Kommentaar

Taavi Libe | Spordipäeva näidishukkamine viib fookuse kurja juurelt eemale (23)

Taavi Libe, TV3 saatejuht, 20. oktoober 2019, 18:12
Foto: Erki Pärnaku
Möödunud nädalal inimesi kahte lehte ajanud spordipäeva dilemma pani mind meenutama enda kooliaega. Spordipäev oli minu jaoks alati üks tore päev, sest nimetatud diskussioonis tulemuste avalikustamise eest ambrasuurile viskunud Erki Nool kandis toona tippsportlasena Eesti kergejõustikku enda õlgadel ning oli noortele mürsikutele suureks iidoliks.

Maapoisina ei elanud ma ühegi staadioni läheduses, kus oleksin saanud Noole vägevatest tegudest saadud adrenaliini välja elada, kuid kodune liivakast sobis kaugushüppeks, üks pirakas raudmuna kõlbas kuulitõukamiseks ning kui veidi logistilist loomingulisust kasutada, siis oli võimalik õue peal välja mõõta umbes saja meetri pikkune sirge lõik, millel polnud ühtegi lillepeenart, põõsast ega puuriita ning seda kasutada sprindivõistluste simuleerimiseks.

Spordipäev oli minu jaoks kui tiitlivõistlus, kus sai koduses treeningulaagris tehtud töö vilju nautida. Viljad väga rikkalikud polnud, sest olematu metoodika ja äraspidise tehnikaga tehtud treeningutega ei olnud kuidagi võimalik looduslikult parema kiiruse või vägevama hüppevõimega koolivendadele vastu saada. Aga nii palju oma jõu ja nõuga tegemine aitas, et nendest koolivendadest, kellega enne Erki Noolest vaimustumist samaväärseid tulemusi tegin, sain ebaühtlase ja toore harjutamise toel paari aasta pärast tulemustetabelis vaevata mööda.

Kadunud laulusoov

Aga mulle meenus teinegi episood. Vähemalt minu kooliajal toimus spordipäevadega analoogse regulaarsusega ka kooli lauluvõistlus. Mõistagi ei korraldatud seal kohaliku noorsoo närvide ja kõrvade jaoks sellist veresauna, et kõiki, kellel karu on kõrva peal trampinud, oleks suunatud lauluvõistlusele, kuid nii mõnigi kord suunas lauluõpetaja talle muusikatunnis kõrva jäänud õpilase kohustusliku vabatahtlikkuse korras võistlema.

Nii juhtus minugagi, kes ma põhikooli esimeses pooles kartsin igasugust avalikku esinemist nii väga, et parema meelega oleksin ühe minuti publiku ees vahetanud hambaarstitoolis veedetud ühe tunni vastu. Mälu võib pisut utreerida, aga meenub, et ma magasin nädal aega enne lauluvõistlust kohutavalt viletsalt ja ööl enne suurt etteastet ei saanud vist sõbagi silmale. Eriti hästi on mul aga meeles see, et lauluvõistlus hakkas pärast neljandat tundi ning kui normaalne laps loeb tundide ajal minuteid vahetunnini, siis mina soovisin üle kõige, et minutid võimalikult aeglaselt mööduks.

Kuidas lauluvõistlus läks? Ei olnud seal midagi katastroofilist. Lõõritasin oma hobuselaulukese väriseva hääle ja tudisevate jalgadega ära ning jäin paremusjärjestuses kuhugi keskele. Kokkuvõttes oli see kõike muud kui hea kogemus. Ma olin enda mugavustsoonist täiesti väljas ning kuigi viisipidamises asun ma Maarjamaa populatsioonis suure tõenäosusega esimeses pooles või lausa esimeses kolmandikus, ei ole mul hiljem kunagi tekkinud soovi laulmisega tegelda.

Lapsed, kes ei oska liikuda

Spordipäevaga seotud diskussioon vajab eelkõige selle olemuse lahti mõtestamist. Miks on tarvis spordipäeva? Kas selleks, et näitlikustada lastele elus valitseva karmi konkurentsi paratamatust? Või selleks, et propageerida õpilaste seas liikumisharrastust? Esimese suuna pooldajad löövad tulemustest mitterääkimise ning lumehelbekeste kasvatamise vahele võrdusmärgi. Teised räägivad lastele vaimse trauma tekitamisest.

Õigus on mõlemal, sest diskussioon ei tegele probleemi tuumaga. Laste füüsiline ettevalmistus on vähese liikumise tõttu aasta-aastalt aina viletsam ning käärid sportlike võimete vahel on seetõttu aina suuremad. Kui paarkümmend aastat tagasi võis tunduda, et on ebainimlik suruda viisipidamatuse käes vaevlev laps lauluvõistlusele, siis praegu on meie noorsoo hulgas väga palju lapsi, kes istuva eluviisi tõttu lihtsalt ei oska liikuda – nad ei oska joosta, hüpata, visata, ronimisest rääkimata.

Õppekavadesse kauaoodatud liikumisõpetus peaks laste jaoks ilmselt algamagi nii, nagu keskeakriisis kontoritöötajal soovitatakse hakata maratoniks treenima. Alguses tuleks 45 minuti pikkustel treeningutel vaheldumisi kõndida viis minutit ja joosta üks minut. Paari nädala möödudes võib juba kaks minutit joosta ja nii sammhaaval edasi.

Kui niimoodi iga päev lapsi liikumise juurde suunata, siis pole spordipäev ja isegi tulemuste pingerida traumaatiline mugavustsoonist väljarebimine, vaid võimalus rõõmustada, et isiklikud resultaadid on hoopis paremad kui pool aastat või aasta tagasi. Praegune süsteem: kaks-kolm kehalise kasvatuse tundi nädalas ja regulaarsed spordipäevad on otsetee rohkemate ülekaaluliste inimesteni meie ümber, sest liikumisharjumust ega -rõõmu ei tekita see karvavõrdki.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee