Kommentaar

Kari Käsper | Rünnakud LGBT kogukonna vastu on rünnakud vabaduse vastu (244)

Kari Käsper, Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja, 21. oktoober 2019, 18:36
LGBT teemad on sellised, mille peale kogukonnast väljaspool olevad inimesed kuigi palju ei mõtle. Nüüd on siiski avalik arutelu alanud, põrkudes rünnakutest selle kogukonna esindusorganisatsiooni vastu. Juba täheühend LGBT — üldnimetus inimestele, kes ei ole heteroseksuaalse orientatsiooniga või kelle sünnil määratud sugu ei vasta nende tunnetuslikule soole — koondab enda alla väga erinevaid ühiskonnagruppe ning on tulnud laiemasse ühiskondlikku teadvusse alles kümmekond aastat tagasi. Seetõttu on selgelt aru saada, miks on suhteliselt palju neid, kes ei oska või suuda vaadata selle suhteliselt ebaõnnestunud “tähesupi” taha. Tegelikult pole ka LGBT korrektne, sest ei kajasta kõiki seksuaal- ja soovähemusi.

Usun, et keegi ei vaidle vastu, et geidel ja lesbidel või teise sooidentiteediga inimestel võib ette tulla probleeme ja olukordi, mida nn tavainimestel ei tule. Tõrjutuse, vägivalla ja diskrimineerimise risk on suurem, ütlevad uuringud. See ei ole mitte sellepärast, et need inimesed oleksid kuidagi eristaatuses, vaid seetõttu, et nad on tavalised inimesed, aga oma ühe omaduse tõttu on neil suurem risk saada ebaõiglase kohtlemise osaks.

Samal teemal

On esitatud küsimusi, miks Eesti Inimõiguste Keskus ka LGBT teemadega tegeleb. Vastus on lihtne: me ei saa teistmoodi, sest inimõigused on universaalsed ja laienevad kõigile. Me ei täidaks oma missiooni, kui teeskleksime, et selles valdkonnas probleeme pole. Märgiline on, et sarnaseid küsimusi ei esitata, kui tegeleme laste õigustega, puuetega inimeste, ealise diskrimineerimise, privaatsuse ja andmekaitse või teiste inimõiguste teemadega.

Riigi roll LGBT kogukonna toeks

Eestis on palju ja keerulisi probleeme seoses ilmajäetuse, toimetuleku, vene vähemuse integratsiooni ja eraldatusega ning paljude muude teemadega. Geide ja lesbide probleemidega tegelemine ei pisenda kuidagi neid asju — pigem vastupidi. Igasugune ebaõigluse vähendamine aitab kõiki, kes ebaõigluse all kannatavad. Kuvand edukatest ja rikastest geidest on müüt, mis põhineb üksikutel näidetel meelelahutuse vallast. Nende seas, keda meie oma strateegilistes kohtuasjades aidanud oleme, on väga erineva taustaga inimesi. Nende seas on venelasi, puuetega inimesi, mehi ja naisi — tavalised Eesti inimesed.

Riigi roll sidusa ühiskonna loomisel on aidata oma häälel kõlada ka neil, kellel pole palju võimalusi, kes on tõrjutud ja kelle suhtes on ühiskonnas põhjendamatult palju vaenu. See on väike raha, mida Eesti valitsus muuhulgas nende teemadega tegelemiseks kõigile avatud konkurssidel annab, võrreldes väljakutsetega, millele see kogukond peab vastu seisma.

Ratase valitsus on esikohale seadnud perede toetamise. Niipalju kui mina Eesti LGBT Ühingu tegemistest tean, on just perede toetamine nende üks põhitegevusi. Nad aitavad Eesti samasoolisi paare ja neis kasvavaid lapsi; samuti kogukonda kuuluvaid noori, kelle pere on neid hüljanud; nad toetavad vanemaid, et nad oskaksid oma lastele toeks olla; nad seisavad selle eest, et kooseluperedel oleks Eestis sama hea kui teistel peredel. Seal ei sepitseta, kuidas rünnata kristlasi või kiusata konservatiivseid ministreid. Seal ei tehta ideoloogilist propagandat ühe või teise maailmavaate toeks.

Seetõttu on oluline, et iga valitsus — nii konservatiivne kui liberaalne — seda väikest kogukonda ei unustaks ega välistaks. Valitsus on ju kõigi Eesti inimeste valitsus. Rahvastikuministril ja perepoliitika kujundajatel on vaja seda silmas pidada kuni meil on sekulaarne, demokraatlik vabariik.

Demokraatlike väärtuste murendamine

Rünnakuid LGBT gruppide vastu ei saa vaadata eraldi laiemast mõjutustegevusest, mille eesmärk on murendada demokraatlikke väärtusi. Soovitakse külvata konflikte ning vastandumist, tehes ühest niigi marginaliseeritud vähemusest ebaõiglaselt kõigi hädade allikas. Näeme seda nii Poolas kui ka Türgis, Venemaast rääkimata. Tallinna Ülikooli ajalookursuse või Festhearti filmifestivali Pärnu seansi propagandistlik kasutamine Venemaa meedias pole juhuslik.

Eesliinil olevad vabakondlikud grupid on esimesed selle surve all. Inimõiguslasi üle Euroopa sildistatakse, nende kohta levitatakse alusetuid valesid, kahjuks pole jäänud olemata ka füüsilised rünnakud. Bulgaarias soovis valitsuserakond keelata hiljuti inimõigusorganisatsiooni töö, sest see aitas inimestel riigi vastu kohtusse pöörduda. Koordineeritud rünnakud ühte kogukonda esindava vabaühenduse vastu Eestis on samas võtmes: rumal on arvata, et vastastel on tegelik mure riigi rahakoti pärast. See on ikka see sama kole ja madal vaen ja sallimatus, homo- ja transfoobia, mis ennast sellel kujul näitab.

Hoiatav näide on olemas Rakvere linnast, kus kohalikud kultuuriaktivistid juba kolmandat aastat filmifestivali Festheart korraldavad. Selle asemel, et rõõmustada kultuurielu elavdamise üle, asus vallavolikogu üritusele hoopis seadust rikkudes kaikaid kodaratesse loopima. Vaid tänu sellele, et aitasime annetajate toel korraldajatel kohtusse pöörduda, sai õiglus jalule seatud. Hiljem kritiseeris EKRE esindaja kohtuotsust, kuna see takistavat teha “emotsioonidest ja soovidest lähtuvaid otsuseid” unustades, et ei ole kuningas või keiser vaid rahvaesindaja, kes peab lähtuma seadustest.

Riikidel on kohustus inimõigusi ja kodanikuruumi kaitsta, sest vaba ühiskond ei saa ilma nendeta eksisteerida. Demokraatia vajab vabadust kui värsket õhku, mis tagab pluralismi ja arvamuste mitmekesisuse, ja ainult demokraatia annab igaühele võimaluse omale kohale päikese all. Alternatiiv on autoritaarne riigikord — omamoodi Nõukogude Eesti tagasitulek— hirmuvalitsuse, tsensuuri ja teistsuguste tagakiusamisega. See poleks hea koht ei vähemustele ega enamusele.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee