Krimi

Vägivaldse sadisti kümme koostisosa Daniel Sepa näitel (109)

Sass Henno, MTÜ Julge Rääkida asutaja, 4. oktoober 2019, 22:10
EI MIDAGI JUHUSLIKKU: Palvehelmed käes, vagalt pattu kahetsemas, kuid süüdlastena nägemas pigem teisi kui ennast. Nii andis Daniel Sepp intervjuu nii Postimehe kui ka Õhtulehe ajakirjanikele.Foto: Rauno Vahtre
Daniel Sepp ei ole head nägu tegev näitleja. Ta pole ka tavaline mees, kes on kogemata vihahoos oma neiu peale häält tõstnud. Tema vägivald on olnud järjepidev, ettekavatsetud ja uskumatult jõhker. 

Tema valed, mida ta oma tegude varjamiseks kasutada üritab, on silmanähtavad ja pidevad. Kohtuotsusest nähtub, et see inimene on sadist, kes naudib endast nõrgemale põhjustatud hirmu ja valu. Tuttavate kirjeldusest aga selgub ikka ja jälle, et tegu on eneseimetlejaga, keda paelub tähelepanu, heakskiit ja võim. Ning nagu üks ühine tuttav mulle kirjutas: „Kui see mees soovib head päeva, siis vaata mitu korda aknast välja, kas on ikka päev.“

Samal teemal

„Ta on emotsionaalselt alaarenenud nartsissist,“ sain vastuseks, kui teise inimese käest küsisin, kuidas peaksin seda inimest mõistma.

Minu kirjutise eesmärk ei ole aga nentida eravestluses esinenud hinnanguid või kohtuotsuses juba kirjapandud fakte, vaid tahan teile näidata, kust sellised monstrumid tulevad.

Kui inimene on arenenud empaatiavõimetuks koletiseks, kelle jaoks on lihtsam tekitada valu, kui valu tekitamata jätta, on vaja analüüsida lisaks tema tegudele ka laiemat pilti, et mõistaksime, millise hälbega on tegu. Kirjutan sellest täna, kuna veel eelmisel nädalal olin ise üks Daniel Sepa valetamise ohvritest. Ja kirjutan seda selleks, et kui mul oli kulunud terve nädal, et mõista, kuidas arenevad meie lastest niivõrd väärastunud isiksused, tundsin, et see on midagi, mida iga inimene, lapsevanem ja lehelugeja peaks teadma.

Järgnevalt toon välja kümme seost vägivaldse sadisti ja patoloogilise valetaja käitumisest, oma vaatluste, vahetu kogemuse ja Danieliga kokku puutunud inimeste vahendatu põhjal.

Enesehaletsus ja ohvri mängimine

Eelmisel nädalal sain kõne tundmatult mehelt, kes esitles end telefonis kui endist vangi ja 4000 eurot kuus teenivat IT-inimest, kes tahaks nüüd hakata hoiatama vägivaldsete meeste eest, kes ta kunagi ise oli.

„Ma olen Tinderis suhelnud ühe tüdrukuga, kes on ise suhtes sarnase mehega, milline mina olin, ja tahaksin teda aidata,“ kurtis Daniel Sepp, kellest ma siis veel midagi ei teadnud.

„See on usukumatult harukordne, et oled otsustanud muutuda, ja tahad headuse poolele tulla,“ tunnustasin ma seda võhivõõrast helistajat. Vangidelt ja kurjategijatelt saan harva kõnesid.

„Mida ma saaksin teha, et hakata inimesi hoiatama?“ küsis ta.

Ma vastasin, et alati on võimalus kirjutada ausalt ära oma lugu. Tunnistada oma tegu ja mõista selle tagajärgi ohvrile.

„Ma mõistangi, aga kohus ei lubanud mul isegi ohvri ees vabandust paluma minna.“

Esimene ohutuli lõi mu peas põlema. Oh ta vaeseke! Et tal ei lubatud?! Nagu vägistaja, kes tahaks pärast kuritegu ohvrile lõuna välja teha. Saamata aru, milliseid kannatusi tema tegu on põhjustanud. Just sellest lausest sain aru, et ta ei mõista suhtevägivalla olemust absoluutselt. Panin selle empaatiavõimetuse märgi helistaja madala intelligentsi arvele ega mõelnud sellele pikemalt. Lõpetasin kõne ja lubasin, et kui ta peaks oma loo kirja panema, võin sellele peale vaadata.

Ma ei teadnud veel, et seda kõnet oli vaja, et ta saaks hakata rääkima, kuidas ta teeb minuga vägivallavastase võitluse alal koostööd ning kuidas mina soovitasin tal meediasse minna ennast õigustama. Ma ei teadnud, et tegu on sellise manipulaatoriga, kelle iga tegu on tehtud selleks, et mitte muutuda, vaid ennast ja oma tegusid paremas valguses näidata.

Aga läks vaid pool nädalat, kui mu chat'i taotluste kausta potsatas kellegi Danieli link, oma kohtuasjale. Nüüd tuli helistaja mulle meelde.

Kaastundeoskuse puudumine

Sadist kirjutamas naistevastase vägivalla vastu võitlejale on veider olukord. Lugesin loo läbi ja sain aru, et tegu pole mingi kannataja, vaid paadunud kurjategijaga, kes on teinud kujutlematult julmasid asju. Uurisin avalikku kohtulahendit, millest selgus, et tegu on jõhkardiga.

Sain aru, et tegelikult puudub sellel jätisel igasugune kaastunne oma ohvrite suhtes ja tal on vaja vaid oma nahka päästa. Ma palusin kirjutada, et ta teeks eneseanalüüsi, kus näitaks oma kuritegude seoseid oma lapsepõlvetraumadega.

„Hästi. Ma saadan sulle homme midagi,“ vastas naisepeksja ja lisas: „Dannar oleks võinud vaevaks võtta mulle täna helistada muidugi.“ Justkui heites ette, et ajakirjandus ei andnud talle sõna. Nimetades võõraid eesnime pidi, jätavad sellised manipulaatorid endast sageli mulje.

Järgmisel päeval laekus mu chat'i-aknasse valesid ja loogikavigu täis kirjutis, kuidas teda on tänaval rünnatud, ja sellepärast peksis ta oma tüdrukut. See oli viimaseks piisaks mu karikasse, sest tõestus, et mees pole võimeline kübetki oma põhjustatud valust mõistma, seisis vestlusaknas otse mu silme ees. Sõnad nagu „mul on väga kahju“  või „mul on väga häbi“ tähendavad sellise inimese puhul kahjutunnet ja häbi vaid vahelejäämise ja oma sotsiaalse staatuse kaotuse pärast.

Minu teistes vestlusakendes saabusid kirjad, kust pidin lugema, kuidas Daniel Sepp levitab lugusid, et teeb minuga koostööd ja aitan teda tema raskes võitluses. Tahtsin oksendada. Ja osa minust hakkas mõistma osariike, kus Ted Bundy suguseid sotsiopaate tohiks elektritoolile saata. Sest see, et selline inimene pole veel kedagi ära tapnud, on lihtsalt juhus. Ta toimik on täis tapmiskatselaadseid tegusid. Tundsin ära „jäätunud südame“ sündroomi lastepsühhiaater Bruce D. Perry teosest „Poiss, keda kasvatati nagu koera“ (5. peatükk).

Soovitasin seda raamatut ka oma valelikust ja vägivaldsest sadistist vestluspartnerile ja otsustasin hakata uurima tema lapsepõlve ja tausta. MTÜ Julge rääkida üks kaugemaid eesmärke on raskete isikuvastaste kurjategijate lapsepõlvede teaduslik uurimine, et anda kohtutele, uurijatele ja terapeutidele faktilised teadmised lapsepõlvetraumade ja vägivaldse käitumise seostest.

Vanemate armastust nappis

Kirjutasin kümnete inimestega, küsides Danieli lapsepõlve kohta. Pilt, mis kokku tuli, oli õõvastav. Unustasin isegi korraks selle, et uurin jõhkra naisepiinaja tausta, ja hakkasin nägema väikest Danieli, kelle vanemad ei osanud teda õigesti armastada. Igalt poolt tilkus juurde infokilde, millest selgus, et see laps pole looduslikult paha, vaid ta on katki tehtud. Ja midagi tema inimlikkusest on taastamatult hävinenud.

Sain tunnistajate juttude järgi tuttavaks tema vanemate, nii isa kui ka emaga. Mõlemad töönarkomaanid. Mõlemad emotsionaalselt distantsed. Kuigi emal on veel lapsi eelmisest suhtest, on Daniel nende ainuke – ainukesele lapsele osaks langev surve on kohutav.

Daniel harjutati väiksena magama eraldi. Ta kasvas üles läheduse puudumisega. Ajal, kui lapsele oleks oluline tunda vanemate füüsilist hellust, kuulsin, kuidas ta pidi olema üksi. Pigem vanaemaga. Lapse aju tundis puudust vanematest, ja temast kasvas mees, kes hakkas armastust, mida vanemad talle anda ei osanud, nõudma jõuga oma lähisuhetest. Ta õppis armastust välja kavaldama valetades ja pettes. Kuid tema hinges olev tühimik ei täitunud, ükskõik kui palju tüdrukuid ta ära rääkida suutis.

Vanemad olid ära. Teenisid raha. Hiljem hakkasid puuduvat armastust kompenseerima rahaga. Aga pöördumatu kahju oli tehtud.

„Ilmselt on seal peres mitmeid tumedaid saladusi,“ arvas üks tunnistajatest, kes rääkis, et majas, kus pere elab, pole isegi naabritega normaalseid suhteid.

Kohe kui Danielilt vanemate kontakti küsisin, läks poiss, kes muidu chat'is nii jutukalt ohvrit mängis, lukku. Ütles, et vanemad on privaatsed inimesed ega puutu asjasse. Kuigi jah, täiskasvanu vastutab oma tegude eest ise, on täiskasvanu teisi piinavaks monstrumiks kujunemise põhjused sageli lapsepõlves. Üsna pea sain mobiilinumbri ja helistasin Danieli emale.

„Tere, ma olen Sass Henno ja helistan, et rääkida teie poja teemal.“

Ema viskas toru ära.

Tviitisin sellest ja sain Twitteris noomida, et terroriseerin selle terroristi vanemaid. Ja mul on tunne, et just vanemate säästmine on asi, mis selliseid raskeid kurjategijaid ühiskonda toodab. Niikaua kui ta vanemad ei mõista, kuidas lapsele andmata jäänud lähedus, võib-olla väärkohtlemised, igatsus armastava ema ja isa järele, mõjutab aju ja emotsionaalse intelligentsuse arengut, niikaua ei suuda ühiskond vägivalla kursilt ka kõrvale pöörata.

Hiljem ostetud korterid, makstud arved ja toodud kingitused muutuvad peenrahaks. Armastust, mis on jäänud andmata, ei saa osta.

Vägivaldne isa

Allikate sõnul sai Daniel väiksena alatasa peksa. Last ei tohi peksta, sest muidu kasvab temast kas agressor või ohver – seda teavad kõik terapeudid, aga kahjuks mitte kõik vanemad. Minuni jõudis info, et isa peksis Danieli rihmaga. Ja ma oleks tahtnud, et ma saaksin aega tagasi keerata ja selle nüüdseks kohtumaterjalide järgi lootusetult väärastunud käitumisega poisi ära päästa. Et ma oleksin saanud ta vanematele loenguid pidada vägivallavabast kasvatusest. Et ma oleksin saanud midagi muuta siis, kui see veel midagi päästnud oleks.

Danieli mitmed tuttavad on öelnud, et tema põhimõtted, mida ta lastekasvatusest on rääkinud, on ajanud ka neil hinge iiveldama. See tähendab vaid üht. Täiskasvanuks saanud väärkoheldud lapsest on saanud inimene, kes kordab üsna tõenäoliselt kõiki oma vanemate vigu. Sest minuga rääkinute jutust ei paista ühtki lootusekiirt, et ta seda mõistaks.

Ma oleksin tahtnud ta vanematega suhelda, et anda neile tagasi kas või osa vastutust poja kasvatamise eest. Aga nagu ikka – vanemad ei taha kanda vastutust. Vanemad tahavad olla privaatselt. Et keegi neid hukka ei mõistaks. Sest ainult nad ise teavad, millised olid nende lapsepõlvekodud.

Naisi alandav perekultuur

Danieli isa on olnud naiste suhtes alandav ja üleolev, kuulsin oma uurimistööd tehes. Kui palusin selgitust, siis jõudsin näideteni, kus ülistati kultuure, kus on lubatud mitmenaisepidamine või kus suhtuti naisesse halvustavalt ja alandavalt.

Sellistes naisi alandavates perekultuurides aga suureneb poisslastel emotsionaalse intsesti ohvriks langemise oht. Kui füüsilise intsesti puhul rahuldab vanem lapse peal oma seksuaalseid vajadusi, siis emotsionaalne intsest ilmneb sageli peredes, kus ema ei saa isalt piisavalt armastust, vaid pigem alandust ja kannatusi, ning hakkab seepeale alateadlikult oma armastuse allikaks seadma poega – et poeg rahuldaks ta emotsionaalseid vajadusi. See lõhub aga ära lapse igasuguse baasturvalisuse, sest ema muutub lapse osas kohati karistavaks emaks, kohati tunnetega ülekoormavaks partneriks. Last aga omakorda saadab sellistes peredes pidev surve emale meele järgi olla. Tulevikus saavad sellistest poegadest tihtipeale ideaalsed võrgutajad ja naistega manipuleerijad.

Seda on raske mõista ja veel raskem kirjutada, sest meie perekondades saadavad meid paljud mürgised mustrid – samas ei muutu enamik meist vägivaldseteks naisepiinajateks. Tavaline teekond on jõuda võltsmaskuliinse mehelikkuse lõksu – jõuda depressioonini, ületöötamiseni, sõltuvushäireteni.

Haiglaslik valetamine

Danieli, nagu ka paljude teiste naisepeksjate üheks isiksuse koostisosaks on ka haiglaslik valetamine. Kui palusin, et ta lõpetaks oma tuttavatele rääkimise, kuidas ta minuga koostööd teeb, sest see on vale, valetas ta, et ta pole minust kellelegi rääkinud. Samal ajal kinnitavad inimesed kõrvalaknas, et just seda ta rääkinud ongi. Lisaks jäi ta lugematu  hulga valedega vahele ka oma videointervjuudes portaalis Elu24.

Miks vägivaldsed mehed valetavad, on huvitav küsimus. Vägivald sünnib turvatunde loomise ja kontrollivajadusest. Ja see vajadus sünnib sellest, et enamikul vägivaldsetest meestest on lapsepõlves traumaepisoodid, kus nende turvatunne on lõhutud maatasa inimese poolt, keda nad on armastanud ja usaldanud. Mitte kunagi ei hakka vägivaldsust suhtes põhjustama kallaletung tänaval. Küll aga võivad vägivaldseks muutuda lapsed, keda vanemad pole traumade eest osanud kaitsta.

Praegusi lasteaiaõpetajaid ülikoolis harides näidatakse selle mõistmiseks üht YouTube'i dokumentaali „Child of rage“. Lugu vägistatud beebist, kellest kasvas sadist, kuid kes lõpuks heade terapeutide käe all ümber kasvas.

Enda võimsamaks luiskamine

Millega nii Daniel kui ka paljud teised vägivallatsejad silma on paistnud, on enda võimsamaks valetamine. Ta valetab nii tutvuste, oma kontaktide kui ka oma võimete kohta. See on alaväärsustunde varjamise üldlevinud mehhanism, mida vägivallatseja kasutab sageli ka ohvri hirmutamiseks. „Ma lasen su lapsed ära võtta“, „ma tapan su“, „ma lasen su töölt vallandada“ on vaid mõned üldlevinud näited enda võimsamaks valetamise õpikust.

„Ära imesta, kui ta räägib, et olete parimad sõbrad, pärast seda kui sa talle üks kord tere öelnud oled,“ hoiatas mind üks Danieli tuttav. „Ta on varem näiteks öelnud ühele oma tüdrukule, et aitab tal kuhugi tööle saada ja vajadusel laseb ta ka sealt lahti lasta, kui tüdruk talle ei allu... aga loomulikult hiljem selgus, et selle töökoha inimesed isegi ei tunne teda.“

Manipuleerimistrikid

Ta alustab lauseid su eesnimega, kuigi te ei tunnegi üksteist. Ta näitab, et sa oled vajalik. Ta vaatab sirgelt näkku ja kui ei tea, et sa tead ta valesid, ütleb, et seda pole olnud. Näiteks muutub kindel väide „ma pole seda kunagi teinud“ kohe, kui sa ta paljastad, hoopis teiseks. „Olgu, ma ainult ühele inimesele olen seda teinud,“ tunnistab ta ning unustab häbenemata, et ta just valetamiselt tabati. Lisaks üritab ta mustata neid, kellele ta haiget on teinud. Minuni jõudsid ka kuvatõmmised vestlustest, kus ta näitab süüd olevat justkui enda eelmistel partneritel, mitte tal endal.

Enda tegude pisendamine

Lisaks võib igal sammul näha, kuidas Danieli-sugustel vägivallatsejatel on soov enda tegusid pisendada. Sõnades vabanduse palumine ei ole nende puhul kunagi siiras, vaid õpitud käitumine. Samamoodi nagu Triin Tulevit peksnud Rasmus Vesiloo üritas oma armetus kaitsetaktikas väita, et ta peksis naist läbi une, siis ütleb ka Daniel videointervjuus, et ta mäletab ähmaselt neid episoode. Samas kui endale kasulikest faktidest või teda heas valguses näitavatest asjadest rääkides on tegu fenomenaalselt hea mäluga noormehega.

Vajadus enda süütegusid pisendada näitab aga kõige paremal moel, et tegelikult pole see inimene valmis või võimeline aru andma, kui jõhkrad tema toimepandud teod olid.

Uute ohvrite otsimine valetades

Olin üks esimestest, kellele hakkasid mitmed võõrad inimesed saatma screenshot'eDanieli vestlustest, kus on mustvalgelt näha, kuidas mees oma uutele ohvritele valetab. Faktivead, valeväited ja kõige tipuks isegi lugu, kuidas tegelikult nõustus ta karistusega vaid seepärast, et elukaaslasele vastu tulla. See näitab, et ta kasutab täpselt neid samu skeeme. Miks?

Ta kasutab neid selleks, et tema hinges katki tehtud armastuse anum vajab üha uuesti täitmist. Ja isegi kui ta leiab oma ellu kellegi, kes on piisavalt naiivne, piisavalt entusiastlik või enesekindel, et just tema suudab seda meest muuta – ei saa see anum täidetud enne, kui ta pole teinud korda lapsepõlves aset leidnud hülgamisega seotud traumat. Selleks aga kulub ka headel terapeutidel aastaid.

Nõuanded lapsevanematele:

Laps vajab füüsilist lähedust, armastust ja turvalisust.

Last ei tohi füüsiliselt karistada.

Karistusevaba kasvatus ei tähenda reegliteta kasvatust, vaid seda, et reegleid kehtestatakse rutiinina, vesteldes, selgitades, eeskujuga ette näidates.

Ära anna lapsele teisi alavääristavat eeskuju või hinnanguid.

Tunnista oma vigu, palu lapselt vabandust. Nii õpib ka laps vigade tunnistamist. Kui vanemad oma vigu ei tunnista, siis õpib lapski eneseõigustust ja vastutuse vältimist.

Sass HennoFoto: Sass Henno

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee