Õhtulehe spordiblogi

Karl Juhkami | Mulțumesc, Gianni! (2)

Karl Juhkami, 22. september 2019, 19:42
Gheorghe Cretu.Foto: Martin Ahven
139 mängu. 91 võitu ja 48 kaotust. Euroopa liiga, maailmaliiga kolmanda tugevusgrupi ja Euroopa Kuldliiga triumf. Kaks edukat ning üks luhta läinud EM ehk vastavalt 11. (2015), 13. (2017) ja 24. koht (2019). Need on faktid, millega mõõta möödunud nädalal Eesti võrkpallikoondise peatreeneri kohalt taandunud Gheorghe Cretu ligi kuue aasta pikkust tööd.

Juba ainuüksi nende põhjal tuleb tõdeda, et rumeenlane tegi meie rahvusesindusega fenomenaalset tööd, kuid tegelikult on see kõigest jäämäe tipp. Veepinnast allapoole jäävad kõik mõttetalgud, telefonikõned ja eestkosted, mida ei tehtud mitte volleplatsil, vaid vaikselt, nelja seina vahel. Ning tihti asus selles toas ka voodi. Ehk Cretu töötas Eesti võrkpalli nimel vajadusel ka unetundide arvelt. 

Samal teemal

Eesti koondis polnud Cretu – või Gianni, nagu mängijad teda kutsuvad – jaoks kunagi põhitöö. Mõistagi polnud ta siin „aitähi“ eest, kuid leiva tõi talle lauale klubitöö, mistõttu viibis juhendaja kolmveerandi aastast Maarjamaalt eemal. 

Sinisärki kandis ta kalendriaasta jooksul kõige rohkem kolm-neli kuud, kuid meie õnneks pole tegu pedantse ja veidi kibestunud eestlasega, kes oleks alatasa lepingus näpuga järge ajanud ning püsti tõusnud, kui töötunnid täis said. Ei, ta on kõige paremas mõttes tulihingeline ja emotsionaalne rumeenlane.

Eelmisel nädalal pakkus Eesti meediaruumis palju kõneainet kultuuriminister Tõnis Lukase – kes on ühtlasi  spordiminister! – algatatud diskussioon siinmail töötavate inimeste (puuduliku) keeleoskuse üle, mida võiks üldistatult kokku võtta nii: kui eesti keelt ei oska, siis kasi minema!

Gianni ei rääkinud eesti keelt. Ka tema inglise keele oskus polnud kõige parem. Kuid sellest hoolimata sai ta kõik asjad aetud. Ja tegelikult teeb see väljend tema pärandile isegi liiga, sest Gianni tegi meie meestele selgeks lugematul määral võrkpallidetaile, millest nad varem teadlikud polnud. Seda nii sõnade, žestide, miimika ning vajadusel ka käte abiga. 

Sest ta tahtis! Ning kui on tahe, siis on ka võimalus. Gianni tegi kõike südamega ning olgugi, et ta pole eestlane, julgen väita, et ta on eestimeelsem kui paljud Soome lahe lõunakaldal elavad inimesed. 

„Need kolm värvi on kujunenud minu jaoks väga tähtsaks. Kannan neid alati endaga kaasas!“ sõnas Gianni lahkumispressikonverentsil pisarsilmil Eesti trikoloorile osutades. 

Viimased seitse aastat pole Eesti vabariigis antud kellelegi eriliste teenete eest kodakondsust. Ma ei propageeri, et Gianni puhul peaks seda rodu murdma, kuid kui keegi üldse seda vääriks, siis tema. Mees, kes asetas ühe väikeriigi nimel kuueks aastaks tagaplaanile oma pere, sest nägi, et siin on võrkpallureid, kes tahavad ajada asja südamega. Just nagu tema!

Siinkohal on paslik meenutada Gianni talviseid sõnu, kui ta pälvis teise järjestikuse aasta treeneri autasu: „Mu endine hoolealune Madis Pärtel kirjutas, et see on niivõrd eriline, et järgmine kord ei anna me sulle enam Kristjanit, vaid juba Eesti passi – ma arvan, et see räägib enda eest.“

Ning kellele jäi rumeeniakeelne pealkiri arusaamatuks, sel tuleb õige tähendus ridade vahelt välja lugeda.

2 KOMMENTAARI

k
Kristiina 22. september 2019, 21:42
Lõpus enam seda tahtmist polnud ning oma osa võis olla ka peale tulevate noorte laiskuses ja lihtsas läbi põlemises kus ta Roosnale kallale peaaegu läks..
v
vana võrgufänn 22. september 2019, 20:00
Not bääd artikkel ütleks. Asjalik mees oli koondise eesotsas, nüüd keegi peab sama teed jätkama.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee