Juhtkiri

Juhtkiri | Kas keelenõuded on ranged või on kontroll leebe? (10)

ohtuleht.ee, 22. september 2019, 18:21
Foto: Tiina Kõrtsini
Isamaalasest kultuuriministri Tõnis Lukase tähelepanek, et ta kohtab üha sagedamini umbkeelset teenindust, on midagi, millega paljud saavad nõustuda. Vähemasti pealinnas on peaaegu igaühel rääkida lugu, kuidas kaupluse saaliteenindaja jäi riigikeelega hätta, pitsakullerit tuli õigele korrusele juhatada inglise keeles või eelistas viimast suhtluskeelena äpiga tellitud takso juht.

Tegu on vana probleemiga. Nii nagu suured kaubandusketid on oma töötajate kehva riigikeele oskust välja vabandanud tööjõupuudusega – parema keeleoskusega inimesed on juba mujal rakendust leidnud –, on praegugi põhjust tõdeda, et arenevatele ettevõtetele ei pruugi piisata üksnes kohalikust tööjõust. Küll aga on märgata põhimõttelist muutust suhtumises: kui kaubandusettevõtted jt on keeleinspektsiooni pihtide vahele sattudes lubanud, et töötajate riigikeele oskuse parandamiseks käib järjepidev töö, siis moodsad teenusevahendusplatvormid peavad töötajaskonna (kes on seda vaid kaudses tähenduses) mitmekesisust tugevuseks. Äpitaksojuhtide keeleoskuse eest vastutavat aga hoopis Tallinna munitsipaalpolitsei, kes ei tohiks puuduliku keeleoskusega sohvrile teenindajakaarti väljastada.

Laiemalt taandub küsimus sellele, kuidas paberil nõutut ja praegust teeninduses valitsevat keeleanarhiat omavahel kooskõlla viia. Kas loobuda keelenõuetest (taksojuhilt ja teenindajalt nõutakse B1, kullerilt A2 taset) vähemasti seal, kus igasugust otsesuhtlust saab asendada tehnoloogia? Või karmistada kontrolle, tõstes nõudeid rikkuvatele tööandjatele määratavat sunniraha? Kuidas sel juhul soosida keele õppimist töö käigus, mis on eeldatavasti parem (uus)immigrantide lõimimisstrateegia, kui oleks nende automaatne tööturult tõrjumine?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee