Kommentaar

Indrek Sirk | Kas elektritõukeratas on jalakäija abivahend või sõiduk? (19)

Indrek Sirk, liiklusjurist, 11. oktoober 2019, 17:47
Foto: Julia Vakina
Ammuses multifilmis arutles nahkhiir selle üle, kas ta on lind või loom. Lõplikku selgust ei saanudki: ei sobinud ta kokku ühtede ega teistega. Elus üldisemalt, aga eriti just liikluses võib osutuda eluohtlikuks olukord, kus miski nähtus on väliste tunnuste järgi ohutum kui tegelikult. Nagu hunt lambanahas.

Liikluses on nahkhiire seisuses elektrilised tõukerattad. Väikesemõõdulised ning vähe energiat kulutavad liikumisvahendid on vananevale ja mugavamaks muutuvale inimkonnale väga vajalikud. Autoga enam ei liiguta, vaid hoopis seistakse ummikutes. Teisalt muudab see meid laisemaks – USAs tehtud uuringu järgi liiguks üle 50% inimestest elektritõukeratta puudumisel hoopis jalgsi või jalgrattaga. Ka üldiselt võib keskkonna jaoks olla elektritõuks hoopis koormaks, kuna rendiratta eluiga on üsna lühike ning nende liigutamiseks rendipunktide vahel toimub üsna intensiivne liiklus kaubikutega. Laseme end sageli petta hetkekuludest ning jätame kuluarvestusest välja kaudsed kulud.

Ohtlik seaduseauk

Tehnoloogia areng on õigusaktidest sageli kiirem. 30 aastat tagasi tundis liikluseeskiri vaid kolme sõidukit – autot, jalgratast ja mopeedi. Praegu leiame liiklusseadusest auto (sh mootorratta, bussi, veoauto jmt) kõrvalt mopeedi, pisimopeedi, tasakaaluliikuri, robotliikuri ja jalgratta. Mõni uus sõidukiliik ei ole elujõuline (enamasti põhjuseks hind ja kasutusmugavus), mõne kasutus on aga plahvatuslikult kasvanud.

Liiklusseaduse üks eesmärkidest on anda vastus igale liikluses ettetulevale elulisele olukorrale – ka sellisele, mida me ei oska ette näha seaduse loomisel. Mitte mingil juhul ei tohi juhtuda seda, et seaduses on auk, mille tõttu inimesed saavad viga. Siiani on seadus toiminud ning iga sõiduk on mingi regulatsiooni alla mahtunud. Mõnikord on see küll piiranud nende kasutamist kuni seaduse muutmiseni, kuid vähemalt on olnud raamistik. Nii on olnud tasakaaluliikuri, elektrijalgratta ja robotliikuriga.

Elektritõukerattaga on meie riik võtnud uue ohtliku suuna. Kiire ja mõistliku reguleerimise asemel on see liiklusvahend kuulutatud seadusest väljapoole jäävaks ning tavapärase keelamise asemel on hoopis reegliteta tänavatele lubatud. Üldiselt on inimesed siiski mõistlikud ning kasutavad ka politsei soovitatud „talupojamõistust“, kuid see ei pruugi kõigil inimestel olla sarnane. Veelgi olulisem on aga see, et paljud inimesed ei pruugi ise üldse aru saadagi, et nende tegevus võiks olla ohtlik.

Kuni inimene liigub jala või kasutab jalgsi liikumisega sarnaseid abivahendeid (tõukeratas või -kelk, rula, rulluisud või -suusad), siis on ta jalakäija ja juhindub jalakäija reeglitest (LS § 2 p 13). Niipea, kui ta kasutab teel liiklemiseks mingit muud seadet, on ta juba sõidukijuht ja tema liiklemisvahend on sõiduk (LS § 2 p 73). Piir läheb jõuallika juurest – kui kogu liikumisenergia saadakse ilma võimenduseta, st inimese lihasjõust ja gravitatsioonist, on tegu jalakäijaga. Kui aga inimjõudu võimendatakse pedaalide või mootori abil, on tegu sõidukiga ning sõidukit juhib juht.

Sõidukid on põhjusega reguleeritud

Elektritõukeratas on teel liiklemiseks ette nähtud ja teel liiklev seade, mille paneb liikuma mootor. Kogu inimese füüsiline jõud kulub nupule vajutamisele. Liiklusseadus on väikse võimsusega mootoriga sõidukit reguleerinud leebemate nõuetega kui autot või mootorratast.

Elektritõukerattaid või nendega sarnaseid liiklemisvahendeid on ka selliseid, millel on suur võimsus, mass ja kiirus. Jagatakse ju spordiski inimesed kaalukategooriatesse. Mass ja kiirus sobivas kombinatsioonis annavad väga suure jõu. Isegi jalgsi liikuv inimene on võimeline end vastu posti surnuks jooksma, samamoodi võib ta vigastada teist inimest.

Vajame kiiresti selgust, missugused on elektrilise tõukeratta kasutamise nõuded. Piisab vaid sellest, kui esitada endale küsimused, millele praegused „jalakäija abivahendi“ propageerijad ei soovi vastata.

1. Kui võimas mootor?

2. Millised on lubatud mõõtmed?

3. Kas peavad olema tuled?

4. Kas peab olema pidur?

5. Kui kiiresti võib sõita?

6. Kas peab olema kaine?

7. Kui vanalt võib sõita?

8. Millist turvavarustust tuleb kasutada?

9. Kuidas käituda, kui liikumistee lõikub jalakäija või autoga?

10. Kes annab teed reguleerimata ülekäigurajal sõiduteed ületades?

Mis sõidukiga on tegu, kui tõukerattakujulisel esemel on Tesla elektrimootor? Kas võin sellega sõita kõnniteel kiirusega 150 km/h ja ilma igasuguse turvavarustuseta?

Kas lubada tõukekaid kõnniteele?

Pisimopeed on vähemalt kaherattaline sõiduk, mille mootori suurim võimsus on 1 kw ja valmistajakiirus ei ületa 25 km/h (LS § 2 p 56). Pisimopeedid ei pea olema registreeritud ega kindlustatud, kuid neil peab olema tüübikinnitus. Suur osa väljaspoolt Euroopa Liitu saabuvatest sellistest sõidukitest ei saa tüübikinnitust. Tüübikinnitus on vajalik, et kasutatav seade oleks ohutu. Jalakäija abivahend ei vaja tüübikontrolli liiklusseaduse mõttes.

2011. aastal reguleeriti mopeedid Eesti seadustes mootorsõidukitena – sellega kaasnes kohustus registreerida, kindlustada ja omada juhiluba (seda küll vaid neile, kes sündinud alates 01.01.1993). Samas loodi väiksema mootoriga sõidukite jaoks pisimopeedi ja elektrimootoriga jalgratta regulatsioon.

Kui elektriline tõukeratas on jalakäija abivahend, siis ei ole sellel tehnilisi nõudeid. Kui elektriline tõukeratas on pisimopeed, siis peab see vastama järgmistele nõuetele:

1) vanusepiirang alates 14. eluaastast;

2) juhiluba 14-15aastasel;

3) kiiver alla 16aastasel;

4) tuled ja töökorras pidurid kohustuslikud;

5) kõnniteel sõita ei tohi;

6) sõita tohib sõiduteel, jalgrattarajal ja jalgrattateel;

7) mootori võimsus kuni 1 kw;

8) kiirusepiirang kuni 25 km/h.

Valmistume ka droonide masskasutuseks

Praegu Eestis kasutatavad elektrilised tõukerattad vajavad kindlasti teistsugust regulatsiooni, kuna meil ei ole piisavalt jalgrattateid ning sõiduteel liikumine on selgelt ohtlikum. Kuid me ei saa peita pead liiva alla ning loota üksnes kasutajate mõistlikkusele. Samavõrd võiksime jätta ka muud liiklusreeglid liiklejate enda mõistlikkusele.

Kui oleme lubanud jalgratturid, tasakaalu- ja robotliikurid kõnniteele, tuleb sama kaaluda ka pisimopeedide puhul, kuid see on võimalik üksnes seaduse muutmisega. Jalakäijaga võrdsete õiguste panemine on ohtlik. 

Peagi lõpetab ilmataat väikesõidukite hooaja, kuid järgmiseks aastaks vajame juba selgeid ja arusaadavaid norme. Teadaolevalt on riik asunud sellega tegelema. Eesti on kiire õigusloomega, juba uuel aastal on reeglid valmis.

Samas tuleks valmis olla ka järgmiste uute liiklemisvahendite saabumise osas. Kui elektritõukerattad mahuvad pisimopeedide mõiste alla, siis üherattalisi või sootuks ratasteta sõidukeid liiklusseadus ei tunne. Praegu kannab droon kaamerat, viimase miili pakiteenuse jaoks droonide kasutamine muutub massiliseks mõne aasta jooksul. Esimesed inimesed on droon juba taevasse viinud. Kuni tegu on kallite ja ebapraktiliste leludega, saame hakkama talupojatarkuse ja keelamisega, kuid taskukohaseks masskasutuseks peame siiski juba praegu valmistuma.

Elektrilise tõukerattaga liiklemise reeglid

Kuni jalakäija mootoriga „abivahendid“ ei ole saanud paremat regulatsiooni, tuleb arvestada järgmiste põhimõtetega.

1. Jalakäija koht on kõnniteel.

2. Mistahes abivahendit kasutav jalakäija peab tagama jalgsi liikuva inimese ohutuse ning tema läheduses liikuma jalakäija kiirusega.

3. Sõiduteed ületades peab reguleerimata ülekäigurajal liikuma jalakäija kiirusega ning andma autojuhile võimaluse täita teeandmise kohustust.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee