Kommentaar

Mart Soidro | Patiseis Eesti poliitikas (2)

Mart Soidro, literaat, 26. september 2019, 18:22
Vaat, kus naljatilgad – oli mu esimene mõte, kui kuulsin, et Andrei Korobeinik, Kaido Höövelson, Jaanus Karilaid, Marko Šorin, Siret Kotka-Repinski, Aadu Must ja Erki Savisaar olid riigikogus moodustanud male toetusrühma. Mis neid sellise äärmusliku sammuni viis? Kas tõesti parlamendi esimehe Henn Põlluaasa tõdemus riigikogu XIV koosseisu II istungijärgu avakõnes: „Ei saa mängida kabet, tehes vahepeal kabekäike.“

Nali naljaks. Praegu kuulub male toetusrühma seitse keskerakondlast, aga tegelikult peaksid sinna kuuluma kõigi fraktsioonide liikmed, et kaaluda võimalust, kuidas tulla välja parlamentaarsest pati(ummik)seisust. Piltlikult öeldes: koalitsioon ei ole otseselt tule all, aga tal ei ole võimalik teha ka ühtegi reeglipärast käiku. Males tähendab patiseis viiki, aga kõrvaltvaatajana tundub, et see viik nüüd sõbralik küll ei ole.

Järelikult peab opositsioon edasi tulistama. Nii võib tekkida ühel hetkel igavene tuli – olukord, kus tulest ära käinud kuningale saab taas tuld anda. Kuid seegi mäng lõpeb viigiga, sest kuningas on käinud edasi-tagasi kolm korda.

30. augustil andis opositsioon Jüri Ratasele esimest korda tuld. Koalitsioon oli suutnud mängulauale asetada kõik oma vigurid ja etturid, aga kuus opositsioonipoliitikut ei raatsinud suvepuhkust katkestada. Skooriga 40 : 55 kukkus umbusaldamine läbi. Annavad kaks korda veel tuld ja ongi viik? Palun vabandust sõjaterminoloogia kasutamise pärast, aga pärast seda hääletust on opositsioon ja koalitsioon kummalgi pool rindejoont ennast veelgi sügavamale kaevikusse kaevanud. Kusjuures koalitsiooni kaevik on turvalisem. 

Praegusel 56-liikmelisel koalitsioonil on kindlalt koos 54 häält (mõnedel hääletustel pole parteidistsipliini järginud Viktoria Ladõnskaja-Kubitsat ja Üllar Saaremäed). Väga raske on leida veel mõnda koalitsioonisaadikut, keda „Kaja Kallase kaunid suured silmad“ ahvatleks poolt vahetama. Kõigil keskerakondlastel on veel värskelt meeles Olga Ivanova kurb saatus (asendusliige Oudekki Loone käib nööri mööda ja saadab sotsiaalmeediasse vaid ilusaid pilte pronksmehe austamisest 9. mail). Aga elukogenumatel keskerakondlastel on ehk meeles ka tõik, et üleolev suhtumine oma koalitsioonipartneri(te)sse ei ole reformierakondlastele olemuslikult võõras...

Mõttetu Eesti 200?

ERRi tellitud Turu-uuringute ASi küsitlusest selgus, et septembris kahanes pisut Reformierakonna toetus ja kasvas EKRE oma. Jooksev edetabel on hetkel selline (sulgudes märtsivalimiste toetusprotsent): Reformierakond 32 (28,9), Keskerakond 21 (23,1), EKRE 19 (17,8), SDE 9 (9,8), Isamaa 6 (11,4) ja Eesti 200 5 (4,4).

See, et Eesti 200 on veel pool aastat hiljem endiselt pildil, on mõneti üllatav. Toomas Sildam nimetas seda oma kommentaaris „unistuseks millestki ilusast, nagu Pätsi-aegsest Eestist, mida me ise küll näinud ei ole, sest Eesti 200 pole veel valitsuses olnud, kuid mis on nii armas ja nii ihaldusväärne“ (ERR, 22.09.2019). Nõustun Sildamiga, aga usun, et küsitletute hulgas võis olla päris palju ka neid, kes kuulasid Kaja Kallast päev enne valimisi, kus ta kutsus üles mitte hääletama Eesti 200 poolt – hääl minevat raisku. Pealegi olevat Eesti 200 täiesti mõttetu erakond ja vaid Reformierakond suudab Eestit liberaalsel kursil hoida. Nüüd? Äkki pidanuks siiski paar käiku ette mõtlema? Seda oigamist, kuidas neile tehakse liiga, ei jõua enam ära kuulata. 

Samas mõistan neid valijaid, kes Kaja Kallast toona kuulasid ja viimasel hetkel meelt muutsid: valimiste võitja polnud ju sugugi selge, keegi ei osanud ennustada Reformierakonna sedavõrd masendavat ülekaalu. Paraku oli see Reformierakonna Pyrrhose võit – nad said küll tänu Eesti 200 väljajäämisele ja modifitseeritud D'Hondti meetodile riigikogus ca kolm kohta rohkem, aga lõdisevad seal nüüd oma upsakuses üksi. Nojaa, sotsid on olude sunnil ka nendega koos räästa all.

Teeme ühe mõttemängu! Kui Eesti 200 saanuks riigikogus näiteks kaheksa kohta, milline oleks siis jõudude vahekord? Reformierakond 30 (-4), Keskerakond 24 (-2), EKRE 18 (-1), Isamaa 11 (-1), SDE 10 (0) ja Eesti 200 8 (+8).

Eeldades, et Eesti 200 poleks koos EKREga hakanud viljelema „kõva käe ja jäiga jäseme poliitikat“, istunuks nad suure tõenäosusega ikkagi opositsioonis. Aga jõudude vahekord poleks olnud mitte 57 : 44, nagu pärast valimistulemuste väljakuulutamist, vaid 53 : 48. Õigemini 52 : 49 (koos Raimond Kaljulaidiga). See oleks olnud juba teine tubakas!

Tagantjärele tarkus on täppisteadus

Ebaõiglane oleks väita, et kõigis praegustes hädades on süüdi oravapartei. Nende koalitsioon Isamaa ja sotsidega on pärast pensionisammaste avamist välistatud. Aga selles ei ole nad kopika eestki süüdi.

Ma ei ole nõus Vahur Kooritsaga, kes väitis, et Reformierakond on poliitilises isolatsioonis, sest tal ei ole teistele midagi pakkuda (EPL, 26.09.2019).

Mida neil üleüldse pakkuda oleks? Nagu nende ridades vaeseid vähe oleks! Siinkohal meenub oravapartei raudvara Kalev Lillo, kes 2012. aastal juhtis riigifirma Eesti Loots nõukogu, aga oli ka Tallinna Sadama ja EASi nõukogude liige. Vähe sellest, Kalevi abikaasa Terje Lillo oli Lennuliiklusteeninduse ASi nõukogu liige! Nii käisid asjad Reformierakonna valitsemise ajal.

Praegu käib tants ja trall Eesti Panga nõukogu liikmete ümber. Mittekinnitamise asjus jõuti kokkuleppele häältega 74 : 18! Kui Reformierakond toetanuks seda eelnõud, oleks see häältega 52 : 40 vastu võetud. Ja nõukogu koosseisus ei olekski olnud ühtegi EKRE liiget. Ma ei taha midagi ära sõnuda, aga äkki siit saabki alguse oravate ja rahvuskonservatiivide laiapõhjaline koostöö. Riigikogus on neil kokku 53 kohta. Raimond Kaljulaidi lisahäälega vist selles koalitsioonis arvestada ei saaks.

2 KOMMENTAARI

e
27. september 2019, 19:18
E k r e. m e n d i s t mode kogu aeg kus.tutamas. Kus.tutab samasuguse innuga nagu marks.is.t H.elme pesi eestlaste ajusid kom.munistliku saas.taga.
k
kustutatud 27. september 2019, 19:17
EKREIKKE lõpp on lähedal. Šahh ja matt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee