Kommentaar

Jaanus Riimets | Pimeduse tagamaadest (1)

Jaanus Riimets, Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuse liige, 15. oktoober 2019, 19:52
15. oktoobril tähistatakse üle maailma pimedatele ja vaegnägijatele pühendatud valge kepi päeva. Märgates sel päeval valge kepiga vaevu liikuvat pimedat või vaegnägijat, tuleb paljudele meelde, et on olemas üks üsna suur hulk inimesi meie ümber, kes kõige lihtsamalt väljendudes ei näe. Tavalisele inimesele on nägemine niisama loomulik asi nagu hingamine. Ta silmad haaravad endasse kõik teda lähemal või kaugemal ümbritseva, nii kauni kui ka inetu. Ta näeb teel sõitvat autot, mis võib ohtu kujutada, ta näeb kurjakuulutava olekuga isikut, kes on ehk isegi relvastatud.

Kõike seda teda ähvardavat, aga ka inimesi õnnelikuks ja rõõmsaks tegevat pime ei näe. Ta ehk teab, et need inimesed ja detailid on kusagil olemas, aga kus ja millal need tema läheduses on, seda saab ta teada üksnes teiste inimeste selgitustest. Ta teab, et öösel siravad taevas miljonid tähed ja praegusel kaunil sügisajal on metsas imelised punased ja muud värvi puulehed, aga ta ei näe neid. Ka mina ise pole kunagi taevatähti näinud. Vähemalt ma ei mäleta seda, kuigi väikelapsena ehk nägingi. Nimelt on mul progresseeruv lühinägelikkus, mis tähendab seda, et sündimisest saadik hakkab nägemine pidevalt halvenema, kuni kord vanemas elueas kaob täielikult või pea täielikult, nii nagu minuga juhtuski. 

On ka kuritöö ohvreid, huligaani rusikas võib sattuda – enamasti küll mitte tahtlikult –silma kohale ja siis see silm järsku enam ei näegi ja tihti polegi enam midagi teha. Kurjategija istub (kui istub) oma aastakesed ära ja näeb nii vanglas kui ka edaspidi kõike, mida soovib, ja tänapäeval läbib ta veel ka igasuguseid abiprogramme, et ta ikka ei jätkaks kuritegelikku elu, kuigi sageli on see tühi töö. Pimedaks pekstu elab aga ainult oma pensionist, mis on ehk kümme korda väiksem kui summa, mis kulub peksja peale. Loogiline oleks, et peksja peaks kogu oma ülejäänud eluaja ülal inimest, kelle ta vigaseks tegi, aga nii see meie seadusandluses sätestatud pole. On küll õigus saada valuraha, aga need summad on enamasti väga väikesed. Arvatavasti kulutab see rusikakangelane – kui tal on võimalusi – advokaatide peale kordades enam kui oma ohvri aitamisele.

Aitavad hingeabi ja kultuurielamused

Suureks katsumuseks nii kuritöö ohvritele kui ka kõigile teistele pimedaks või vaegnägijaks jäänud inimestele on sisemised, hingelised raskused. Ollakse ju teistsugused ja kuigi tänapäeval on sotsiaaltöö ja rehabilitatsioon osaliselt järje peale saanud, siis selles vallas on veel palju teha. Väga positiivseks näiteks on kirjeldustõlke teenus, mis seisneb selles, et teatrietendust, kinofilmi või muuseumiekspositsiooni kirjeldatakse mittenägijale sõnadega. See ei ole lihtne töö. Aga see on väga vajalik. Teatritest on selles töös esirinnas Viljandi teater Ugala, kes korraldab aastas mitu kirjeldustõlkega etendust, mida mittenägijad üle terve Eesti püüavad vaatama – me kasutame ikka seda sõna ka filmide kohta, kuigi me neid tegelikult ei näe – minna. 

Probleemiks on muidugi transport, sest etendused on õhtuti ja ühissõidukitega enam tagasi ei saa. Bussi tellimine kaugemast kohast on aga enamasti veidi alla 400eurost pensioni või töövõimetoetust saavale inimesele üsna raske. Õnneks on Ugalal olnud võimalust pimedate ühinguid ka selles mures aidata ja nii sõitsimegi 12. oktoobril hulgakesi kuulama-vaatama kirjeldustõlkega muusikali „Once“. Kustumatu jälg jäi paljudesse südametesse, sest kuigi silmad ei näe, siis süda tunneb ikkagi janu ilusate tunnete järele. Olgu need siis kas või ainult laval. 

Väga paljud meie hulgast kuulavad heliraamatuid. Neid valmistatakse eri kohtades, nagu Eesti pimedate raamatukogus, Haapsalu sotsiaalmajas vabatahtlike abiga ja pimeda kirjaniku Anni Oraveeri korraldamisel, Põhja-Eesti pimedate ühingus, Võrus organisatsioonis Helikiri ja ehk kusagil mujal veel. Meie pimedatel on põhimõtteliselt võimalik laenutada raamatuid ka Soome Celia raamatukogust, mis on muidugi palju suurema valikuga. Loomulikult on seal teosed soome keeles, aga väga paljud pimedad mõistavad ka seda keelt. Celia on valmistanud ka eestikeelseid heliraamatuid. 

Rõhutan üldse kultuuri ja vaimse tegevuse olulisust pimeduse või vaegnägemise põhjustatud traumade leevendamisel. On ka neid, kes käivad kirikus hingele kosutust saamas. Igaühel on oma erinevad valikud ja vajadusedki. 

Riikki hoolitseb võimaluste piires rehabilitatsiooni eest, finantseerides nii tööalaseid õpinguid – eeskätt massaaži alal – kui ka psühholoogilist ja ja muud rehabilitatsiooni näiteks kogemusnõustamise teenuse kaudu. Kaaskannatajate positiivsed kogemused võivad äkitselt pimeduse auku kukkunud inimest väga aidata. Suureks abiks on ka üha arenevad elektroonilised abivahendid, nagu kõnesüntesaatorid arvutitele ja telefonidele, värvimäärajad, erinevad märgistajad, diktofonid jms. Kõik need kompenseerivad osaliselt puuduvat nägemisvõimet, aga asendada seda ei saa, see on igaühele selge. 

Ja see kõik avaldab mõju. Me ei oska alati käituda nii nagu nägijad, oleme vahel trotslikud isegi oma abistajate vastu,  perekonna vastu jne. Sest me tunneme, et meie pimedust ei mõisteta. Aga me püüame seda kogu aeg mõistetavamaks teha. Head valge kepi päeva nii asjaosalistele kui ka kogu ühiskonnale! Mõeldagu sel päeval, kui oluline on nägemine ja kui raske on selle kaotsiminek.

Lugu kajastab autori isiklikke seisukohti.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee