Kommentaar

Indrek Saar | Võimuliidu ühepäevaperemehed unustasid lubadused (61)

Indrek Saar, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees, 13. oktoober 2019, 20:36
Kes ei mäletaks Keskerakonna peamist valimislubadust. Kes ei mäletaks, kuidas Jüri Ratas enne märtsivalimisi kuude kaupa mööda Eestit ringi tuiskas, rahva-ja kultuurimaju külastas ning eakatele rääkis, et ees on ootamas korralik pensionitõus, mis aitab nad välja vaesuse lõksust.

100 asemel 7

Tänaseks on Ratase teine valitsus õnnistuse oma esimesele riigieelarvele andnud ja kolme võimuerakonna valikud on must-valgel näha. Kõige rohkem on ilmselt teada see, et 2020. aastaks  lubatud 100 euro suurune pensionitõus osutus blufiks. 38 eurot tuleb keskmise vanaduspensionäri rahakotti juurde tänu majanduskasvule. Valitsuse teeneks saab lugeda vaid seda kuulsat seitset eurot.

Sellega kurvavõitu sõnumid väärikas eas inimestele ei piirdu. Erinevalt mitmest varasemast valitsusest ei kavatse tänane valitsus suurendada pensioni maksuvaba määra.  Ja nii ongi pensionärid sunnitud järgmisel aastal maksma tulumaksu pensioni sellelt osalt, mis ületab 500 eurot. Kahjuks ei ole märkigi sellest, et koalitsioon oleks hakanud lahendama omastehoolduse probleemi. Seitsme euro võrra valitsuse poolt tõstetav pension ei ole kuidagi abiks neile, kes enam iseseisvalt kodus toime ei tule ja vajavad kohta hooldekodus.

Enne valimisi lubas ka EKRE maad ja ilmad kokku. EKRE üheks lemmikratsuks oli seismine Eesti küla eest: lubati panna maaelu ja külad uuesti elama ning nii ettevõtlus kui noored maale tagasi tuua. Väga õige, sest Eesti regionaalselt ebaühtlane areng ja sellest tulenev inimeste ja võimaluste ebavõrdsus on meie riigi üks suuremaid valukohti.

Kohustus tegeleda ääremaastumise peatamise ja kohaliku elu edendamisega lasub kõigil poliitikutel. Kindlasti ka Mart Helmel, kes kuulutas märtsis, ajal kui klopsiti kokku uut valitsust, et koalitsioon hakkab „võitlema selle eest, et tuleks juurde töökohti tõmbekeskustest kaugemal asuvates piirkondades, maal tuleb säilitada väikekoolid, lasteaiad, arstiabi, päästeteenistus ja teised avalikud teenused.“

Milline on pilt pool aastat hiljem? Milline on siis parem ja võimsam regionaalpoliitika?  Päriselus tõmbub riik tõmbub paljudes kohtades koomale. PPA paneb väikelinnades kinni ID-kaartide väljastamise punkte ja plaanib Haapsalu merepäästeüksuse sulgemist. Samuti on sulgemisel kümned postkontorid. Minister Kert Kingo andis värskelt heakskiidu Eesti Posti plaanile tõsta üle 11 protsendi ajalehtede-ajakirjade kojukande hinda. See samm tabab kardetavasti just maal elavaid inimesi. Kerkivad hinnad võivad järk-järgult viia selleni, et väljaspool linnasid kaob lehtede kojukanne üldse ära.

Ühtekokku vähenevad regionaalsed toetused ja investeeringud enam kui 40 miljoni euro ulatuses. Valitsus tüssas ka põllumehi - eelarvekava jagab täiendavaid otsetoetusi lubatust kolm korda väiksema summa eest. Vaevalt, et neile pakkus lohutust rahandusminister Martin Helme teravmeelitsemine, et  viis miljonit on rohkem kui null miljonit. Seesama Helme hooples suvel oma valijatele silma tehes, kuidas ta võtab ette eelarve revisjoni ja viskab sealt välja kulud, mis „tiksuvad aastast aastasse vaid erinevate huvigruppide iseenda heaoluks.“ Mis on sellest plaanist saanud? Tuhkagi.

Aga tulevik?

Võrdluseks. Ratase esimene valitsus, kuhu kuulusid ka sotsiaaldemokraadid, suutis lühikese aja jooksul päris suuri asju ära teha ja mis eriti tähtis, teha just  ühiskonna nõrgemate heaks. Paljuski Põhjamaade tasemele  kerkinud lastetoetused on  aidanud tuhanded lastega pered välja vaesusest või vaesusriskist. Täiendav 15 miljonit eurot huvitegevuse toetuseks aitab huviringi või trenni jõuda paljudel lastel, kel enne seda võimalust polnud.

Kui viimastel aastatel on päris korralikus tempos tõusnud õpetajate, kultuuritöötajate, politseinike ja päästjate palgad, siis tuleval aastal kasvab siin-seal palgafond vaid paar protsenti. Näpuotsaga jagati veidi rohkem palgaraha juurde õpetajatele, et streiki ära hoida.

Masendaval kombel ei panusta valitsus Eesti tulevikule, meie laste ja laste paremale käekäigule.

Siin ei saa üle ega ümber variserlikust plaanist lammutada ära tänane pensionisüsteem. Ühtpidi on teisest sambast vabaneva raha, sealhulgas sealt lahkujate tulumaksuga kavas lähiaastatel täita nii mõnigi valijaile antud lubadus ja lappida  eelarveaukusid.

Asja traagiline külg on aga see, et tulevastel põlvedel tuleb selle eest maksta ränka hinda.  Kui arvestatav osa pensionisäästudest peatselt ära kulub, siis toob see kaasa selle, et 20-30 aasta pärast jääb pensionite maksmine üha enam meie laste ja lastelaste õlule. Rääkimata sellest, et paljud inimesed tõugatakse vaesusesse. Eriti kurb ja ebaõiglane on, et kõige valusamalt lööb see just kõige väiksema sissetulekutega inimesi. Pensionieaks kogumise sügav mõte on selles, et inimesed ei jääks vanaduses virelema ega riigi ülalpidamisele.

 Valitsuse hiljutine otsus ühineda lõpuks Euroopa Liidu kliimaneutraalsuse kokkuleppega väärib kiidusõnu. Teisalt ei kajastu kliimaeesmärgini jõudmise ambitsioon eelarves. Hoopis vastupidi – kärbitud on näiteks Kredexi väikeelamute rekonstrueerimise meetme,  päikesepaneelide toetuse ning taastuvenergia kütteseadmetele ülemineku toetuse mahtusid.

Võib öelda, et 2020. aasta eelarve on kokku pannud ühepäevaperemehed, kellel puudub nii pikk plaan kui strateegiline lähenemine ja kes on valmis poliitilise hetkekasu lootuses  röövima lastelt tulevikku. 

Tuleval aastal jätkab majandus kasvamist ja riigi tulud kosuvad. Sotsiaaldemokraadid seisavad algavates riigikogu eelarvedebattides selle eest, et uus eelarve muutuks hoolivamaks, et parem elujärg jõuaks iga Eesti inimeseni.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee