Kommentaar

Taavi Libe | Hea õpetaja pole superkangelane, vaid tavaline inimene (2)

Taavi Libe, TV3 saatejuht, 6. oktoober 2019, 18:00
Foto: Erki Pärnaku
Laupäeval suurejoonelist aasta õpetaja galat jälgides meenus mul tabav sketš, mida nägin mõni aasta tagasi USA koomikute Keegan-Michael Key ja Jordan Peele’i „Tujurikkuja“-laadses naljasaates. Nad viskasid villast USAs igasugused piirid ületanud profispordi kultuse üle, kus parimaid jalg- ja korvpallureid võrreldakse ööpäev läbi väntavates telekanalites kõikide näitajate järgi, alustades hüppevõimest ja lõpetades vasaku jala väikese varba kõverusega.

Hea küll, see viimane oli liialdus, aga sellegipoolest elatakse hingevärinal kaasa iga profipalluri karjäärivalikutele ja statistikanäitajatele. Sketš fantaseeris, milline võiks see hullus välja näha siis, kui superstaarid oleksid tavalised kooliõpetajad? Kui kevadiseks eksamiperioodiks valmistudes käiksid reporterid mööda keskkoole ning teeksid entusiasmist pakatavaid lugusid sellest, milliseid võtteid kasutades pedagoogid õpilasi ette valmistavad? Kui eksamitulemuste selgumise päev oleks maailmale sama oluline kui ameerika jalgpalli Super Bowl või NBA finaalseeria seitsmes mäng? Kui parimaid õpetajaid ostetaks koolidest üle miljonitesse ulatuvate lepingutega?

Ei pea olema õpetaja Laur

Ühest küljest tundub totter, aga teisest küljest kummaline, et me ei väärtusta parimal võimalikul moel just neid inimesi, kelle tegudest ja suhtumisest on sõltunud meie areng ning sõltub meie järeltulijate areng. Seetõttu on üdini kiiduväärne, et meil on tekkinud traditsioon kord aastas tunnustada paremaid pedagooge nagu filmistaare. Kiiduväärne tunnustuse pälvinud õpetajate suhtes, aga kas ka teiste pedagoogide või õpetajaametit kaaluvate noorte või eakamate suhtes?

Kuulsin laupäeval ka haridusministri intervjuud, kus ta maninis, et õpetaja, kes on mõnes koolitunnis või aktuse järel lausutud toetavate sõnadega suutnud oma õpilaste elu mõjutada, väärib esiletõstmist. Turtsatasin selle mõtte üle naerma, sest selline infantiilselt romantiline ettekujutus õpetajaametist on midagi, mis meie kollektiivsest teadvusest kuidagi kaduda ei taha ning pedagoogiametile kokkuvõttes kindlasti kasuks ei tule.

Kui selle üle juurdlema hakata, siis tundub mulle, et päris mitme põlvkonna jaoks on õpetaja headuse skaala paika seadnud Oskar Lutsu kirjandusklassika põhjal vändatud „Kevade“, kus kõik on selge. Mööda klassiruumi Tootsi taga ajav ja pröökav köster on halb õpetaja ning üksikute lausekatketega Tootsi ja Arno maailmapilti muutev Laur on hea õpetaja. Kujutan ette, et see viimane on tohutu surve nii koolijuhtidele, õpetajatele kui ka lapsevanematele. Ühe lausega ei muuda kellegi suhtumist kardinaalselt ega mõjuta kedagi terveks eluks. Kui keegi seda minult ootama hakkaks, siis lööks ma juba eos käed püsti.

Ehk peakski õpetajaameti propageerimiseks rohkem rõhuma sellele, et pedagoog ei pea olema madalapalgaline tipp-psühholoogist ja erialaspetsialistist superkangelane, vaid täiesti tavaline empaatiavõimeline inimene. Ilmselt on oma osa pettekujutelmades ka ajakirjandusel, kes on viimastel aastatel üpris sagedaseks saanud õpetajate põuda kirjeldavates lugudes rõhuasetuse pannud sinna, et viimases hädas kooli leitud olematu ettevalmistusega inimene on igal juhul poolpidune hädavariant.

Õpetaja kui teejuht informatsioonitulvas

Võib-olla ongi Kohtla-Järve eestikeelse riigigümnaasiumi direktori Hendrik Aguri värbamiskampaania esimene suurt tähelepanu pälvinud märk sellest, milliseks peavad muutuma eelhoiakud ja ootused õpetajate suhtes. Aguri kampaania puhul jäi mulle mulje, et ta üritab keskenduda heade inimeste leidmisele ning alles seejärel vaatab, millistele ainetele ta leitud inimesed suudab paigutada.

Võib kritiseerida, et ehk kiskus Aguri puhul kogu kampaania liiga hüsteeriliseks, aga tõepoolest – tänapäeva noortel on informatsioon igal hetkel ühe nupulevajutuse kaugusel. Vahest vajakski need noored õpetaja näol lihtsalt selge silmavaate ja adekvaatse maailmanägemisega kaaslast, kes näitaks, kuidas tohutus informatsioonitulvas olulist ebaolulisest eristada.

Muide, kui õpetajate päeva ümbruses on tavaks pajatada headest õpetajatest, siis mina pajataksin lõpetuseks ühest halvast õpetajast. Aasta alguses sain e-kirja ühe gümnaasiumi meiliaadressilt, kus kohalik pedagoog soovitas mul end põlema süüdata. Saatsin kirja edasi kooli direktorile, kes vastas vabandusohkega, et tegelane on juba pikemat aega probleemne ning ilmselt tuleb tema teenetest vabaneda. Tema õpilastest hakkas päris kahju. Neil pole küll tarvis õpetaja Lauri. Piisaks normaalsest inimesest.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee