Kommentaar

Taavi Libe | Ma olen isekas mölakas (13)

Taavi Libe, TV3 saatejuht, 22. september 2019, 18:21
Käitusin pühapäeva hommikul iseka mölakana. Istusin autosse, et teha paarikilomeetrine mugavussõit. Keegi mu lähedastest polnud suremas. Keegi ei vajanud kiireloomuliselt isegi valveapteegist valuvaigistit. Ma polnud tööle ega lennukile hiljaks jäämas. Lihtsalt tundsin, et ei viitsi hakata trammi ootama või jalgsi minema. Autoraadiost kõlas uudistesaade, kus diktor ütles, et Tallinnas on autovaba päev. Mõtlesin hetkeks… ja panin auto käima ning sõitsin hoovist välja. Selline mölakas.

Sõites hakkasin oma süütunnet kohe alla suruma. Hiljuti kuulsin, kuidas eestlaste ellu kutsutud maailmakoristuspäeva üks eestkõnelejaid Mart Normet ütles intervjuus, et niinimetatud argisaaste seisukohalt kuuluvad suurimate murekohtade hulka suitsukonid ning maailmakoristuspäeva aktsioonis osalenud koolide territooriumitelt korjati neid kokku sadu liitreid.

Edasikinkimiseks loodud mõttetu träni

Mäletan endagi kooliajast, kuidas mõned vanemate klasside poisid kadusid pikematel vahetundidel kooliaeda põõsaste vahele suitsu tegema. Pisematele jõnglastele tundusid need noored suitsukimujad toona kui eksklusiivse härrasmeeste klubi liikmed, kes kalleid Kuuba sigareid pahvivad ning omavahel maailma rikkusi ja tarkusi jagavad. Mina sinna tõotatud klubisse ei pääsenudki ning ei õppinud suitsu tegema. Seega võin vähemalt selles valdkonnas planeedile tehtud veretööst oma käed puhtaks pesta.

Või võtame näiteks asjad. Et mis asjad? Igasugused asjad! Mulle on tuttav lapselik elevustunne mingi suvalise vidina ostmisel. Sel hetkel, kui see on koju tassitud ning esmatutvus tehtud, hakkab huvi selle vastu valguskiirusel kahanema. Kümmekond aastat tagasi suutsin sellised emotsiooniostud endast täielikult välja juurida. Samas on minu tuttavate seas hulgaliselt tegelasi, kes saabuvad kaubandusvõrkudest koju esemetega, mille peale ei ole tõesti muud teha kui kukalt kratsida.

Vähe sellest! Emakese Maa suhtes kriminaalselt iganenud etikett näeb ette nende mõttetute asjade kinkimist. Solvasin ühel kodus peetud istumisel toredat inimest, kes oli heast südamest tänutäheks kutse eest kaasa tassinud suure vaasi. Ma ei osanud selle pudupoest hangitud keraamilise saavutuse puhul muud teha, kui suud maigutada. Tegelikult on päris õudne, kui palju ressurssi kasutatakse sellekt, et toota mõttetut träni, mida ostetakse ainult selleks, et kellelegi edasi kinkida. Aga elementaarsete viisakusreeglitega on meile ajukurdude vahele taotud see, et kui me kalleid inimesi ressursse raiskavate nipsasjadega koormame, oleme viisakamad kui siis, kui läheksime külla kahe tühja käega.

Inimkonna eesmärk on päästa iseennast

Või võtame selle, mis toimub internetis. Mul on kolm head sõpra, kellega aeg-ajalt põrgatame totraid pilte sellest, kuidas Vene vanamees tasakaalustab kolmerattalist traktorit oma korpulentse küljeluuga või kuidas Kesk-Aafrika noormees on võtnud pesuehtsa kitse kukile ja sõidab maanteel mootorrattaga. Sellised vinjetid toovad hetkeks päevarutiinist välja. Naerad mõnusa lõuatäie ja asud uue energiaga järgmise toimetuse kallale.

Aga üha rohkem on mu ümber neid, kelle elu ainus eesmärk näib olevat jagada kõike, mis tundub vähegi humoorikas, inspireeriv või pateetiline. Paraku kipub sellistel puhkudel kvantiteet kvaliteeti ületama. Üksainus otsing Google’i otsingumootoris paiskab väidetavalt õhku viis kuni seitse grammi süsihappegaasi. Milline energiakulu ja saaste kaasneb nende miljonite inimeste tegevusega, kes otsivad ja jagavad kümneid kassipilte päevas?

Kui kõik eelnev kokku lugeda, siis olen usutavasti muudelt tegevustelt või tegemata jätmistelt suutnud piisavalt loodusressurssi säilitada, et see korvaks minu mõttetu mugavussõiduga tehtud kahju. Aga ma olen ikkagi isekas mölakas. Sellepärast, et isekas mölaklikkus on inimese loomuses. Planeedile Maa ja kõigile selle elanikele oleks olnud märksa kasulikum, kui me oleks koopasse jäänudki. Juba tuletegemise õppimine oli teiste jaoks allakäigu algus. Tsivilisatsioonid ja kultuur on algusest peale kerkinud inimkonna isekusest teiste arvelt.

Kuidas siis edasi minna? Ehk vajaks kogu päästeoperatsioon vähemalt arenenud lääne ühiskonna jaoks ümbersõnastamist? Me ei pea tegutsema selleks, et päästa planeeti. Planeet Maa lihtsalt areneb inimkonna tegevuse tulemusena ning nii jätkates jõuab ühel hetkel järgmisesse arenguetappi, kus ta eksisteerib ilma inimkonnata. Rahva peamine eesmärk käimasolevas päästeoperatsioonis on olla isekas ja päästa iseennast. Kui see sõnum jõuaks valjult ja selgelt massideni, siis oleks ehk lootust kiirematele muutustele.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee