Kommentaar

Sass Henno: me ei tohi loobuda hinnete panemisest ja sporditulemuste vaatlemisest (104)

Toimetas Johanna-Kadri Kuusk, 18. oktoober 2019, 11:38
Kirjanik Sass HennoFoto: erakogu
Kirjanik Sass Henno märkis õpilaste sporditulemuste avalikustamise arutelus, et tegelikult ei päästa hinnete mittepanemine lapsi negatiivsetest hinnagutest. Selle asemel, et hindamise vastu võidelda, peaks hoopis levitama suhtumist, et isegi kehva tulemuse korral on kõige olulisem siiski osavõtt.

„Helistas ajakirjanik ja küsis, mis on mu seisukoht, kas koolide sporditulemused tohiks olla avalikud või see tekitab nõrgemates kehva tunde. Kuna küsimuse probleemipüstitus tundus nii vale, siis otsustasin sellest teha lausa avaliku statemendi,“ selgitas Henno.

Samal teemal

„Ma ei taha meie tulevikus näha koole, kus ei panda hindeid või võistlusi, kus ei panda tulemusi kirja ja nende üle ei arutleta avalikult. Ma tahan, et inimesed teaks alati, kui palju vigu, õnnestumisi või keskpäraseid sooritusi nad on korda saatnud. Sellest kujuneb adekvaatne pilt. Hinded pole halvad, vaid alavääristavad hinnangud on halvad. Kes on tugev spordipoiss, aga loll matemaatik, pole kehvem inimene kui see, kes on tark teadlane aga nõrk palliviskaja.“

Henno sõnul on üks suur sisuline asi tähelepanuta jäänud: „Hinnete mittepanemine ei päästa lapsi negatiivsetest hinnangutest ja alaväärsustundest. Neid päästavad vanemad ja õpetajad, kes ütlevad, „sul pallivise ei tule välja, aga see maailm armastab sind ka siis, kui kõike ei peagi viiele oskama.“ Neid päästab süsteem, mis ei mōnita kehva tulemust,vaid kiidab osalemist. Et ka iga ratastoolis jooksuraja läbija saaks oma klassis kōva aplausi, mitte vōidu pärast, vaid sellepärast, et ta vōttis ette ka projekti, mida polnud tal lootustki vōita! Julgedes kogeda ka tundeid, mis kaasnevad raskustega silmitsi seistes.

Ma tahan, et lollid saaks kahtesid ja targad viisi, ma tahan, et füüsiliselt nõrgad kaotaks lõuatõmbes ja äkki võidaks hoopis maratonis või olümpiaadidel. Me ei pea varjama tulemusi, vaid õppima ka kesiseid tulemusi mitte halvustama. Nii kodus kui koolis. Mida me minu arvates kogu ühiskonnaga saavutama peame, on see, et me ei karista ega premeeri hinnetega (sest karistused alandavad ja preemiad tekitavad salakavalaid sõltuvusi), ja me ei anna hinnetele/tulemustele lisaks juurde negatiivseid hinnanguid.

Lapsed peavad ōppima, et halb sooritus ei vōrdu sellega, et nad on halvad (kuid seda me sageli kodudes just kogemata neile sisendamegi), vaid sellega, et neil lihtsalt on mōnel alal arenguruumi – nagu täiskasvanutelgi. Ja mōnel alal me ei saagi surmani heaks. Ja ka see on okei. Edukultus on jura. Me ei tohi loobuda tulemuste vaatlemisest, ettekäändel et kellelgi äkki on halb tunne. See on bulls**t. Me peame loobuma neist, kes ei vōida halva tunde tekitamisest. 
Väikelapsed suudavad ebaōnnestumiste peale naerda. Niikaua, kui me ei ōpeta neile suuremaks saades, et nad peaks justkui häbenema – sa ei pea kunagi häbenema, kui sa milleski kehv oled.

Sa pead häbenema, kui sa ei tea, ega julge tunnistada, mis sa valesti oled teinud. Ja sa pead häbenema kui oled see, kes mōnitab, mitte ei kaitse endast nōrgemaid. Ja nii uskudes areneme me terve ühiskonnana palju tugevamaks kui mingi pallivise meid iial arendab.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee