Sisuturundus

Kümme aastat ratastoolis olnud Siim: pärast õnnetust leidsin oma tööalase kutsumuse! 

Töötukassa, 11. november 2019, 08:30
TÖÖTAB NII KODUS KUI KONTORIS: kontori oluliseks plussiks nimetab Siim selle, et saab inimestega suhelda.Foto: Martin Ahven
„Tööandja kutsus mind küll pärast vigastust tagasi tööle, kuid tundsin, et mul on vaja veidi aega mõelda, kuidas eluga edasi minna. Olin pikalt huvitunud finantsidest, aga mul ei olnud sel alal ühtegi tuttavat. Nii ma hakkasingi nipet-näpet koolitusi võtma, et end valdkonnaga kurssi viia. Mind paelus see ala sügavuti ning niimoodi jõudsingi raamatupidamiseni,“ räägib seitse aastat raamatupidaja-finantsistina töötanud Siim Mõistus (35).

Siimuga juhtus õnnetus kümme aastat tagasi, umbes poolteist kuud pärast 25. sünnipäeva. „Vetehüpe, selline nõme. Arvasin, et olin koha ära kontrollinud, olime seal ennegi vees. Pealegi olin terve elu ujumisega tegelenud. Kindlasti mängis rolli piduline olukord,“ meenutab Siim. Mees kaotas kohe teadvuse ning sõbrad tõid ta veest välja. Saaremaalt Tallinna toimetati kannatanu helikopteriga.

Haiglas tuvastati Siimul kaelalülivigastus, mis mõjutas käte ja jalgade liikumist. Toibudes tuli hakata tegelema teraapiaga, nii füüsilise kui vaimsega. „Mind on väga palju aidanud tegevusterapeut – tema ülesandeks on õpetada vajalikke liigutusi inimestele, kellega on midagi juhtunud. Näiteks, kuidas kasutada erinevaid abivahendeid ja mil moel saaks igapäevatoimetused tehtud. Paljud asjad õpid käigupealt, sest tegevusi on mustmiljon. Kui sa tahad midagi teha, siis sellele on reeglina lahendus olemas. Ja kui ei ole, siis leitakse,“ selgitab Siim.

Taastumisel on suureks abiks olnud nii perekond kui sõbrad. „Mul on tõesti pere ja sõpradega väga vedanud. Mind pole ninnunännutatud, vaid aidatud, et inimene saaks olla inimene,“ lausub mees. Näitena pere toetusest toob Siim välja venna, kes andis oma korteri talle ja kolis ise mujale. Nimelt ei olnud Siimu varasemas kodus lifti, mistõttu polnud võimalik tuppa pääseda.

Tänu töötukassale lõi Siim ise endale töökoha

Siim oli õnnetuse toimumise ajaks ülikoolis kaks aastat elektroenergeetikat õppinud. „Töötasin täiskohaga ning olin just läinud kaugõppesse. Mõlemat oli raske täiskohaga teha, kuid tahtsin siiski kooli lõpetada. Mind huvitas elektroenergeetika, aga ma ei näinud, et tegutseksin tulevikus selles valdkonnas,“ tunnistab Siim. Jõudnud finantsmaailmani, sai ta palju abi töötukassalt – algul koolituste ja hiljem ettevõtlustoetuse näol. „Kui pakutakse abi, siis ma ei näe põhjust, miks mitte seda vastu võtta. Häbeneda ei tohiks. Aga muidugi mitte kuritarvitada,“ leiab Siim.   

Asutades Töötukassa abiga ettevõtte, lõi Siim ka endale töökoha. Tema mentoriks sai aga üks raamatupidajana tegutsenud tuttav. „Lugesin palju, närisin materjali läbi ja arutasin asju mentoriga. Kui olin raamatupidamist umbes aasta teinud, otsustasime koos tööle hakata,“ ütleb Siim.

Tänaseks on Siimu ettevõttes töötajaid neli. Tööülesanded on jaotatud lähtudes sellest, kus on Siim kiirem ja milles mitte nii väga. „Kuna mu sõrmed ja randmed ei liigu hästi, siis puhtfüüsiliselt läheb mõningate asjadega kauem aega – nii et mul ei ole mõtet selles osas liiga naiivne olla. Õppisin oma aega hästi efektiivselt korraldama ning võtnud enda kanda ülesanded, milles olen parem,“ seletab ta.

Tööd teeb ta nii kodus kui ka kontoris. „Eks see nõuab harjumust ja distsipliini, et kodukontoris töötada, on ju seal nii palju segavaid faktoreid. Teisalt mina olen harjunud. Kodu plussiks on, et mul on seal teine tool, kus on mugavam pikemalt istuda. Samas peab kontorisse ka minema, sest on tarvis tunda, et oled meeskonna osa – inimlik suhtlus on vajalik, muidu võõrdud täitsa ära,“ arutleb Siim.

Mees tunnistab, et põhimõtteliselt leidis ta oma tööalase kutsumuse pärast kaelavigastust. „Iial ei tasuks lõpetada juurdlemist, kui õnnelik oma tegevuse üle oled… aga hetkel olen küll väga rahul. Pärast seitset aastat ikka veel,“ kinnitab Siim.

Ratastoolis inimene on ehk motiveeritum kui tavaline töötaja

Siim rõõmustab, et tööandjad on üha julgemad võtma tööle ka erivajadusega inimesi. „Pelgamine on inimlik. Ettevõtte juhataja riskib ju ettevõtte käekäigu, klientidega – ta ei pruugi teada, kuidas kõik toimib. Mul on hea meel, et ka tööandjaid on erinevate võimalustega kurssi viidud,“ mõtiskleb Siim. Ta kõneleb toredast näitest, kuidas erivajadusega töötaja on tõeliselt hinnas: „Üks ettevõtjast tuttav otsis töötajat ja küsis mult, kas oskan soovitada mõnda ratastoolikat. Tal oli tekkinud arusaam, et inimene, kes on olnud vigastatud ja otsib endale väljundit, on tihti motiveeritum kui tavaline töötaja.“

Erivajadusega inimestele paneb Siim südamele suhelda rohkem töötukassa või tööandjatega. „Nad aitavad tihti probleemidele lahendusi leida. Need lahendused ei pruugi olla alati täiuslikud, aga vähemalt midagi,“ toonitab mees.

Siim tunnistab, et ka tema elus on raskeid hetki – aga neid on kõigil inimestel. Väga palju tuge on sõpradest ja perest, kellega ta meeleldi vaba aega veedab. „Eks vaba aega on nii palju, kui seda endale tekitan. Viimasel ajal olen püüdnud seda rohkem võtta. Mulle meeldib väga looduses liikuda, kuid ka sõprade ja perega koos olla,“ sõnab Siim.

Millist nõu anda aga neile, kes on praegu sellises olukorras nagu tema kümmekond aastat tagasi? Esimesena soovitab Siim mitte jääda nelja seina vahele konutama. „Kuskilt tuleb alustada. Mina alustasin näiteks sellest, et mõtlesin välja, mida tahan peale hakata. Võimalused ei kuku sülle, nende nimel tuleb ise vaeva näha. Isegi kui midagi kukuks sülle ja sa pole motiveeritud, ei juhtu ikka midagi. Kasuta ära võimalusi, mida pakutakse,“ avaldab Siim arvamust.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee