Kommentaar

Vabaerakonna esimees | Pensionireform tuleb ära teha (1)

Heiki Lill, Eesti Vabaerakonna esimees, 23. september 2019, 18:40
Foto: Alar Truu
Viimasel ajal on poliitikutel hambus inimeste pension.Täpsemalt nende oma, kes seda veel ei saa. Nagu erakonnal Isamaa, oli ka Vabaerakonnal valimisprogrammis pensionireform. Mõningate erinevustega. Kuid selge oli see, et pensionisambaid tuleb reformida. Miks?

Vaadates oma pensionisamba tootlikkust, võin oma isiklikust kogemusest väita, et sellist tootlust pole mulle lubanud ükski fond. Ja ega ma ise ka sellist väljundit ei lootnud, kui kunagi selle süsteemiga liitusin. Ehk siis – olen II pensionisambasse enam-vähem aktiivselt kogunud alates 2005. aastast. Kogu selle perioodi tootlus on 3,47% (pensionikeskuses sooritatud infopäringu järgi). Terve möödunud aasta jooksul oli minu pensionifondi tootlikkus aga 0,86%. Vähe. Näiteks samal ajal teenindatud õppelaen küsib minult 5% intresse.  

Liberaalid on pensionireformi vastu

Eelnev ja järgnev on minu arusaam minu enda otsitud statistika põhjal. Eks igal teisel inimesel on omad näitajad – erinevad pensionifondid ja valikud aja jooksul. Ka palk.

Aga mis peamine: hea meel on tõdeda, et on aru saadud pensionisammaste remondi vajalikkusest. Kusjuures neid tahavad remontida konservatiivsusele kalduvad poliitjõud, mitte liberaalsed ja majanduslikku vabadust pooldavad. Inimese otsustusvabadust peaksid ju pooldama niinimetatud sellised liberaalsed jõud nagu ennast ettevõtjasõbralikuna reklaaminud Reformierakond ja inimese (otsustus)ülimuslikkust pooldavad sotsiaaldemokraadid. Mingil veidral kombel on nad aga reformile vastu. Miks? Eks nad tea seda ise kõige paremini. 

Kuid üha rohkem hakkab tunduma, et süsteemide paremaks muutmine ei ole Reformierakonna lipukiri, vaid selleks on saamas hangumine. Siinjuures tuleb tähelepanu pöörata faktile, et suurima sigaduse II pensionisambaga on siiani kokku keetnud just Reformierakond. See toimus 14. mail 2009. aastal. Tol päeval võeti seoses kehva majandusliku olukorraga vastu otsus muuta ajutiselt kogumispensioni korraldust ehk makseid II pensionisambasse.

Taustaks – niipalju kui ma olen majandust õppinud, on lihtsaim seletus kauplemisele, et osta tuleb võimalikult odavalt ja müüa (võimalikult) kallimalt. Ainult ja ainult siis saab kauplemisest (suurt) kasu. Pensionifondi osakute ostmise aega me üldjuhul ei saa määrata ja ega suuresti sedagi, mida täpselt see osak sisaldab. Meile antakse fondi valikul ainult üldkirjeldus. Samuti saame teada, millal raha fondi laekus. Edasine on juba fondihalduri tegutsemine. Müümise aeg on meil enam-vähem teada. See saabub siis, kui pensionile jääme ja raha fondist kulutama hakkame. Lootus on, et siis on ka meie ostetud osakud „kallid“. 

Nüüd aga – 2009. aastal oli suurem osa fondide väärtusest kukkunud kolinal. Näiteks minu valitud pensionifond oli 2008. aastal kaotanud 30,45% enda väärtusest. Seega kõik see, millest pensionifondi osak koosneb, oli meeletult odavnenud: aktsiad, võlakirjad, kinnisvara. Ja tagasi turumajanduse põhitõe juurde – osta odavalt… Ja Eesti riigi valitsus tegi mida? Keelas seadusega osta odavalt pensionifondi osakuid, võttes pooleks aastaks ära nii riigipoolse 4% kui ka isikupoolsed 2% sissemaksed pensionifondidesse. 2009. aasta 1. juulist kuni 31. detsembrini ei saanud mitte keegi mitte mingisuguseid pensioni teise samba osakuid juurde osta. Aga mida tegi samal ajal tootlus? Minu pensionifondi tootlus oli sel ajal 26,5%! Alates 2010. aasta jaanuarist said need, kes olid avalduse teinud, jätkata 2% sissemakseid II sambasse. Riik omapoolseid makseid ei teinud. Tootlus 2010. aastal? 14,8%!

Lahkumisvõimalus innustab fondihaldurit tööle

OECD andmeil oli eestlaste pensionifondide tootlus 2017. aastal üks madalamaid Euroopas. Reaaltootlus oli siis 1,3%. Kas põhjus oli/on liiga kammitsevad seadused või siis tõesti fondihaldurite tagasihoidlikkus ja liialt suured tasud – mine võta kinni. Võib ju olla, et põhjus on kõigi eespoolnimetatute koosmõju. Kindlasti mõjutab ka klientide, tulevaste pensionäride sunnismaisus: pääseda saab ju ainult ühest fondist teise või siis pensionile. Muud väljapääsu ei ole. Olen aru saanud, et II samba pensionisüsteemis ei kehti kaugeltki mitte tavalised turumajandusreeglid. Pean silmas lootust, et turg paneb asjad paika. Siiani ei ole ta sellega hakkama saanud. Ja see on ka põhjus, miks ma toetan pensionisüsteemi reformi.

Seega peab II pensionisamba käsutamine muutuma äärmiselt liberaalseks, et see saaks alluda turumajanduse reeglitele. See tähendab ka seda, et fondihaldur ei saa kasumit teenida negatiivse tootluse pealt. Samuti peab klient täpselt teadma, mille eest ja kui palju ta maksab. Iga kuu. Tekitab ju suurt hämmingut, kui sa ei tea summat, mis sul kulub fondihaldurile ning pangast öeldakse, et proovige ise välja arvutada. Kahjuks on see tänapäeval reaalsus. Teades fondi haldustasusid ja fondi tootlikkust, saab ju selgeks, kus ja kui palju sinu pension toodab. Ehk innustab haldurit paremini tööle ka see, kui ta teab, et kliendil on õigus oma raha üldse süsteemist välja võtta.

Loodetavasti muutuvad pärast reformimist Eestis kasutusel olevad pensionifondid tootluselt oluliselt paremaks ning kliendid ei pea enam kurvalt pealt vaatama, kuidas raha oma väärtust kaotades fondis seisab. Ma ise olen kogumise usku ega torma pärast vastava võimaluse avanemist raha pensionifondist välja võtma. Samas – kui ikka tootlust ei ole, siis mine sa tea.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee