Kommentaar

Ene Pajula | Mammile ei meeldi üldse, et poliitikud valetavad (104)

Ene Pajula, ajakirjanik, 22. oktoober 2019, 18:52
Mis on olnud selle sügise tähtsaim teema, küsib mammi? Õigus! Pensionid. Olgu siis tegu teise pensionisamba või erakorralise pensionitõusuga. Kas lammutada teine sammas päriselt maha või kõigest osaliselt?  Kas 7 eurot erakorralist pensionitõusu on palju, vähe  või parasjagu?

Selles küsimuses on sõna võtnud vist küll iga poliitik, arvamusliider ja suunamudija, aga mammile ei tulegi ette, kas nende  hulgas on olnud ka mõni pensionär? Tänavaküsitlustes on nende poole pöördutud, ja nagu mammi arvata võiski, on vanainimesed leplikud – mis seal siis ikka, ka 7 eurot on raha. Muidugi on, sellele ei vaidle mammigi vastu. Ja peaminister Jüri Ratas ei jäta kunagi ka ütlemata, et tegemist on kõigele vaatamata suurima pensionitõusuga pärast taasiseseisvumist ja rahandusminister Martin Helme ei saanud jätta tänitamata, et kes ei ole tänulik pisku üle, see ei oska olla tänulik ka palju üle.

Kas valetamine pole kriminaalne?

Kõik õige,  aga asi, mis mammit häirib, seisab hoopis muus. Kas Ratas ei lubanud selgesõnaliselt 100eurost erakorralist pensionitõusu? Mammi mäletab seda väga hästi – ta mõtles veel, et vau! 100eurone erakorranline pensionitõus, ju siis kohe jaanuarist 2020, pluss siis järelikult veel see osa pensionitõusust, mis aprillis niikuinii indekseerimisega kaasneb, seega 130 euro kanti. See oleks tõesti kõva sõna!

Mammi ei ole lihtsameelne, ta teab väga hästi, et raha ei vedele maas nagu sügislehed. Tema ei uskunud Ratta lubadust ega hääletanud tema poolt. Aga paljud ometigi hääletasid. Mammi oli valimiskomisjonis, päris mitu inimest tuli ja küsis otse, et mis erakond see oli, kes pensionitõusu lubas? Mammi ei saanud sel teemal vestlustesse laskuda, kuigi tema meelest lubasid pensionitõusu vist kõik või peaaegu kõik erakonnad.

Ja muidugi oli Rattal õigus – kui ikka valetada, siis suurelt. No kes oleks tema poolt hääletama tormanud, kui ta oleks algusest peale 7 eurost rääkinud? Kuigi, mammi vähemalt loodab, et tema, st Ratas, pole rumal, sest ainus, mis meil veel puudub, on lollpeast peaminister. Küllap ta teadis, et 100 eurot erakorralist pensionitõusu on ilmvõimatu, aga nagu on rõhutanud mitmed klassikud: kui juba valetada, siis suurelt. 

Mammi mäletab oma lapsepõlvest, kuidas ta vanaema nägi unes, et võitis loteriiga ”Žiguli” auto. Kohe hommikul andis ta oma pojale, mammi onule, teada, et võitis unes sinise ”Žiguli” ja kingib selle nüüd talle. Onu ütles, et ei taha sinist! Mis siis, et sinine, ikkagi ”Žiguli”, ei jätnud vanaema järele. Ja siis nad vaidlesid veel tükk aega, et mis sellest, et sinine ja mis sellest, et unes – aga ikkagi nii ilus unistus!

Nüüd sama lugu, mis sellest, et jutt kõrgest pensionitõusust oli vaid unistus, aga kui ilus unistus! Ise olid loll, et õnge läksid!

Kas valetamine ei ole mitte kriminaalne tegevus? Viimasel ajal on päris palju räägitud lugudest, kus mesikeelsed, enamasti mehed, aga vahel ka naised, petavad heausksetelt välja raha või kinnisvara või mida neil iganes on. See on üsna ohutu tegevus, sest pole just palju neid, kes julgeksid avalikult tunnistada, et lasid ennast nii lihtlabaselt ära moosida.

Ratas on nunnu, Seeder pole

Aga kui keegi vahele jääb, siis läheb asi tõsiseks. Siis ei hakka keegi parastama, et ise olid loll, kui uskusid mingit imelist investeerimisvõimalust või printsi valgel hobusel ja olid lausa õnnelik, et said välja käia suuri rahasummasid. Sellised petised lähevad reeglina kohtu alla. Aga kui poliitik valetab nii et suu suitseb ja pääseb tänu sellele võimu juurde, siis pole probleemi! Muidugi meeldib Jüri Ratas paljudele, sest ta on lihtsalt nii nunnu, selline armas kaisukaru! Mis tähendab selle kõrval üks süütu vale, kõik ju hea eesmärgi nimel.

Isamaa pealik Helir Valdor Seeder nii nunnu just ei ole. Seda enam ei saa mammi aru, mis temas ometi nii atraktiivset on, et ta erakonna esimeheks valiti. Seda enam, et esireas olemine ja vastutuse võtmine talle  tegelikult ei meeldi, niiditõmbamine tagareast näib märksa rohkem sobivat. Aga see on inimtüüp, mida mammi ei salli. Et kui midagi läheb hästi, siis on see tema teene, aga kui kehvasti, siis saab alati öelda, et keegi teine on süüdi. Aga see selleks. Nüüd on ta siis välja käinud selle teise pensionisamba lammutamise mõtte. Kuuldavasti olevat see olnud tema kinnisidee 2014. aastast peale. 

Kujutage ette, mees käib  viis aastat ringi, peas ainult üks mõte. Kas ei meenuta seegi midagi ajaloost –  kas polnud see üks Rooma senaator, kes lõpetas iga jutu üleskutsega, et Kartaago tuleb hävitada. Võttis aega mis võttis, aga asja sai. Seedriga sama lugu – teine pensionisammas tuleb hävitada! – kuigi  mammile tundub millegipärast, et ainult ühest ideest erakonna pikaajaliseks edulooks ei piisa. Mis värk üldse selle Isamaaga on? Seal on ometi nii palju arukaid inimesi, keskmine haridustase on neiel kindlasti kõrgem kui nii mõneski teises erakonnas. Päris kurb on vaadata, kuidas neist tuimad parteisõdurid saavad. Nagu näiteks Üllar Saaremäe. Hea näitleja ja lavastaja, olnud 20 aastat Rakvere teatri peanäitejuht, aga nüüd… See, kuidas ta riigikogu puldist Reformierakonna hariduseelnõud põrmustas, oli päris masendav vaatepilt.

Mis nüüd puutub sellesse teise pensionisambaga sekeldamisse, siis ei saa mammi salata, et võibolla oleks tõesti mõistlik see asi vabatahtlikuks teha, aga mis mammit kogu loo juures kõige rohkem häirib, on jälle valetamine… ja see ka, et ta ise õnge läks. Sest kui see sammas millalgi sajandi algul välja kuulutati, siis käis üks kena pangadaam tema töökohas sellele reklaami tegemas. Et isiku palgast võetakse sambasse paar protsenti ja riik paneb sinna juurde ka paar protsenti. Miks siis mitte koguda? Aga keegi ei öelnud, et selle paar protsenti, mis riik sinna sambasse paneb, võtab ta pärast pensionist maha.

Olgu, ega mammi olegi väga hullusti vastu pükse saanud, kuigi kogumisaeg jäi lühikeseks ja sinna sisse jäi veel majanduslangus ka. Mammisugustel polnud ju mingitki selle valdkonna kogemust. Summa, mis tal sinna sambasse kogunes, on pisike, aga pole hullu. Mis puutub sellesse, et kõik kangesti ise investeerima hakkavad, siis eks näis. Mammi seda igatahes ei tee, sest see vajab teadmisi, huvi, aega, kannatust ja pikka meelt, kusjuures natuke peab olema ka mänguri hingeelu, mida mammil  ei ole.

Ent mis mõttega on nii palju valitsuse ja avalikkuse auru selle teise samba üle arutamisele kulutatud? Kas valitsusel pole tõesti midagi targemat teha? Või teevad nad seda ”targemat” sambalärmi varjus vaikselt, avalikkuse eest varjul?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee