Kommentaar

Mart Soidro | Saadikupuutumatuse veidratest vormidest (2)

Mart Soidro, literaat, 10. oktoober 2019, 16:37
Esmaspäeval jätkus Harju maakohtus Edgar Savisaare korruptsiooniprotsess, kus prokurör Taavi Pern nõudis riigikogu liikmele Kalev Kallole poolteise aasta pikkust vangistust, millest kolm kuud tuleks reaalselt vanglas veeta.

Kalev Kallot süüdistatakse kaasaaitamises altkäemaksu andmisele ja võtmisele. Karistuse taotlemisel võttis prokurör arvesse, et Keskerakonna asutajaliige pani talle etteheidetud teod toime omakasu eesmärgil, soovides parandada enda ja erakonna võimalusi riigikogu valimistel.

Siinkohal tuleb rõhutada, et mitte kedagi ei saa käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui on jõustunud teda süüdi mõistev kohtuotsus. Ka mitte riigikogu liiget, kellelt võeti selle aasta 4. mail saadikupuutumatus.

Milleks rahvaasemikele immuniteet?

Eesmärk on „... lükata edasi teatud menetlusotsuste tegemist, et kaitsta parlamendi liikmeid valitsuse püüete eest kõrvaldada neid poliitilisest debatist. Immuniteet on õigus, mis kaitseb parlamenti kui tervikut ja tema funktsioneerimist, mitte iga üksikut parlamendi liiget,“ selgitasid Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe („Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne“, Tallinn 2012).

Kalev Kallo puhul polnud muidugi ohtu, et valitsus oleks rahvaasemikku kiusama hakanud. Vähemasti niikaua, kuni on võimul praegune valitsus. Vägisi jääb mulje, et Kallo ja ta aatekaaslased tahtsid takistada kohtu tööd ja saadikupuutumatuse sildi all kinni mätsida rahvasaadiku ebaseaduslikku tegevust. 

Muide, Kallo on juba kümnes riigikogu liige pärast taasiseseisvumist, kellelt võeti saadikupuutumatus. Pretsedenditu on see juhtum aga seetõttu, et kesise 289 häälega parlamenti valitud rahvaasemik anus riigikogu kõnepuldist, et talle saadikupuutumatus alles jäetaks. Kallo vajavat neljaks aastaks töörahu, pärast seda oleks ta ehk nõus uurimisorganitega taas koostööd tegema. 

Keskfraktsiooni tollase esimehe Kadri Simsoni selgitus, et kõnealuses kohtukaasuses on neli aastat olnud aega menetlemiseks ja seetõttu pole põhjust takistada Kallol tööd tegemast, on pehmelt öeldes silmakirjalik. Kuidas saab olla nii rikutud mõtlemisega? Minu meelest peaks keskerakondlaste ülim soov olema välja selgitada tõde ja hakata lõpuks ometi ausateks inimesteks. Mitte kasutama viigilehena immuniteeti valgustkartvate tegude varjamiseks.

Ma olen küll uuenenud Isamaa viimase aja valikutes pettunud, kuid tunnustan neid selle eest, et nad erinevalt oma koalitsioonipartneritest Kallolt saadikupuutumatuse äravõtmise poolt hääletasid. Selle vastuvõtmiseks oli vaja riigikogu häälteenamust ehk 51 häält. Poolt oli kõigest 52 riigikogu liiget.

Prokuratuur esitas Kallole süüdistuse 29. novembril 2016. Üllatav, et sellest hoolimata paigutas Keskerakond kunagise teede- ja sideministri ning Tallinna abilinnapea oma üleriigilises nimekirjas 13. kohale. Et pääseda nii healt positsioonilt riigikokku, oli Kallol vaja 269 häält (sai 289). Veteranpoliitik pole kunagi olnud suur häältemagnet ja kuigi ta on kandideerinud kaheteistkümnetel valimistel, on unelmate piir – 1000 häält, jäänud seni kättesaamatuks. Kallo oli kõige väiksema häälte arvuga riigikokku pääsenud rahvaasemik. Muide, eelmises riigikogus oli punase laterna rollis 407 häälega Lauri Laasi, kellelt samuti saadikupuutumatus ära võeti ja hiljem kohtus süüdi mõisteti.

Pilk ajalukku

Heiki Kranich oli esimene riigikogu liige pärast taasiseseisvumist, kellelt 1996. aastal saadikupuutumatus ära võeti. Tema enda palvel ja ühehäälselt. Kranichit kui Lääne-Eesti Panga Haapsalu filiaali kunagist juhatajat süüdistati riigi riisumises ja ametiseisundi kuritarvitamises. Otsus: õigeks mõista.

Siim Kallast süüdistati 1998. aastal Eesti Panga 135 miljoni krooni kadumises. Otsus: õigeks mõista.

Endist Kuressaare linnapead Jaanus Tammkivi süüdistati 2005. aastal ametiseisundi kuritarvitamises. Otsus: õigeks mõista.

Edasine paraku nii roosiline enam ei ole. Kaitseminister Margus Hanson viis 31. oktoobril 2004. aastal riigisaladust sisaldavad dokumendid oma koju ja jättis need järelevalveta. Tundmatud kurjategijad murdsid eramusse sisse ja viisid need kaasa. Hanson tunnistati süüdi ja riigisaladuse kaotajale määrati karistuseks 100 000 krooni trahvi.

Leheruum ei võimalda Villu Reiljani kuritegudel pikemalt peatuda. Igatahes võeti talt saadikupuutumatus ära nii 2008. kui ka 2009. aastal. Poolteise miljoni kroonise pistise võtmises sai ta 2010. aastal karistuseks kaks aastat ja kolm kuud vangistust, mis jäeti tingimisi kohaldamata kolmeaastase katseajaga. Maadevahetuse süüasjas (2014) kujunes lõplikuks karistuseks kolm aastat ja kuus kuud vangistust nelja-aastase katseajaga.

Sama protsessi raames mõisteti süüdi ka Ester Tuiksoo, kellele määrati karistuseks kolm kuud vangistust kolmeaastase katseajaga.

Priit Toobalilt ja Lauri Laasilt võeti saadikupuutumatus 27. märtsil 2014. aastal. Nad jäid süüdi eraviisilisele jälitustegevusele ja sõnumisaladuse rikkumisele kihutamises ja said karistuseks üheaastase vangistuse kolmeaastase katseajaga. Samal istungil jäi saadikupuutumatusest ilma ka kolmas keskerakondlane Urbo Vaarmann. Riigikogu asendusliiget süüdistati pettuse teel soodustuse saamises ja pistise korduvas andmises. 

Kokkuvõtteks: alates 1992. aastast on saadikupuutumatus ära võetud kümnelt riigikogu liikmelt. Kohtus on neist õigeks mõistetud kolm. Kas see on juhus, et kohtukulli ees on seisnud vaid Reformierakonna, Rahvaliidu ja Keskerakonna liikmed?

Kes teeb, sel ikka juhtub.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee