Kommentaar

Ene Pajula | Sookvoodid polegi võib-olla nii halb mõte, arvab mammi (10)

Ene Pajula, ajakirjanik, 29. september 2019, 19:14
Mammi on päris sageli alustanud oma lugusid tõdemusega, et ta on nõutu. Et ta ei saa päriselt aru, mis toimub. Et ta ei oskagi seisukohta võtta – et ta ei saa täpselt aru, kas ta eelistaks torti või heeringat? Aga seekord teab ta küll täpselt, et on vihane. Ja mis asi talle siis närvidele käib? Ühe sõnaga öeldes – silmakirjalikkus.

Alles hiljaaegu kuulas ta ühe parimas eas daami kurtmist, et kui ta midagi kahetseb, siis seda, et ta on naine. Et naistel on ikka palju raskem elu kui meestel. Nojah, mõtles mammi, esiteks tema küll ei mäleta, et tal oleks olnud mingeid probleeme oma sooga. Ja teiseks – miks peaks ta raiskama oma energiat kahetsemaks midagi, mida muuta ei saa?

Võib-olla on tal vedanud ja ta pole ühegi mehega kunagi vahetult konkureerima pidanud. Või pole ta seda tähele pannud. Eks elus on ikka tõuse ja mõõnu, alati ei saa, mida tahad. Aga vahel saad midagi, mis on palju parem, kui see, millest unistasid. Ja sel pole mammi meelest küll mingit pistmist tema naiseks olemisega. Aga nüüd ajasid naised küll tal kopsu üle maksa!

Naine tagalas

Mammi on nimelt seotud ühe naisühendusega, kes annab igal aastal välja ühte väikest ametialast auhinda. Mõningase kaalumise järel jäi pinnale kaks nominenti: keskealine naine ja noor nägus meesterahvas. Mammi meelest polnud nad lihtsalt võrdsed kandidaadid, vaid naine oli ka objektiivselt parem. Kasvõi juba sellegi pärast, et mehel oli abiks terve meeskond (et mitte öelda naiskond, sest taustajõud olid naised), naine toimetas oma töös täiesti üksi. Mis muide ongi tavaline praktika – nagu me ei teaks, et iga eduka mehe selja taga seisab toetav naine.

Aga kui tegu on sellise valikuga:  noor särava välimusega mees versus keskealine naine, siis milline naine hääletaks naise poolt? Muidugi hääletati, ja väga ülekaalukalt, mehe poolt. Ja oleks see siis esimest korda juhtunud, või olgu, teist korda? Aga neljandat korda järjest! Ja siis halavad naised, et kui raske on olla naine! Et selleks, et silma paista, pead olema mehest vähemalt peajagu parem. Tõsi, ajaloo kestel ongi nii olnud. Selle tunnistuseks on ETV näidanud järjest mitmeid filme: Geenius Picasso, Geenius Einstein, Abikaasa…

Jah, naisi pole kaua aega lastud tegema paljusid asju, mis justkui oleksid meeste sünniõigus. Naised  on pidanud kõvasti võitlema õiguste eest, mis meestele on alati olnud enesest mõistetavad – nagu näiteks õigus käia koolis. Sajandeid arvati, et kui tüdruk oskab lugeda ja kümne piires arvutada, siis aitab talle küll? Millist hinda pidid nad maksma selle eest, et jalga ülikooli ukse vahele saada? Valimisõigusest ja oma vara käsutamise õigusest rääkimata. Seda hoiakut pidasid õigeks (tõenäoliselt peavad praegugi) väga paljud naised. Mammi mäletab, et luges kunagi Albert Schweitzeri abikaasa Helene mälestusi, kes oli vägagi seda meelt, et naise ülesanne ja ülim õnn on kindlustada oma mehe tagalat ehk siis täpsemalt – seista oma mehe selja taga ja ulatada talle relvi kätte.

Mammi pole feminist

Mammi pole mingi võitlev feminist, pole kunagi olnud. Mammi on veendunud, et erinevus rikastab ja naised olgu naised ja mehed olgu mehed, kuigi meditsiin on vist juba nii kaugel, et oskaks mehed sünnitama ja naised sigitama panna – aga mis mõttega? Ja ta pole päriselt mõistnud seda hala, mis käib kaasas naiste kurtmisega, et naistel on raske läbi lüüa, et on palgalõhe ja juhtivatel kohtadel on liiga vähe naisi. Sõnaselgelt just ei öelda, aga alltekst on ilmselge – need on mehed, kes ei taha naisi tegijate hulka lubada. Aga tegelikult?

Mammi mäletab Kaja Kallase juttu ühelt naiste kongressilt, kes rääkis sellest, kuidas ta noore poliitikuna pidas verist võitlust selle eest, et valimisnimekiri saaks triibuline – kandidaadid oleksid vaheldumisi mees ja naine. Aga see ei aidanud naisi valituks, sest naised ei hääleta naiste poolt. Mis tõi mammile meelde ühe ligi nelikümmend aastat tagasi kuuldud, tõsi küll, pisut riivatu, aga väga iseloomuliku anekdoodi.

Juhtus nii, et kohvikus laua taga istus viis naist ja üks mees – naised limpsisid tööpäeva lõpuks Sovetskoje vahuveini ja mees, kelle tööpäev oli veel ees, jõi teed. Kohviku kinnipanekuaeg jõudis kätte ning nõudepesija purjetas tagaruumist plekk-käruga välja ja asus istujate eest musti nõusid ära korjama. Nii rabas ta naiste eest ära pooltäis napsiklaasid, aga mehelt küsis luba, kas ikka võib ära võtta tema tühja tassi. Mille peale üks nördinud daamidest rääkiski järgmise loo. Tuleb mees hommikul koju, naine küsima: kus olid? Mees vastu: sõbra juures. Loomulikult. Helista talle, kui ei usu. Naine helistabki. Ja mis sõber ütleb: muidugi oli ta siin, ta on praegugi siin, tahad rääkida või?

Aga tuleb naine hommikul koju: mees küsima, kus olid? Naine vastu: sõbranna juures. Loomulikult. Helista talle, kui ei usu. Mees helistabki. Aga mida sõbranna ütleb? Kas ma sind kohe ei hoiatanud, et ära selle litsiga abiellu?

Eks ta ole, naised suhtuvad oma sookaaslastesse pigem halvasti. Kui kõnealune naisühendus oma kandidaate kaalus, siis kostis arglikke hääli ka selles suunas, et kolm eelmist laureaati olid mehed, äkki valiks sel korral ikkagi naise. Aga need hääled summutati kohe, sest ega me siin mingeid kvoote kehtestama hakka! Ikka parem võidab! No tõepoolest! Kui me ikka oleme nii väga seda meelt, et naised ei leia ühiskonnas piisavat tähelepanu ja toetust, siis miks me seda neile ise ei paku? Vahel harvagi?

Aga siis laskuti aruteludesse selle üle, et miks küll teles valitakse eraldi parimaid nais- ja meessaatejuhte, ja Oscari filmipreemialegi nomineeritakse eraldi nais- ja meesosatäitjaid – et  niisugune vahetegemine pole võitleva feminismi seisukohalt õige. Eks ole! Mammi meelest tundub selline asjakorraldus küll vägagi mõistlik, sest vastasel juhul on kahtlane, et üldse mõni naine pildile pääseb.

Iseenesest pole selles ju midagi halba, et naistele meeldivad mehed. Peavadki meeldima, sest loodus on niimoodi seadnud. Aga leppigem siis sellega ja kurtkem vähem oma raske elu üle.

Mammi, kes tegelikult pole kvootidest kunagi midagi head arvanud, sest ise ta küll kuskile kvooditäiteks valitud saada ei tahaks, hakkas mõtlema, et äkki polegi kvoodid nii halb mõte?

Oleme nii väike rahvas, et me lihtsalt ei saa lubada endale ühegi targa ja võimeka inimese, olgu ta mees- või naissoost,  kõrvaleheitmist pelgalt eelarvamuste, hormoonide möllu või kadeduse pärast.

10 KOMMENTAARI

t
Täpselt 1. oktoober 2019, 10:52
Kaevuriks tööle võtta vastavalt kvoodile ja naiste sauna ukse avajaks, samuti. Ka Pärnu naisterannas peab kõik olema kvoodi alusel. Jne.
j
Just lõppes Vikerraadios saade 30. september 2019, 15:08
Kus kolm naist rääkisid,et Malis inimeste tapmine on tore ja kasulik.
Loe kõiki (10)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee