Kommentaar

Mart Soidro | 30 aastat võidust (3)

Mart Soidro, literaat, 17. oktoober 2019, 18:35
Foto: TH
Toredas seltskonnas tulevad teinekord tobedad võrdlused pähe. Nii ka Eesti Ekspressi ja Äripäeva sünnipäevakonverentsil „30 aastat vaba ajakirjandust Eestis“. Konverentsiks valitud koht polnud muidugi juhuslik – 4. juunil 1988 toimus Kosmose kinos Eesti I noortefoorum. Siis mahtus häid lambaid samade seinte vahele üle tuhande, nüüd oli kutsutuid paarisaja ringis.

Nojaa, Kolmekümneaastases sõjas (1618–1648) ma ei osalenud. Küll aga „Tallinna vabastamise“ 30. aastapäeva (22.09.1944) üritusel, kuhu minusugused põlvepikkused poisikesed kupatati sõjaveteranidele lilli viima. Nii palju raudhammastega medalimehi pole ma varem ega hiljem õlg õla kõrval marssimas näinud! Tagantjärele tundub, et seda helinat ja kõlinat oli rohkemgi kui Teet Kallase kaks aastat varem ilmunud romaanis.

Nüüd siis möödus 30 aastat võidust meie ajakirjandusrindel. Ajad ja olud on hoopis teised, nõretavat paatost kordades vähem ja eneseiroonia on taas au sees. Kaks kõva konkurenti, Mart Kadastik ja Hans H. Luik olid koos laval ning pildusid üksteise suunas ohtralt komplimente. Paljud arvasid, et küllap vaid viisakusest, aga mina mäletan Postimehe töötajana seda päeva, kui Eesti Ekspressi töökollektiiv otsustas Luigel naha üle kõrvade tõmmata ja ise majandama hakata. Mart Kadastik, selle asemel, et peenikest naeru pidada, palus mul Luigelt kommentaar saada ja see täispikkuses avaldada. Hans võttis veerand tundi mõtlemisaega ja dikteeris kommentaari analoogtelefoni teel. Ei läinud kaua aega, kui sule- (või soss?)sepad lahkusid Eesti Ekspressist ja hakkasid välja andma ajalehte Eesti Aeg (1991–1996).

Eesti Ekspressi sünd

Mäletan päeva täpsusega, millal kuulsin esimest korda uuest sõltumatust nädalalehest. 25. juunil 1989 taasavati Tahkurannas Konstantin Pätsi ausammas. Kohale olid tulnud tuhandeid inimesi, teiste hulgas ka Hans H. Luik ja Mart Nutt. Ei mäleta enam täpselt, millest õpetatud mehed rääkisid, äkki vabast ajakirjandusest? Hans H. Luik, kes aasta varem oli olnud ajakirjas Kultuur ja Elu mu praktikajuhendaja, teatas mitte just väga suure saladuskatte all, et tuleb toimetusest ära ja teeb oma lehe. „Mõõt sai täis. Ei taha riigi raha eest enam viletsat väljaannet teha“ – umbes nii ta oma plaane tutvustas.  

Ei möödunud kolme kuudki, kui 22. septembril ilmus Eesti Ekspressi proovinumber. Nüüd jõudis minusuguselegi aeglase mõtlemisega mehele kohale, miks juubelikonverents Tallinna „vabastamisega“ seostus...

Aga läheme proovitrüki sisu juurde! Kaanetüdrukuks on 35aastane edukas ärinaine Tiiu Silves, kellest Luik on kirjutanud vahva loo – „Vene metall Eesti kaudu Šveitsi“. Sel ajal oli Silvesel paarsada alluvat, „kui asjad hästi lähevad, ei tohiks kellegi palk olla alla 500 rubla“. Muide, veel neli aastat hiljem intervjuus Toomas H. Liivile tahab ärinaine kohe-kohe jõuda 200 rikkaima inimese ja 25 rikkaima naise hulka maailmas. Aga see selleks. Eesti Ekspressi juhtkiri on pühendatud Eesti kodanike komitee tegevusele (selleks ajaks oli registreeritud juba 331 000 kodanikku). Aga veel kaks kuud varem oli EKP ideoloogiasekretär Mikk Titma teatanud  ETVs: „Kodanike komiteesid tuleb käsitleda kui nõukogudevastast tegevust.“

Eluolust Eesti NSVs

Edasi, Rahva Hääl ja Noorte Hääl maksid tol ajal kolm kopikat, Eesti Ekspress aga 50 kopikat. Need numbrid ei ütle nooremale lugejale muidugi midagi, mingi ettekujutuse tollasest ajast saab Eesti Ekspressi neljandast numbrist, kus tutvustatakse uut toitlustusettevõtet:

„ITA baar asub Koidu tänava kahekorruselise maja poolkeldrikorrusel. Mingit luksust siin pole: baarilett ja 5 lauda toolidega. Aga üsna kitsuke ruum on hiljaaegu remonditud, korras ja puhas. Õlut antakse ainult kaks kannu prae kõrvale, hinnaga 40 kopikat kann. Praad maksab 3.20. Järgmised paar kannu võib saada odavamalt – koos kohustuslike võileibadega paar rubla.“ (EE, 13.10.1989)

Aga vähemasti kõhu sai täis. Sõltumatu nädalalehe teises numbris selgub, et siiski mitte igal pool. „Laeva eineruumi ukse taga võib näha tüüpiliselt sotsialistliku näoilmega inimesi. Need on eestlased, kes on teada saanud, et einestada saab nüüdsest ainult valuuta eest. Rubla pole siingi raha! Nii et kõht kõvasti kodus täis ja meresõidule!“ („ „Georg Otsaga“ lood halvad“). Siiski usutakse helgemasse tulevikku, kolmanda numbri esikaanel on foto parvlaevast Estonia („Valge laev tuleb“) ja loo lõpus on vastus painavale küsimusele: „Ja lõpuks huvitab lugejaid kindlasti see, kas Nord Estonial ka rublade eest saab reisida – saab küll.“ (6.10.1989)

Ristsõnadest, jäätistest ja totaalsest olelusvõitlusest

Täna, täpselt 30 aastat tagasi, olen üritanud uuenenud olukorda meie ajakirjandusmaastikul ka selgitada:  

„Ärgu tundku end ristsõnameistrid solvatuna, aga mõneti meenutab nende tegevus hiljutist vahvlite vorpimist. Paljuski tänu ristsõnadele jõudsime kooperatiivsete lehtede ehk vahvlijäätiseni, mis omakorda ägeda konkurentsi tingimustes on viinud meid ühisfirma lehtedeni ehk importjäätiseni.“ („Vajame toitvat karbonaadi!“ Edasi, 17.10.1989) Selgituseks niipalju, et Eesti Ekspressi esimene väljaandja oli Cross Development F.S.P. ja pingviinijäätist valmistas Šveitsi-Nõukogude ühisettevõte Estkompexim, mille eesotsas oli Alexander Kofkin. Sama mees aitas Tartusse rajada ka Kroonpressi trükikoja, kus 1991. aastast Postimeest trükiti. 

Minu toonasest artiklist sai innustustust Mihkel Mutt ja arendas teemat edasi: 

„Sarnasust info- ja teiste lehekeste ning vahvlite küpsetamise vahel on juba täheldatud (M. Soidro „Edasis“). Mõlemad on uue aja ilmingud. Siit edasi. Kumbki nähtus ei püsi kaua. Ettevõtlikud inimesed, kes hakkasid esimestena rahuldama laste nälga vahvlite ning täiskasvanute janu kõmu, seksi ja horoskoopide järele, lõikasid algul kõrget kasumit. Ent peagi on olid platsis suuremad kalad – toitlustuskooperatiivid ja priskemad väljaanded. (Pealegi sai vahvlitest isu otsa.)

Aga üldiselt hakkab eesti pressis (nii ametlikus kui isetegevuslikus) varsti toimuma looduslik valik. Haid tõrjuvad vähemad kõrvale või pistavad kinni. Ametliku ajakirjanduse toimetused on põhimõtteliselt vabad paberi- ja trükkimismuredest. Aga nad peavad suurema osa tulust ära andma. Kui nad majanduslikult sõltumatuks saavad, jäävad ära eelmainitud eelised. Siis algabki Eesti pressis totaalne olelusvõitlus.“ („Kas Eesti Ekspress on hai?“ EE, 10.11.1989)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee