatelõigu ette mängisime, kõkutas peaminister naerda ja ütles, et väga hea must huumor ja väga heal tehnilisel tasemel teostatud. Ansip ütles, et suhtub enda parodeerimisse hästi. „Vähe parodeeritakse,“ märkis peaminister.

Sõnavabaduse piinad

Aga kui Vooglaid sai teada, et ETV2 minimalistliku vaadatavusega huumorisaate „Ongi Koik“ juht ütles tema kohta, et ta on „hetereomees, kes mõtleb geiseksile kolm korda rohkem kui tavaline homoseksuaal“, võttis härra solvuda ja nõuab nüüd ETV-lt kohtu kaudu vabanduse palumist ja 5000 eurot hüvitist valefakti esitamise eest.

Päev hiljem, kui president Kersti Kaljulaid tunnustas Eesti vaba meediat selle eest, et nad sõna endiselt vaba hoiavad, pean ma lehest lugema, et kohtukaasus ähvardab seada paika lubatud ja lubamatu nalja piiri. Nii me seda sõnavabaduse asja küll ajada ei saa.

Ma südamest loodan, et see totter farss saab kiire ja ühemõttelise lahenduse. Sõnavabaduse seisukohast polegi siin midagi arutada. Huumorisse lihtsalt ei saa suhtuda faktipõhise ajakirjanduse standardeid järgides, see pole kunagi nii olnud ega hakka ka kunagi nii olema. Kaasusi, kus huumorikülgedel pärisinimeste nimesid kasutatakse, on lihtsalt liiga palju.

Näiteks USAs on see vaidlus juba ammu ära olnud ja sellest on Milos Forman vändanud suurepärase filmigi People vs. Larry Flynt (eesti keeles „Pornokuninga piinad“). See räägib tõsielulisest juhtumist, kus pornoajakiri Hustler, mida andis välja ropu suuga magnaat Larry Flynt, avaldas paroodiareklaami, kus väideti, et auväärne (ja pornograafiat sügavalt vihkav) telepastor Jerry Falwell kaotas süütuse täis peaga oma emale koduses välipeldikus. 

USA ülemkohus asus toona, häältega 9 : 0 pornoajakirja poolele, otsustades, et kui mõistlik inimene nähes paroodiat ei jää uskuma, et tegu on faktiväitega, ei saa selle suhtes ka kahjunõuet esitada. 

Kas hea- või pahatahtlik?

Ma väga loodan, et Eestis lõpeb see lugu samamoodi. Mind teeb siiski murelikuks protsessi kohtuniku seisukoht, kes ütleb Postimehe teatel, et satiir ei saa olla objekti suhtes pahatahtlik. Kogu austuse juures lugupeetud kohtuniku vastu on see lause samasugune tõestamatu nonsenss nagu Vooglaiu väide, et ta tegelikult ei mõtle geiseksile.

Õiguskaitseorganid ei hakka ju iga naljanurga loo puhul uurima, et ega autor subjekti kogemata päriselt ei vihka. Ajakirjanduseetiliselt tuleb küll kaalutleda, kas huumor ei põhjusta allikale põhjendamatuid kannatusi, aga see on oluline tavainimeste, mitte avaliku elu tegelaste puhul – kelleks Vooglaid ennast puiklemata tunnistab.

Ta viitab ka 2017 aasta „Ärapanijas“ eetrisse läinud laulule „E.K.R.E“, kus küsitakse, mida keegi Varro öösiti teeb. Olles toimetajana ka tolle klipi sünni juures olnud, võin küll puhtsüdamlikult üles tunnistada, et „Ärapanija“ suhtus sihtasutuse perekonna ja traditsioonide kaitseks juhti ülima heatahtlikkuse ja poolehoiuga, ning nii sündiski laul, mis kirjeldab suurde linna tulnud noormeeste omavahelist suurt ja kleepuvat sõprust.

Ma siiski loodan, et ei pea tulevikus õnne tänama, et tolle loo sõnad on nii hästi kirjutatud, et seal pole lihtsalt ühtegi geiseksiteemalist faktiväidet.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee