Sisuturundus

Tugeva nägemislangusega Merle: kõigest hoolimata on mul elus üsna hästi läinud! 

Töötukassa, 11. november 2019, 08:30
Foto: Erki Parnaku
„Minu erialased soovid olid kooli lõpetades hoopis teised. Mul oli kaks varianti – konservatooriumisse klassikalist laulmist õppima või saada ajakirjanikuks. Kahjuks oli nõukaajal mõeldamatu, et erivajadusega inimene saaks midagi sellist õppida,“ tunnistab tugeva nägemislangusega Merle Koger (54).

Merle on Tallinna Laagna lasteaed-põhikoolis toimetulekulaste klassis abiõpetaja, erivajadusega inimestega on ta aga tööd teinud lausa 20 aastat. „Mul on alati olnud raskusi töö leidmisel. Ei olnud nii, et astusin uksest sisse ja kõik võtsid vastu. Ma ei mõelnud kunagi, et hakkaksin erivajadusega inimestega tööle – see oli õnn ja puhas juhus. Mu ema töötas siin ja käis välja idee, et äkki on selles majas mulle midagi pakkuda. Tulin juhataja juurde ja saingi tööle,“ meenutab Merle.

Laagna lasteaed-põhikoolis on klassid pisikesed, mistõttu töötatakse õpilasega üks ühele. Paljuski käivad asjad läbi mängu. „Minul tuleb tunnis olla õpetaja parem käsi – näiteks juhendada last kunstitunnis, et pane värvi siia või liimi sinna. Peale selle võtavad abiõpetajad hommikuti kooli saabuvaid õpilasi garderoobis vastu ning vajadusel aitavad neid riietumisel. Õpilasi, kes lähevad varem koju, saadetakse takso või invabusside peale. Pool tundi kestvatel õuevahetundidel käime meie kaasas, loomulikult on enne õue minekut ja tagasi tulles vaja taas lapsi riietada. Kes ei tule hügieenitoimingutega ise toime, neid abistavad abiõpetajad,“ selgitab Merle oma ametikoha olemust. Ta tunnistab, et kuigi töö on raske, teeb ta seda meeleldi. „Meil on siin ka õpilasi, kes on liitpuudega. Meeleolud muutuvad nii kiiresti, et teinekord ei saa aru, mis siis nüüd juhtus. Sa pead olema ka psühholoogi eest ja jagama ära, millist võtet täna kasutada. Mõnikord tuleb kavalus appi võtta, teinekord rahule jätta või siis hoopis manitseda,“ toob ta välja.

Toimetulekuklassis töötamine on seotud Merle nägemispuudega. Nimelt on selles klassis õppevahendid talle hästi nähtavad. „Kui töötasin veel pikapäevarühmas, oli tarvis aidata õpilastel koduseid ülesandeid teha – kontrollimiseks oli vaja võtta õpilase vihik enda kätte ja see nina alla pista, et oleks näha, mis on kirja pandud. See võttis päris palju aega, õpilastele tegi taoline toiming ka nalja. Kui ära seletasin, milles asi, said nad loomulikult aru, sest on ise samuti erivajadusega,“ muigab Merle.

Kas erivajadus on vaid see, mida silmaga näeb?

Merle tugeva nägemislanguse on põhjustanud kaasasündinud katarakt ehk hallkae. „Nii palju, kui mu vanemad on rääkinud, siis perioodil, mil beebi peaks haarama asju, ei haaranud ma midagi. Kui mulle kätte anti, siis nii oligi. Käisime kõik arstid läbi ja algul arvati, et mul võib olla vaimne puue. Esimest korda olin Tartus silmakliinikus juba kuuekuuselt. Kui palju nõukaaegsed teadmised võimaldasid, tehti mu olukorda paremaks,“ jutustab Merle. Kuni 16. eluaastani läks tema nägemine veidi paremaks, kuid hoiatati, et peagi jääb areng seisma. „Kui ma vasakust silmast näen praegu ainult valgust ja lähedalt varje, siis toona nägin natuke rohkem. Olukord oli umbes kolmkümmend aastat samasugune, kuid muutus 2016. aastal halvemuse poole. Äkki oli ühel hommikul vasakust silmast nägemine kadunud,“ lisab ta.

Merle toimetab väga efektiivselt paikades, millega ta on harjunud, näiteks kodu ja töökoht. „Minnes võõrasse kohta, ei suuda ma mitut asja korraga jälgida – oma nina ette ning teed ja ümbrust. Ma ei näe ju majanumbreidki. Niimoodi juhtub, et koperdan treppidest alla või jalgrataste otsa – küllalt seda juhtunud,“ nendib Merle.

Hiljuti võeti raske nägemispuudega inimestelt ära invataksoteenus, mis Merlet tõsiselt pahandas. „Selle seaduse tegijad tunduvad eeldavat, et puue on vaid see, mida nad näevad. Et kui mul pole ratastooli, siis järelikult ma saan bussi. Mina küsisin seepeale, aga kuidas ma sinna bussini jõuan?“ räägib naine. Merlele tuli koju ametiisik, kes vaatles tema hakkamasaamist – see oli naise arvates aga hoopis vale lähenemine. „Ütlesin talle, et lähme tänavale. Oma kodus ma ju tean, mis-kus asub. Selgitasin, et minu suurim probleem on trepid – sellised, kust ma pole varem alla liikunud. Kui on rohkem kui kolm trepiastet ja pole käsipuud, siis mina sealt alla ei saa. Mul kaob tasakaal ära. See inimene kirjutas oma paberitesse, et kardan treppe. No ma ei karda treppe! Mul kaob lihtsalt tasakaal ära!“ seletab Merle hoogsalt.

Enda õiguste eest seismiseks tuli tal koguda arstitõendid, kirjutada vaie ja konsulteerida juristiga. Lõpuks õnnestuski tal invataksoteenus tagasi saada. „Kes siis ikka minu eest seisab kui mitte ise. Aga on inimesi, kes kannatavad.. mina pole selline, kes istub vaikselt nurgas,“ teatab ta.

Nägemispuudega inimesele sobib väga vähe ameteid

Merle tunnistab, et nägemispuude tõttu on tal olnud keeruline tööd leida. „Ma ei tahaks üldse erinevaid erivajadusi võrrelda, aga pean siiski selgitama. Kui tänapäeval saab kohandada liikumispuudega inimestele töökohti ja sanitaarruume, siis nägemispuude puhul mitte nii väga. Seda on ka ametlikult välja öeldud,“ vestab Merle. Ta tõdeb, et paljud pimedad on massöörid – aga igaüks ei saa seda ametit pidada. „Jah, minul on ka massööridiplom, kuid praegu ei ole ma enam füüsiliselt nii tugev,“ kehitab naine õlgu.

Varasemalt on ta töötanud veel näiteks koristajana, kuid käis ka tööintervjuul, et saada ülikooli infolauda. „Nõmmele otsiti kedagi perenaiseks – sain aru, et seal on vaja lauda katta ja pesu vahetada. Hiljem selgus aga, et tegemist on koristajatööga. Ma selgitasin neile, et olen vaegnägija ja kõik ei pruugi saada alati puhtaks. Äkki ma lihtsalt ei näe seda. Kui nii juhtub, siis see pole lohakusest,“ räägib Merle. Peagi otsustas ta sellest tööst loobuda, sest tajus, et suudab midagi enamat kui koristada.

„Siis soovisin minna IT-kolledžisse valvelauatädiks. Mõtlesin, et küllap see ikka sobib mulle – näen välja normaalne, oskan suhelda ka… aga mis juhtus, oli see, et ma ei näinud valvekaameraid. Need on ju pisikesed, ma ei saa olla kõhuli laual, et kaameraid jälgida,“ lausub Merle. "Olin hämmingus ja pettunud. Jällegi on üks töö muutunud vaegnägijale kättesaamatuks. Samas pean nentima, et mulle meeldis kolledžis väga. Kõik oli kaasaegne."

Väga südamelähedane on olnud ka Tugikeskuse Käo sotsiaalpedagoogina töötamine, kokku üheksa aastat. "Töötasin Käos täiskasvanud sügava ja liitpuudega noortega. Just seal oli mul võimalus väga palju areneda sügava ja raske vaimu- ning liitpuudega inimestega töötamisel. Käost olin sunnitud ära tulema tervislikel põhjustel, kuigi kõik vajalikud abivahendid töötamiseks olid olemas. Lihtsalt silmad ei talunud enam füüsilist koormust," vestab ta.

Oma praeguse ametikohaga on ta aga rahul.. kuid ometi elab hinges väike ärevus. „Mul on kümme aastat pensionini aega. Hoian hinge kinni ja loodan, et silmad mind täielikult enne seda alt ei vea. Kui nägemine halveneks, ei saaks ma ka praegust tööd teha,“ märgib ta.

Merle toob välja, et erivajadusega inimeste tööle saamisel on oma osa töötukassal, kes abistab nõu ja jõuga. „Kui linnades on see kuidagi võimalik, siis maapiirkondades elavad puudega inimesed on töö leidmisel suurtes raskustes. Samuti peaks tööle saamine olema toetatud kõikidele erivajadustega inimestele. Mina näiteks loobusin mõni aasta tagasi ametikohast, sest tööintervjuul käies kogesin suuri raskusi antud piirkonda tööle jõudmisega. Puudetoetust pole 20 aastat tõstetud. See tähendab, et omal kulul tööl käia on võimatu,“ lisab ta.

Nukrutsemine ei aita elus edasi

Kuna Merle on vokaalselt võimekas, liitus ta möödunud aastal hea ja tunnustatud laulukooriga. Kahjuks sai siinkohalgi kehv nägemine saatuslikuks. „Dirigendid on nii hõivatud, et ei hakka sulle diktofonile lugusid ette mängima ja neid teoseid pähe ka ei õpi. Milline inimene tuleks mind kontserdile vaatama, kui ma olen ninapidi noodiraamatus?!“ nendib Merle.

Kogu elukeerukuse keskel on Merle aga uskumatult rõõmsameelne ja avatud inimene. „Milleks mulle nukrutsemine? Mis see mulle annab? Kõigest hoolimata on mul elus üsna hästi läinud. Olen tegus, rõõmsameelne ja tugev inimene,“ toonitab ta.

Teistel vaegnägijatel soovitab Merle olla sama visa hingega nagu ta ise. „Tehke endale selgeks, milleks olete suutelised. Olge julged. Pealehakkamist peab olema, sest tagasilööke tuleb. Ja loomulikult peab õnne olema,“ annab ta nõu. Noortel tuleks aga Merle sõnul õppida – sest mis oli nõukaajal võimatu, on täna võimalik.

------

Kui inimene ei saa oma puudest või vähenenud töövõimest tulenevalt kasutada tööl käimiseks ühistransporti, siis on võimalik töötukassalt taotleda töölesõidutoetust. Toetusega saab töötukassa kompenseerida osa töölesõiduga kaasnevatest kuludest, näiteks nägemispuudega inimesed võivad seda kasutada kas taksoga tööle sõitmiseks või siis kulude hüvitamiseks, kui keegi teine neid tööle sõidutab.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee