Kommentaar

Oliver Nääsi vastus kapo juhile Arnold Sinisalule: meedia, menetlus ja õigusriik (62)

Oliver Nääs, vandeadvokaat, 14. oktoober 2019, 20:16
Foto: Tiina Kõrtsini
Lugedes laupäeva varahommikul kaitsepolitseiameti peadirektori Arnold Sinisalu intervjuud Õhtulehele tundus alguses, et tegemist on halva unega. Unepuru silmast pühkides selgus, et tegemist on siiski Eesti elu halli argipäevaga, lihtsalt maskid on langenud.

“Piltlikult öeldes tuleb keegi aeg-ajalt risti lüüa, ega inimesed muidu aru ei saa,” ütles peadirektor Valvo Semilarski kaasust kommenteerides. Seda, millest peadirektor inimeste karistamisel räägib, nimetavad juristid negatiivseks üldpreventsiooniks ning sellest lähtumine ei ole inimväärikust austavates õigus- ja kultuuriruumides lubatav. Seetõttu on nii, et üldiselt me teistele õpetuseks kedagi risti ei löö.

Avapauk ja venimine

Eestis on kombeks, et kriminaaluurimiste avalik avapauk on alati muljetavaldavalt kõva. Ametnike poolt korraldatakse pressikonverents ning vajadusel väisatakse ka jutusaateid ja õhtuseid teleuudiseid. See kõik toimub tavaliselt ajal, mil inimene on ise veel kinni peetud ja tal ei ole mingit võimalust sõna sekka öelda. Aga sõna on läinud lendu ning jääb enda elu elama veel aastateks enne, kui asjale mingi lahendus leitakse.

Meie kriminaaluurimiste lähiajalugu tunneb aga mitmeid näiteid juhtumistest, kus lahenduse leidmine toimub ebamõistlikult kaua. Ka kõnealust Semilarski asja uuriti veel kaks aastat pärast seda, kui pressikonverentsil teatati tervele Eestile kindlas kõneviisis, et Eesti ühe suurima omavalitsuse juhid on olnud “äraostetavad”.

Seda kõike pärast seda, kui Semilarskit oli juba kümme kuud jälitatud põhjendustega, et „muul viisil kui jälitamine on tõendite kogumine raskendatud või võimatu“. Mida siis pärast seda veel kaks aastat uurida? Ilmselt on aga rekordiomanik siiski Edgar Savisaar, keda uuriti kaitsepolitseiameti eestvedamisel kuus aastat enne, kui asi lõpuks kohtusse saadeti.

Ebamõistlikult pikad kohtueelsed uurimised on ka põhjus, miks mitmed inimesed otsustavad ennast lõpuks ka meedias aktiivselt kaitsma hakata. Põhjus ei ole soovis endalegi ebameeldivate teemadega pildis olla, vaid selles, et asja lahendust ei paista kuskilt. Pikk kohtueelne uurimine toob inimesele kaasa hulga hingelisi üleelamisi. Seni, kuni asi on lahendamata, jäävad inimest varjutama ametnike poolt avalikult üles visatud kahtlused.

Edasi on juba usu küsimus, kuhu poole kalduvad pere, sõbrad, tuttavad ja avalikkus. Eks osad ühele, osad teisele poole, oleneb inimestest ja oleneb kaasusest. Veab neil, kellel on suur ja tugev pere ning sõprusringkond, kes usuvad ja pakuvad tuge. Kergema närvikavaga inimese murrab selle aja jooksul aga lõplikult. Need on aga aspektid, millega tänane seadusandlus piisavalt ei arvesta ning võimaldab menetlejatel inimest ebamõistlikult pikalt madalal tulel grillida.

Vaigistamine ja mahavaikimine

Need inimesed, kes ennast ka avalikult kaitsevad, saavad tavaliselt seetõttu õiguskaitseorganitelt ka teise laine etteheiteid. Asjaolude selgitamist või uurimisest nähtuvate minetuste esiletoomist nimetatakse “menetluse mõjutamiseks” või “naeruvääristamiseks”. Neid etteheiteid tehes unustatakse aga ära, et inimene räägib tema enda elus toimuvast. Inimese huvi enda au ja head nime kaitsta on inimlikult arusaadav ja õiguslikus mõttes legitiimne ning ametnikud ei tohiks seda taunida. Küll aga tasub meeles pidada, et inimesel on suurem vabadus enda elust rääkimiseks, kui ametikel teiste inimeste eludest rääkimisel. Kohati jääb aga mulje, et õiguskaitseorganite ametnike seisukohalt peaks inimene olema vait ning ootama, kuni süsteem temaga tegelemise on lõpetanud. Ja niimoodi aastate kaupa.

Kui aga peaks juhtuma, et uurimise käigus leiab kinnitust kahtluste puudumine, siis praktika näitab, et samaväärseid avaldusi inimesi au ja hea nime puhtaks pesemisel ei ole õiguskaitseorganitelt oodata. „Äraostetavaks“ tembeldatud Semilarski pidi ise avalikustama fakti, et tema suhtes pea kaks aastat õhus püsinud altkäemaksu võtmise kahtlused osutusid alusetuks ning uurimine selles osas lõpetati.

Semilarski ootas kaks nädalat, et äkki keegi prokuratuurist või kaitsepolitseiametist võtab vaevaks sellest avalikkust teavitada. Ei tulnud selle aja jooksul ühtegi pressiteadet, pressikonverentsist rääkimata ning lõpuks pidi Semilarski ikka ise avalikkuse poole pöörduma. Selline õiguskaitseorganite menetlustaktikast lähtuv kaalutletud ükskõiksus on ka üheks põhjuseks, miks inimesed üha rohkem seisavad ise enda õiguste eest. Ja õigesti teevad.

Kahjuks ei ole need üksikjuhtumid. See on mõtteviis, mida leiab ka laupäevasest intervjuust mujaltki. Nii tembeldas peadirektor ka Savisaare “selle protsessi negatiivseks kangelaseks” ning tõdes, et “minu meelest on ka see midagi väärt, et ta oli kohtu all”. Seda kõike olukorras, kus Savisaare suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud ilma süüdimõistva kohtuotsuseta. Ja seda kõike ajal, kui kohus alles hakkab samas asjas langetama otsust nende ettevõtjate suhtes, kes on otsustanud enda eest lõpuni seista.

Meie õigusruum peaks kodanikke kaitsma sellise mõtteviisi prevaleerimise eest. Täna ei ole seadusandja selleks erilisi tagatisi andnud. Mõistliku menetlusaja rikkumisel ei võimalda kehtiv seadus ja kohtupraktika menetlust kergekäeliselt lõpetada, kuna suunab eelistama karistuse kergendamist või tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Seega niigi pikale veninud menetluse lõpuni menetlemist. Mittevaralise kahju hüvitised ebamõistliku menetlusaja rikkumise eest on aga nii väikesed, et ei tähenda prokuratuuri ja kaitsepolitseiameti jaoks suurt midagi.

Teadmine, et mingeid praktilisi tagajärgi lendu lastud sõnal ametniku või ametiasutuse jaoks ei ole, kannab eelnevalt kirjeldatud mõtteviisi üha edasi. Alles eelmise nädala neljapäeval taunis Tartu Maakohus Lõuna ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokuröri sõnakasutust Semilarski ja Artjom Suvorovi kinnipidamisel, kuna nende nimetamine kindlas kõneviisis “äraostetavateks” ei olnud kooskõlas süütuse presumptsiooniga. See ei olnud aga takistuseks peadirektorile kaks päeva hiljem kõnealuste avalduste tegemiseks.

Kapo ja EKRE

Mis võiksid olla need lahendused, mis tagaksid, et menetluse ise ei saaks enam edaspidi muutuda karistuse osaks? Ma ei väida, et kuritegusid ei tuleks uurida ja õiguskaitseorganitel käsutuses ei peaks olema meetodeid, millega seda teha. Küll aga tuleb silmas pidada, et kui mingi asi on pandud kella külge, siis tuleb see kiiresti ja valutult ära lahendada. Ja kindlasti mitte kurta, et hammasrataste vahele jäänud inimene hakkab ennast lõpuks ise aktiivselt kaitsma.

Inimestele põhjendamatute kannatuste ja üleelamiste vältimiseks peame sisse seadma lühikesed menetlustähtajad asja kohtusse saatmiseks pärast seda, kui menetlejad on otsustanud teha inimese õigusi oluliselt piiravaid menetlustoiminguid (nt kahtlustuse esitamine, läbiotsimine, vara arestimine,  kinnipidamine, vahistamine).

Praktika näitab, et tänane mõistliku menetlusaja ületamist puudutav regulatsioon ei taga üksikisikule piisavat kaitset, et rikkumisi ära hoida. Kui aga peab tagajärgedega tegelema, siis aitaks aga kindlasti kaasa, kui kohtud asuksid süütuse presumptsiooni rikkumistele ja mõistliku menetlusaja ületamistele reageerima rangemalt, mõistes välja hüvitisi suurustes, mis muutuksid oluliseks nii poliitilisel kui ka valijate tasandil.

Õigusriigi põhimõttega kohanemiseks tuleb alustada ilmselt sellest, et ennast ei peeta seadusest kõrgemal seisvaks ning aktsepteeritaks piiranguid, milleks ametnikku kohustavad üksikisikute põhiõigused. See on põhimõtteline vahe, mis eristab vaba ühiskonda autoritaarsest. Meenutagem, et ka Nõukogude Liit oli nö paberil vägagi demokraatlik, selle demokraatia lämmatasid aga ametnikud on igapäevase tööpraktikaga. 

Lõpetuseks üks päevapoliitiline tähelepanek. Kui keegi küsib või imestab, kuidas on võimalik, et hoolimata EKRE kohati nurgelistest seisukohtadest nende toetus pidevalt kasvab, siis siin on üks näide selle põhjustest. Peadirektori laupäevased avaldused on üheks nendest, mis tõstavad ka valijate seas toetust rahvuskonservatiivide poolt aetava õiguskaitsesüsteemi korrastamise poliitikale ning annavad põhjust rääkida õiguskaitsesüsteemi puhul suuremast reformist kui pelk peenhäälestus. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee