Kommentaar

Riina Solman | Rahvaloendus ei saa olla säästuprojekt (10)

Riina Solman, rahvastikuminister, Isamaa, 18. september 2019, 15:44
Foto: Teet Malsroos
Eestil on enam kui sajandipikkune rahvaloenduste kogemus. Oleme varasemalt väga hea kvaliteediga loendusi teinud ka ilma igasuguse infotehnoloogiata ja küllalt kitsastes majanduslikes oludes. Peame nüüd otsustama, kas 2021. aasta rahvaloendus toimub registripõhiselt või kombineeritult küsitlemisega, mis on küll kulukam, kuid tagab ka andmete kvaliteedi ning võimaldab detailsemat analüüsi ja järeldusi.

Arutelud 2021. aasta rahvaloenduse teemal algasid juba enne 2011. aasta rahvaloenduse kaante vahele saamist. Eesti kui e-riigi kuvandiga sobis hästi mõte, et riik inimestelt enam midagi ei küsi, sest läbi registrite saadakse ülevaade kes, kus ja kuidas Eestis elab. Seetõttu alustatigi innukalt registrite tehnilise poole täiustamist. Aja jooksul hakkas aina enam ilmnema, et ideel on põhimõttelisi puudusi, sest inimeste käitumist pole demokraatlikus riigis sugugi mitte niisama lihtne täiustada kui andmebaase. 

Registrites on valeandmeid

Eestis ollakse sageli registreeritud elama ühte kohta, aga tegelikult elatakse hoopis mujal. Samuti ollakse abielus, aga tegelikult elatakse lahus või ollakse hoopis kooselus, mida registrid ei kajasta. Tihti ei teatata välismaale siirdumisest ega ka sealt tagasi pöördumisest. Registripõhine elukoht on vale umbes viiendikul elanikkonnast. Noorte seas läheneb see koguni kolmandikule. Elukoha andmete täpsus on aga ülioluline, sest registripõhise loenduse puhul kanduvad selle vead edasi ka teistesse tunnustesse. Näiteks tõuseb nii üksikvanemate arv kaks korda, kuna paljud pereisad on registreeritud elama oma perest eraldi.

Seetõttu hakati välja mõtlema keerulisi matemaatilisi mudeleid, et hinnata, kus ja kellega inimene kõige tõenäolisemalt elab. Kogu järgnev töö ongi seetõttu keskendunud registris puuduvate või registrites valesti kajastatud andmete parandamiseks välja mõeldud mudelite lihvimisele. Küsitlusuuringute raames on ka statistikute loodud mudelite täpsust hinnatud. Selgus, et nende inimeste puhul, kes jätavad endast riigi erinevatesse registritesse palju „jälgi", oli hinnang suhteliselt täpne, kuid üksjagu oli neidki, kelle puhul mudelid oletasid valesti või kelle kooselu või tegeliku elukoha osas puuduvad „jäljed“ sootuks. Näiteks on osutunud, et tegeliku kooselu suudab mudel tuvastada üksnes 84-87 protsendil inimestest, seejuures alla 30-aastaste puhul on edukuse määr alla 70 protsendi. Mudeli alusel kokku pandud paaridest vaid 66 protsendil suudeti tuvastada õige elukoht.

Tunnuseid nagu rahvus, emakeel ja haridus mudelid ei arvuta, sest need saab üle võtta eelnevast rahvaloendusest või rahvastikuregistrist. Samas on olemas elanikkonnagrupid, kelle puhul see pole võimalik. Näiteks eestimaalased, kes 2011. aasta loenduse ajal elasid välismaal, samuti pärast viimast rahvaloendust Eestisse saabunud sisserändajad. Arvestades sel kümnendil Eestis toimunud pööret väljarände ülekaalult sisserände ülekaalule on see tõsine puudus. Haridusregistris ei kajastu ka meie inimeste välismaal ülikoolis käimine, mis on levinud trend. 

Ärme küsitlust veel ära jäta

Omaette probleem on loendusel nende tunnuste kajastamine, mida registrites pole märgitud või mis võivad elu jooksul muutuda. Sellisteks tunnusteks on näiteks keeleoskus, sh eesti keele, murde- ja võõrkeelte oskus, tervisest tulenevate tegevuspiirangute olemasolu, usuküsimused. Samuti rahvus, mis märgitakse laste puhul registrisse kohe sünni järel, kuid võib sõltuvalt kasvatusest ja elukeskkonnast elu jooksul muutuda.

Ülaltoodu on vaid lühikokkuvõte probleemkohtadest. Täielikult registripõhise loenduse riskidele on viimastel aastatel tähelepanu juhtinud nii teadlased kui ka ametkonnad. Vastava märgukirja saatis rahandusministrile ka eelmise riigikogu juures tegutsenud rahvastikukriisi probleemkomisjon, sama on teinud ka praegune komisjon. Pöördumisi on saatnud Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli rahvastikuteadlased, sotsioloogid, inimgeograafid ja majandusteadlased. Seega on küsimused olnud õhus pikka aega.

Mis võiks olla lahenduseks? Täielikult registripõhisele loendusele ülemineku võimalikkuse testimiseks ilma liigseid riske võtmata, oleks kõige mõistlikum teha järgmine loendus uut ja vana metoodikat paindlikult ühitades. See annaks võimaluse tulemusi võrrelda ning hinnata, kas järgmisel korral saab loendusel piirduda vaid registripõhise infoga või mitte. Nii saaks uus metoodika läbida täiemõõdulise tuleproovi, aga samas oleks riskid maandatud.

Kui andmete puudumise või puudulikkuse tõttu pole ühiskonnal, meie ametkondadel ja teadlastel võimalik rahvastiku ja eluruumidega toimunud muutusi analüüsida ning seetõttu võetakse vastu valesid otsuseid nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil, võib loendusega saavutatud kokkuhoid riigile kokkuvõttes kallimaks maksma minna. Koonerdamine teadagi pole kokkuhoid. Oleme ju kõik kogenud, et odavama variandi kasuks otsustades tuleb sageli teha topelt väljaminek, sest säästulahendus osutus kasutuks ja maandus prügikastis. Pealegi jaguneb täiendav lisakulu kolme eelarve-aasta vahel (2020, 2021 ja 2022), mis teeb tarvilike lisavahendite leidmise lihtsamaks.

Tegu on tõepoolest palju enama kui usuleiguse testimise küsimusega, nagu võis välja lugeda eelmisel nädalal Õhtulehe veebis ilmunud artikli „Eestlaste jumalaleiguse kontrollimine maksaks riigile 10 miljonit eurot“ pealkirjast. Loenduse küsimusi ei saa otsustada emotsiooni ajel, vaid pädevate inimeste poolt nii statistikaametis kui ka väljaspool seda, lähtudes eelkõige kogutavate andmete tulevaste kasutajate ja riigi kui terviku vajadustest.

10 KOMMENTAARI

l
lasteaaed on ka targem 19. september 2019, 22:12
kas keegi on puudu või on üle,et te kogu aeg loendate
m
maalt ja traktoriga 18. september 2019, 19:21
E-riigis peaks nö. füüsiline rahvaloendus olema minevik. Huvitav oleks teada, kus veel tehakse rahvaloendusi, ja miks ning, miks ei tehta teistes riikides.
Loe kõiki (10)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee