Rahvastepall: lapsed tahavad mängida, aga teadlased ei taha lubada 

„Mujal maailmas on rahvastepalli nimetatud ka põgenemismänguks, sest tavaliselt on nii, et viskajad ja püüdjad on ühed ja samad lapsed ning ülejäänutele jääbki üle põgenemine palli eest,“ ütleb Tartu ülikoolis õpetajaid ja treenereid õpetav Maret Pihu, et sel nädalal Eesti Ekspressi veergudele jõudnud Kanada teadlased pole sugugi mitte esimesed, kes näevad rahvastepalli nime kandvas mängus negatiivseid külgi.

„Pallimängud tekitavad võistlusmomendi ja panevad laste silmad särama,“ sõnab Tartu Tamme kooli kehalise kasvatuse õpetaja Aigar Kukk. „Kui me oleme tunnis rahvastepalli mänginud, mida ei juhtu väga tihti, sest klasse on palju ja võimlaid üks, siis pole ma küll märganud, et mõni laps oleks kuidagi tõrjutud. Õpetaja ja spordiinimese pilguga saaksin sellest kohe aru.“

„Rahvastepall on väga pika traditsiooniga mäng ning julgen väita, et valdavalt ka armastatud ja populaarne õpilaste seas,“ ütleb Tallinna ülikooli õppejõud Kersti Sirel. „Mittemeeldimine ja vastumeelsus tulenevad mitte niivõrd mängu iseloomust kui õpetajapoolsest lähenemisviisist ja korralduslikust ebakõlast. Rahvastepall võimaldab arendada kehalist võimekust ning igapäevaseks sotsiaalseks suhtlemiseks vajalikke omadusi, nagu tähelepanelikkus, teistega arvestamine, empaatia ja nii edasi.“