Kommentaar

Avo-Rein Tereping | Riiklik pension tuleb siduda laste arvuga (79)

Avo-Rein Tereping, PhD, Tallinna ülikooli psühholoogiaõppejõud, 1. oktoober 2019, 16:26
Vastuväidetes teise pensionisamba vabaks laskmise vastastele on seni põhilisteks ja ainsateks argumentideks olnud selle sammu mõju majandusele. Ometi on väited minu arvates olnud üsna lahjad ja loosunglikud ja millegipärast ei ole tekkinudki küsimust – ehk on pensionisüsteemi kidumise põhjused süsteemis endas? Tasub muuseas tähele panna, et II samba põhilisteks toetajateks ja hirmujuttude jutlustajateks on olnud pangandusega seotud analüütikud (kui jätta kõrvale mõned erakonna poliitikud). Tasuks küsida: cui bono, kellele kasulik, kelle nahk on mängus?

Teiseks põhjuseks, miks ei tohtivat mingil juhul teist sammast vabaks lasta, on hirm (pigem küll hirmutamine), et tekib suur hulk inimesi, kes on sunnitud vanaduspõlves käppa imema, ehk teisiti – veendumus, et inimesed ei oska/suuda/taha kindlustada endaga toimetulekut pikas perspektiivis. Tasub tähele panna sedagi, et neis kahes seisukohas on üllataval kombel samas paadis (vaatamata ilmavaate vastandlikkusele) nii sotsid kui ka reformierakondlased.  

Mõned vastuväitjad arvavad, et ei olegi õigust oodata lastelt midagi selle eest, et vanemad on nad üles kasvatanud. Ometi kohustab selleks isegi Põhiseadus! Selle § 27 sätestab: Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Ja et asi oleks selgem, lisab Perekonnaseaduse § 96: … Ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (see tähendab – nii vanemad lastele ja lapselastele kui ka vastupidi). Loomulikult on igaühel õigus otsustada, kas ta soovib saada seadusejärgset toetust oma lastelt või mitte, kuid vabastada lapsi sellest kohustusest ilma Põhiseadust muutmata ei ole võimalik. Ja kui mõelda ühiskonna sidususele, siis oleks see lausa kuritegelik. 

See Põhiseaduse säte on igati loomulik. Ühiskonna sidususe üheks aluseks on solidaarsusprintsiip, andmise ja saamise tasakaal, mis kujuneb inimesele ürgomases vastastikuses kohustumuses – kui sulle on antud, siis on sul ka kohustus vastu anda.  Muidugi ei ole vanema ja lapse vaheline armastus äritehing, kui mõista äritehingut kitsalt – nii nagu see toimub ärimaailmas. Kuid inimestevahelistes suhetes on armastus alati seotud vastastikuse andmise ja saamisega. Andmise-saamise suhe toimib laiemaltki. See on sotsiaalne nähtus, mille puhul saajal tekib endalegi teadvustamata kohustumus midagi vastu anda. Sellel põhineb niisugune harjumuspärane tegevus nagu kinkimine. Kui ei ole tegemist sotsiaalselt hälbinud tüübiga, tekib kingituse saajal kohustumus midagi vastu anda (kui mitte kohe, siis hiljem). Vastastikusel saamisel-andmisel põhineb kogu inimeste sotsiaalne eksistents, see loob ühiskonna sotsiaalse sidususe, see ongi solidaarsus.

Kohustuslikuks muudetuna vähendab II sammas ühiskonna sidusust, sest annab sõnumi – su vanaduspõlv ei sõltu niivõrd sellest, kui palju oled sa panustanud lapsi kasvatades ühiskonna jätkusuutlikkusesse, vaid sellest, kui palju sa oled ise tööd rabanud. Kusjuures II sammas on nagu kimäär – ühelt poolt panustab sellesse riik (tõsi küll, esimese samba arvelt), teiselt poolt on inimesele pandud kohustus ise teha sissemakseid. Midagi vahepealset individuaalsest ja riigi panusest. 

Lisaks antakse fondid hallata halduritele, kellel ei ole mingit motivatsiooni vara kasvatada, küll aga on tugev motivatsioon neid fonde omada. Kuid teise samba üheks eesmärgiks oli seatud „individuaalse huvitatuse ja vastutuse suurendamine pensionisüsteemis“. Millest siis tuleb see individuaalne vastutus, kui sammas on kohustuslik?  Kohustuslikkuse puhul ei saagi inimesel tekkida ei huvitatust ega vastutust. Seetõttu (ja veel mitmel põhjusel, millest on palju kirjutatud) ei saa II sammas niisugusel kujul täita talle seatud eesmärke ja on mõttetu.

Ühiskond on iidsetest aegadest toiminud nõnda, et abivajajaid (olgu need lapsed või väetiks jäänud vanemad) toetavad sugulased ja teised lähedased. See on nõnda erinevate rahvaste juures, see on sotsiaalne norm. Kui ka seaduses ei oleks sätestatud ülalpidamiskohustust, toetaksid lapsed oma vanemaid (ja lisaks ka neid, kel polnudki lapsi) pensionisüsteemi I samba kaudu ikkagi, sest riigipensioni raha ei teki ju sellest, kui palju inimene on elu jooksul tööl käinud ja riigimakse maksnud. See raha tuleb meie tööealiseks saanud laste sotsiaalmaksust. Ometi annab ka pensionisüsteemi I sammas sõnumi – kindlustatud vanadusepõlveks piisab vaid sellest, et kõvasti tööd rügada ja tööaastate jooksul makse maksta. Kuid see on ju vale! 

Et süsteem toimiks, on vaja ka lapsi, kellest kasvavad maksumaksjad. Aga seda täiesti loomulikku kohustust ei sea inimestele pensionisüsteem ega muud regulatsioonid isegi kaudselt. Pigem vastupidi – nii pensionisüsteem kui ka eri arvamusliidrid kuulutavad valjuhäälselt – lapsi polegi vaja, kõige tähtsam on tööd rabada ja ainult sel moel ennast teostada, vaid siis tulevad kõik muud hüved. Millest tuleb see visa kujutelm, nagu oleks pensionisüsteem igiliikur, kust saad vaatamata sellele, kas oled panustanud maksumaksjate kasvatamise näol või mitte?

Raha läheb Eesti majandusest välja

Ja kas ei ole laste suhtes lausa kuritegelik, kui ehitame ühiskonda, milles iga järgnev põlvkond on väiksem? Ja kuulutame selle paratamatuseks! Kui praegu lasub ühe pensionäri ülalpidamise koorem kolmel töölkäijal-maksumaksjal, mõne aja pärast juba kahel, siis missugust tulevikku me neile valmistame? II sammas ei aita siin karvavõrdki, sest see loodi karguks põduraks muutunud pensionisüsteemile, kuid loodi samadel põhimõtetel – lapsi ei ole vaja, kui kõvasti tööd rabad ja (fondihaldurite rõõmuks) II sambasse panustad. Kuid see kark on ise nõder, sest vaatamata regulatsioonidele, ei ole halduritel olulist motivatsiooni II samba väärtuse kasvatamiseks, küll aga tugev motiiv neid fonde oma käes hoida. 

Tulemuseks on olnud finantside väljapumpamine Eesti majandusest. Selle asemel pidanuks vaatama põhjusi, miks riiklik pensionisüsteem põduraks muutus. Selleks oli tasakaalu nihkumine tööturult lahkujate ja sinna sisenejate vahel ehk teisiti – madal sündimus. Ja pensionisüsteem (nii I kui ka II sammas) omakorda toetab sündimuse vähenemist, sest selle sõnum on – lapsi ei ole kindlustatud pensionipõlveks vaja, suuremat pensioni saad siis, kui sul ei olegi lapsi. See on vale, mida on levitatud aastakümneid.

Tõeliseks tulevikku suunatud pensionireformiks tuleks muuta põhimõtteid, mille tõttu muutus süsteem põduraks. Nimelt vabastas süsteem (nii I kui ka II sammas) inimesed kohustusest kasvatada lapsi – neid, kes tulevad tööturult lahkujate asemele. See viga tuleb parandada ja siduda riiklik pension otseselt laste arvuga, et premeerida rohkem neid, kes on ka rohkem süsteemi panustanud. See võiks olla esimene samm pensionisüsteemi reformimisel. Sest praegu arvestatakse pensioni emale, kes on sünnitanud ja üles kasvatanud kümme last, kuid ei ole tööl käinud ning on kogu energia lastele pühendanud, vaid 390 eurot kuus. Ometi vääriks ta panus laste kasvatamisel tulevasteks maksumaksjateks hoopis rohkemat. Ta lapsed maksavad ju pensioni ka neile, kes on lastetud.

Autor on erakond Isamaa liige.

79 KOMMENTAARI

m
Margus 4. oktoober 2019, 16:03
Jutt ei ole sugugi mõttetu, kuid seda mõtet tuleb siiski edasi arendada. Nimelt peaks olema pensioni osa % laste poolt makstavatest maksudest, mis on ...
(loe edasi)
s
4. oktoober 2019, 14:36
Siiski. Kui paljud jäävad lastetuks vabal valikul? Inimesed ei saa lapsi. Tahavad aga ei saa. Miks neile pensiga lisaks pasunasse sõita? kust tuleb ka...
(loe edasi)
Loe kõiki (79)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee