Kommentaar

Mart Soidro | Valimistest 27 aastat tagasi (2)

Mart Soidro, literaat, 19. september 2019, 17:37
20. septembril 1992. aastal toimusid esimesed põhiseaduslikud valimised pärast iseseisvuse taastamist. Erilised olid need ka selle poolest, et rahvas sai valida nii parlamenti kui ka presidenti.

Veel 1992. aasta alguses tundus, et praeguse EKRE auesimehe Arnold Rüütli populaarsus valijate hulgas on vääramatu ja ta kogub vajaminevad 50% häältest. Aga mida aeg edasi, seda kõhklevamateks inimesed muutusid. Ei saa väita, et sügise lähenedes tekkis ülemnõukogu esimehe kõrvale presidendikandidaate nagu seeni (Lennart Meri, Rein Taagepera, Lagle Parek) pärast vihma. Küll aga seda, et mainitud ründekolmik ei konkureerinud mitte niivõrd omavahel, vaid Arnold Rüütli vastu.  

Aeg teeb oma töö ja vanematel inimestel kipuvad paljud faktid ununema. Sel aastal linastunud muidu suurepärases dokumentaalfilmis „Taagepera“ ei maini portreteeritav tegelikku põhjust, mis ajendas teda osalema 1992. aasta presidendirallis. Kes vana asja meelde tuletab, sellel võib muidugi täbarasti minna, aga mina ei mäleta ühtegi presidentide teledebatti, kus California ülikooli professor poleks rõhutanud: „Kui te ei taha anda häält minule, andke Merile või Parekile, aga ärge andke Rüütlile!” Sõnastus võis veidi varieeruda, aga isegi loll pidi aru saama, et kommunist ei sobi presidendiks.

Nii läkski. Arnold Rüütel sai 41,8%, Lennart Meri 29,5%, Rein Taagepera 23,4% ja Lagle Parek 4,2% häältest. „Seega ükski presidendikandidaat ei saanud üle poole hääletamisest osavõtnud valijate häältest ja ei osutunud valituks,” on kirjas valimiskomisjoni kantseleilikus protokollis. Edasine oli – kui olla küüniline – juba n-ö tehnika küsimus: riigikogu hääletussedelitele kanti Arnold Rüütli ja Lennart Meri nimed ning häältega 59 : 31 valiti presidendiks viimane.

Ükski prohvet pole kuulus omal maal. Välismaal käis valimas 9784 Eesti vabariigi kodanikku ja hääled jaotusid presidendikandidaatide vahel nii: Lennart Meri 6255, Lagle Parek 1935, Arnold Rüütel 1139 ja Rein Taagepera kõigest 435 häält. Kasina häältesaagi põhjus võis olla professori 1972. aastal peetud ettekanne Kanada metsaülikoolis, mis on laiemalt tuntud kui „30 aasta plaan“.

Nostalgiline lauluke õisi täis toomepuust

Lennart Meri poleks saanud presidendiks isegi mitte imenipiga, kui valimisi poleks võitnud valimisliit Isamaa (29 kohta). Järgnesid Kindel Kodu (17), Rahvarinne (15), Mõõdukad (12), ERSP (10), Sõltumatud Kuningriiklased (8) ja Eesti Kodanik (8). Riigikokku pääsesid ka Rein Järlik (rohelised) ja Tiit Made (Eesti Ettevõtjate Erakond), kes said isikumandaadi, kuid kelle erakond ei ületanud viieprotsendilist valimiskünnist. 

Lõin ka ise kaasa Isamaa valimisstaabi töös – kuigi olin seal väike vennike  – ja mäletan, et pärast valimistulemuste väljakuulutamist valdasid meid kahetised tunded. Esiteks oli meil muidugi hea meel, et „panime pika puuga tulevastele koonukatele ja kesikutele“. Teisalt tegi tuska, et valimiskünnise ületasid nii kuningriiklased kui ka Eesti Kodanik. Tõsi, juba kuu enne valimisi oli põhjust häirekella lüüa, sest EMORi küsitlus näitas kuningriiklastele kuueprotsendilist toetust. 

Aga Eesti Kodanik??? Olime piisavalt sinisilmsed ega uskunud, et Jüri Toomepuu räige populism pluss nostalgiline lauluke õisi täis toomepuust inimestele sedavõrd südamesse läheb. Pilk protokolli: Eesti Kodanik kogus valimistel 31 556 häält, ligemale 54 protsenti kuulus neist Jüri Toomepuule (16 904). Vaatad 1992. aasta riigikogu valimistulemusi ega usu oma silmi: USA armee kolonelleitntant kandideeris Põlva-, Valga- ja Võrumaal ning vedas riigikokku kõik selles ringkonnas kandideerijad. Paul-Olev Mõtsküla kogus 154 ja Toivo Uustalo 51 häält – siis võimaldas valimisseadus ka olematu häältesaagiga Toompeale pääseda ja vanaduspõlves prisket pensioni saada. Muide, Toivo Uustalo uhkustas VII riigikogus sellega, et ta teab nime- ja nägupidi kõiki oma valijaid ning on enamikuga ka kirjavahetuses. Ma ei kahtle selles...  

Hommik on õhtust targem

Kui valimistulemused olid enam-vähem selged, võtsin takso ja suundusin ööbima meie valimisstaapi (Kopli 46), mida kutsuti hellitavalt ka nukumajakeseks. Paariks tunniks sain sõba silmale, kui kuulsin, et pööningukambrisse oli kogunenud juba raskekahurvägi – Mart Laar ja Illar Hallaste. Isamaa, Mõõdukate ja ERSP valitsuskoalitsiooniks vajalikud 51 häält olid küll koos, aga edasi? Niipalju oli kahel ülemnõukogu liikmel kogemusi, et nõnda hapral jääl on valitsuse moodustamine pehmelt öeldes riskantne.

„Eesti Kodanik?“ pakkus Illar Hallaste pingsa mõttetöö tulemusena välja. Aga ta hääles polnud tavapärast optimismi. Nii hädise häälega pastorit polnud ma varem kuulnudki.

„Liiga pruun,“ teatas Mart Laar seepeale resoluutselt.

Järelikult tuli inimesi üle meelitada. Eesti Kodaniku esinumber Tiina Benno oli hea meelega nõus liituma ERSPga. Rein Helme Isamaaga liitumise tingimus oli riigikaitsekomisjoni esimehe koht. Mõeldud-tehtud.    

Lõpetuseks veel mõned tähelepanekud. Mind paneb imestama, kui naiivsed olid valitsusjuhi Tiit Vähi arusaamad valitsuse moodustamisest. Esiteks otsustas ta 1992. aasta valimistel mitte kandideerida (nagu ka Endel Lippmaa ja Jaak Tamm), sest ei pidanud võimalikuks nii kõrgel ametikohal olles „räpases valimiskampaanias“ osaleda. Teiseks uskus ta viimase hetkeni, et ega need poisid suuda valitsust kokku panna. Tõsi, eks valimiste võitjad tegid talle ka ebamääraseid vihjeid ja lasid tal Mart Laari esimese valitsuse ametivande andmiseni rahus edasi unistada.

Aga Vähi Vähiks, ka 32aastane ajalooharidusega Mart Laar ei hiilanud just ettenägelikkusega. Oma mälestusteraamatus kinnitab ta, et ei mõelnud kampaania käigus reaalsetele võiduvõimalustele ja sellele, mis pärast tuleb. „Tagantjärele tundubki, et Isamaa juhtkonnas olin ma vist ainus, kes ei teadnud, et minust võib peaminister saada.“ („Pööre“, lk 57.)

Siis võis juba aimata, et küllap saabub kunagi ka 45aastase Tiit Vähi tähetund. Aga et 64aastasest Arnold Rüütlist saab järgmisel sajandil president, poleks küll osanud arvata.

2 KOMMENTAARI

m
Muigega 20. september 2019, 11:24
See Toomepuu üle 16-tuhandene häälesaak oli tollal ikka üllatus mis üllatus. Mäletan seda tuntud laulu toomepuust, mida lasti tollal raadios valimistekampaanias. Mingi id iootlik laul, aga valijatele läks järelikult peale, pluss Toomepuu omad väljaütlemised tollal.
s
20. september 2019, 09:16
Selleks jutukesest on võimalik aru saada, et kohe algusest peale pole mitte kandideeritud vaid on üritatud lõhkuda isamaaliselt meelestatud inimeste r...
(loe edasi)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee