Kommentaar

Mihhail Kõlvart | Autovaba päev – suur ja väike samm ühekorraga (12)

Mihhail Kõlvart, Tallinna linnapea, 20. september 2019, 17:55
Kui saabub autovaba päev, sõidab Tallinna tänavail jätkuvalt päris palju autosid. Ja päev hiljem samuti. Kas tõesti on selline ühepäevane autopaast, millest pealegi paljud osa ei võta, sisuliselt mõttetu? Vastan kohe - ei ole.

Minu jaoks, kes ma liigun peamiselt autoga, ei ole selle päeva mõte liikumine sada protsenti autovaba Tallinna suunas, küll aga võimalus juhtida tähelepanu teistsugustele liikumisvõimalustele.

Hiljuti levis ajalehes pealkiri: „Kas Tallinnas saab elada autota?“ Suur osa inimestest elabki autovabalt. Kui vaadata „Tallinlaste rahuloluküsitluse 2018-3“ andmeid, siis jõuab ühistranspordiga tööle, kooli ja mujale 40 protsenti inimestest. Liider on siiski auto, 46 protsenti tallinlastest teeb oma peamised sõidud autoga.

Need numbrid ja igapäevane kogemus kinnitab meile, et tänapäevane ühiskond on suuresti autotsivilisatsioon. Võib-olla isegi ülemäära „autotsivilisatsioon“, nagu protestihäälte esile kerkimine ja inimeste vähene liikumine meile näitab.

Autostumine käib koos jõukusega

Ehkki mõningad aktivistid ilmutavad ka  masinapurustajalikku suhtumist autodesse, on selge, et see ei pea tähendama antud tehnoloogiast loobumist, vaid teadvustamist ja kohanemist. Iga tehnoloogia annab nii võimalusi kui ka tekitab ohte. Me ju ei loobu ka infotehnoloogiast, kuigi nutisõltuvuse pahed on meile selged.

Autode pakutavad eelised on selged: kiirus ja mugavus. Nende nõutavad ohvrid on samuti ilmsed: autod tarbivad suures koguses tänavaruumi, toodavad müra, heitgaase ja ummikuid.

Ehkki debattides tekib teinekord mulje, et autostumine toimub vaid Tallinnas, ja ainult seal, kus puuduvad paremad liikumisvõimalused, pole miski kaugemal tõest.

Autostumine kimbutab kõikjal, kus elatustase paraneb. Suhteliselt madala sissetulekuga Ukrainas-Rumeenias autode arv 1000 elaniku kohta väike, paarisaja ümber, suure sissetulekuga Luksemburgis või Saksamaal aga kõrge, üle 600 sõiduki. Ja kindlasti pole siin küsimus selles, nagu poleks neis riikides ühistransport või jalgrattakultuur piisavalt arenenud.

Alates 2010. aastast on Taanis autode arv kasvanud rohkem kui kümnendiku jagu. Soomes on kasv liikunud protsendi-paari kaupa aastas. Seda vaatamata tõsiasjale, et neis riikides on tehtud palju nii ühistranspordi, jalgratturite kui jalakäijate heaks. Seega on autolembuse juured palju sügavamad kui arvatakse.

Hiljuti levis meedias pealkiri, nagu oleks auto Kõlvarti jaoks staatusesümbol ja sellega sõitmist ei tohi kuidagi piirata. Täpsustaksin: mul pole staatusega muret ja igale poole ei püüa ma kindlasti autoga sõita.

Pidasin silmas, et paljudele inimestele on auto palju enamat kui transpordivahend. Ja kindlasti on neid, kes sellele omistavad ka staatust – see on tõsiasi.  

Tallinna kaheharuline lähenemine

Tallinna lähenemine linna liikuvuse küsimusele on kaheharuline: a) autoliikluse järk-järguline vähendamine kesklinnas; b) uued liiklussõlmed äärelinnades. See sarnaneb suunale, mille on võtnud ka teised Euroopa linnad.

Tallinna uute liiklussõlmede kohta ütleks, et need on end õigustanud. Haabersti ristmik on kahtlemata kiirendanud linna sisenemist. Ilmselt ei kujuta me ette ka Tallinna Ülemiste liiklussõlmeta.

Kriitikud on esitanud väidet, et laiemad teed tekitavad üha uusi ummikuid. Ajendatud nõudluse (induced demand) teoorial on oma tõetera sees, kuid pigem on küsimus nende väga robustses kohalikus tõlgenduses.

Kindlasti võib tuua näite, kus lai tee ei tekita mitte mingisugust ummikut, sest Laagna teel liiklusseisakuid pole. Ja seda näeme linnaliiklust korraldades iga päev, et tehes tee kitsamaks, (näiteks sulgedes Pirita tee ühe sõiduraja nädalaks) on tulemuseks ummik, mitte see, et inimesed autost loobuks. Aga see kõik ei tähenda, et Laagna saaks olla mudel või eeskuju kogu Tallinna jaoks.

 Jah, ka uued liiklussõlmed pole ummikuid kaotanud, kuid nagu Haabersti suuna inimesed teavad, on oluline vahe, kas liiklus aeglustub kohe kodust välja sõites või alles Kristiines, kus kesklinn juba lähedal. Kindlasti ei poolda ma teede kunstlikku kitsaks ehitamist, mis Reidi tee puhul esialgu juhtus. Loobudes 200-meetrisel lõigul ühest sõidurajast saame tulemuseks ummiku, mitte ei sunni kedagi autost jalgratta selga ronima.

Olen veendunud, et Estonia tunnel oleks üks selline projekt, mis aitaks kesklinna ruumi jalakäijaile tagasi võita. Parem on, kui maa alla peavad minema autod, mitte jalakäijad. Kindlasti aitab selle projekti ellu viimine ka jalgrattureil end kesklinnas paremini tunda.

Rattasõit eeldab suhtumise muutust

Kindlasti vajavad inimesed senisest paremat ühistransporti ja liinide ülevaatamine seisab ees. Lõpetuseks jalgrattateedest. Olen kuulnud kriitikat, et Tallinna jalgrattateed on katkendlikud ega moodusta terviklikku võrgustikku.

Linnavalitsus on praeguse olukorra puudustest teadlik ja kavatsen ka ise jalgrattateedega lähemat tutvust teha. Kuid võin kinnitada, et kõigi uuemate objektide puhul on juurde rajatud ka rattateed, kus see on vähegi tehniliselt võimalik. Nii toob rattateid ka näiteks Reidi tee, tänavu on rajatud ka näiteks kahekilomeetrine kergliiklustee Paldiski maanteele ja kahe ning poolekilomeetrine kergliiklustee Viljandi maanteele. Perspektiivis on eesmärk erinevate lõikudele vahele luua parem ühendus.

Kuid arvamusuuringud osutavad, et ka täiendav taristu rajamine ei tähenda veel, et inimesed loobuks autodest ja eelistaks jalgratast. Ratta eelistamine eeldab olulist suhtumise muutust, sest rattateede vähesus on alles kuues põhjus, miks inimesed rattaga ei sõida. Ülekaalukas põhjus oli kas ratta puudumine, huvi puudumine või sõiduoskuse puudumine. Järgnevad põhjused olid liiga pikad vahemaad, ebamugavus, puuduv tervis. Ja seejärel ilmatundlikkus, vajadus eraldi riiete järele ja hirm nahk higiseks ajada. Rattateede puudus tuli alles nende faktorite järel. („Tallinlaste rahuloluküsitlus 2018-3“, Eesti Uuringukeskus).

Mida teha? Rattadebatis on jäänud kõlama pigem kriitilisemad noodid, mis kindlasti ei suurenda jalgrattaga liikumise populaarsust. Seega on saavutanud kriitikud soovitule vastupidise: kes see ikka läheb seda proovima, kui räägitakse, et see on halb ja ebamugav.

Autostumine on sügavale juurdunud, kuid isegi väike samm suurema autovabaduse suunas eeldab seda, et näeme takistuste kõrval ka võimalusi. Head autovaba päeva kõigile – vähemalt ühe päeva suudame me seda pidada.

12 KOMMENTAARI

j
Juhan. 21. september 2019, 12:35
Kaotage ära ilutulestikud, kui palju tossu jääks olematta.
j
juku 21. september 2019, 07:09
aga kui tehe hoopis kommunistide vaba riigikogu ja valitsus?? mis te selle peale kostate???
Loe kõiki (12)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee