Lugejakiri

Sass Henno soovitab lapsevanematele: vägivallavaba kasvatusega saavutab palju rohkem kui karistuste ja dressuuriga (104)

Sass Henno, 18. september 2019, 14:42
Põhja Prefektuur Sõle tänaval on nagu punane tsitadell öise Tallinna tuntud pahede puiesteel. Sel suvel sattusin sinna mitte juhuslikult. Kõik oli ette kavatsetud. Terve kooliaasta jooksul külastan kirjanikuna pea igal nädalal koole, kus räägin noortega asjadest, millest täiskasvanud tavaliselt rääkida ei julge. Mõistmatusest, lapsepõlvetraumadest, suhtevägivallast, seksuaalsusest, sõltuvustest ja sellest, kuidas vanemad ei ole eksimatud ja kuidas see kõik on seotud meie tuleviku kujunemisega. 

Kõigi nende aastate jooksul külastatud koolide kogemusest olen õppinud üht. Noortel ei ole probleemi istuda kasvõi mitu tundi auditooriumis ja kuulata kedagi rääkimas. Aga neil lihtsalt ei ole vastuvõtlikkust kuulata igavaid loenguid heast ja kurjast või sellest, kuidas narkootikum on tervistkahjustav ja alkoholist tuleb hoiduda 18. eluaastani, aga pärast kanguta nii palju, kui kraanist kätte saad. Neile tuleb jutustada lugusid, mis aitavad neil jõuda oma järeldusteni. Nendega tuleb rääkida vahetult, ausalt ja siiralt, mitte nagu ülemus, õpetaja või poliitik, tugevama ja targema positsioonilt. Seda peaksid ka lapsevanemad oma igapäevases kasvatuses arvesse võtma. 

Koostöös Põhja-Tallinna linnaosavalitsusega, [tervisedenduse spetsialisti]Triin Lindau juhtimisel kohtusin Põhja Tallinna riskinoortega, kes on sattunud politsei huviorbiiti. Kui kohtumine oli läbi ja mõned kuulajatest lisasid end jälgima mu sotsiaalmeediakontosid ning hakkasid mõne tunni jooksul esitama täpsustavaid küsimusi nagu näiteks, kuidas suutsin suitsetamise maha jätta või miks ma enam bändi ei tee, tundsin, et just nende „politsei huviorbiiti sattunud murelastega“ on võimalik luua usalduslik side läbi täiesti teistsuguse lähenemise, kui oleme seni harjunud. Otsustasin, et pean sellest kogemusest kirjutama. 

Kas sa julged olla lapsega aus? 

Politseimajja sisse astudes tundsin end nagu lapsepõlves. Natuke oli kõhe.  

Kõik see koolitustel kuuldud jutt „jäälõhkujatest“ ja publikut kaasavatest naljadest on tegelikult pinnapealne, kui sa tahad päriselt korda minna. Ma alustan alati enda tutvustusega ja räägin noortele oma lapsepõlvest. Sellest, millest lapsena unistasin ja mida kõige rohkem kartsin. Räägin karistustest ja kohustustest. Pahandustest ja peksasaamistest. See tekitab mingi ühise silla. See on ka nõuanne lapsevanematele – kui paljud teie lastest teavad, mida te oma lapsepõlvest mäletate? Milline oli teie jaoks ebaõiglus? Milliseid pahandusi tegite ja miks? 

See, et me kõik (nii tänased kõige julmemad kurjategijad kui ka korralikud pereinimesed) oleme olnud oma vanemate poolt karistatud, keelatud ja kasti surutud lapsed, on üks liitev joon, mille üritame lapsevanematena perekonnas sageli maha vaikida – kuna oleme sageli kasvõi kogemata ebatäiuslikud, joome alkoholi, ei pea lubadusi, käitume üksteisega inetult, soovime, et meie lapsed meie vigu ei kordaks, leiame vanematena lugematult põhjendusi, miks üks või teine reegel lastele kehtib, aga meie sellele alluma ei pea. Ma räägin noortele alati sellest, et täiskasvanu teeb samamoodi vigu. Last karistatakse valetamise eest, aga omakorda talle valetamine, et kurg toob tittesid, on justkui täiesti aktsepteeritav norm. 

Me kipume ise oma lapsepõlve idealiseerima ja oma kogetud karistusi, hirme ja valu pidama täiskasvanuna normaalse kasvatuse osaks. Miks? Sest lapse armastus ja vajadus armastavate vanemate järele on nii suur, et see andestab tihti ka kõige jõhkramad kasvatusmeetodid.

Nii õpetame lastele topeltstandardeid ning kaotame autoriteedi, mida üritame siis ikka ja jälle taaskehtestada „tugevama jõuga.“ Sellel „kasvatuslikul“ vägivallal on jõud, mille eest laps ennast kaitsta ei saa.  Kui vanglas viibiv kurjategija saab vähemalt oma karistuse eest riiki vihata, siis lapse haavad jäävad näha vaid sissepoole – oma vanemaid ta üldjuhul vihata ei suuda. Ta hakkab hoopis õigustama, miks tema kallal kõik need haigettegevad karistused toime pandi. Ju ta oli halb laps. Ju ta ei oskagi käituda. Ju ta ei väärigi armastust. Ja tee nende tunnete juurde, et ta on normaalne, aktsepteeritud ja tema ise, sillutavad tulevikus seltskonnad temasugustest, kus liiguvad alkohol, mõnuained ja kõik „pahadele lastele“ omased käitumised.  

Ainult ausus lapsega suhtlemises suudab taasluua kaotatud usaldust. Esimesi võtteid usaldusliku suhte loomiseks on olla suhtluspartneriga aus ja haavatav. Nii lihtne on valetada kasvõi endale ja samas on nii keeruline tunnistada oma vigu, teadmatust ja ebakindlust. Kui aga seda suudad, tekitab see peaaegu alati usaldust ja poolehoidu.  

Ka lapsevanema ja lapse suhtes on eluterve tunnistada, kui sa täpselt ei tea, kuidas mõnd probleemi lahendada. Kuidas probleem pole see, et su alaealine laps tabati peolt alkoholijoobes või poevarguselt, vaid see, et sa ei saa ise ka aru, miks su laps seda teeb. Vahel võib karistuse asemel olla abi sellest, kui palud hoopis lapse abi, et ta aitaks sind mõista. Vahel võib olla abi ka sellest, kui palute seda abi koos psühholoogilt, keda mõni tuttav oskab soovitada. Aus suhtlus on keerulisem, kui me oleme arvata osanud. Et seda mõista, kulus mul aastaid. Nüüd, olles ise nelja-aastase poja isa, olen võtnud selle kasvatuslikult oma põhiliseks liiniks. 

Ärme karistage eksimuste eest

Politsei huviorbiidis olevate lastega rääkides selgub, et nad kõik on harjunud oma eksimuste eest karistada saama. Eksimine aga on õppimise üks kõrvalnähte ja mida rutem me hakkame uskuma, et eksida on normaalne, seda elutervem ja kiirem on meie lapse areng. Lapsevanema, politseiniku, õpetaja või kasvataja rollis on vaja osata eristada eksimust pahatahtlikkusest. 

Eksimuste eest karistamine õpetab varjamist ja valetamist. „Jälle sa määrid riided ära, sa ei tohi enam nendega õue minna“ on süütu keeld, millest saab alguse usaldamatu suhe, mis tutvustab aastate pärast neid kõigile tuttavaid dialooge „kas sa oled jälle joonud?“ ja „miks sa öösel kodus ei olnud?“ ja lõpuks ka näiteks „miks politsei sind otsimas käis?“. Eksimus on areng, aga pahatahtlikkuse taga on peidus juba valu edasi kandmine – meelega tehtud kuritegu on sageli kommunikatsiooniprobleemile lisaks ka identiteediprobleem. Kurjategija on võtnud sageli omaks minapildi, et ta on ükskõikne, halb, väärtusetu. Isegi kui ta seda nartsissistlike, sotsiopaatsete või sõltuvuskäitumuslike mustritega varjata üritab, räägib tema käitumine seda, mida talle kunagi lapsepõlves sisendati: „Sa ei hooli“, „Sa oled halb laps“, „Sa ei ole armastust väärt“ ja „Ma ei kallista sind, kui sa jonnid.“ Selle kõik võib kokku võtta ühe lihtsa tõena: see hääl, mida lapsepõlves vanematelt kõige rohkem kuuleme, saab meie sisehääleks, mis saadab meid terve ülejäänud elu. Mõelge korraks enda lapsepõlvele, kuidas teid kasvatati. Ja mõelge, kuidas kasvatate oma lapsi.

Jah, see kõlab esmapilgul veidralt, aga ma rääkisin ka kuulama tulnud politseinikele ja politseijaoskonna noortele „klientidele“, et usun karistustevabasse kasvatusse ja praktiseerin seda läbi lihtsa mudeli ka lapsevanemana. Kõige esimene osa on selles, et tuleb eristada eksimust pahatahtlikkusest. Eksimus on normist kõrvalekalduv käitumine, kuid pahatahtlik käitumine rikub juba kellegi teise õigusi ja huve. Esimene vargus võib olla kambavaimust toime pandud eksimus, teine või kolmas võib olla juba ükskõiksus, neljas võib olla juba elustiil või isegi küüniliselt öeldes elukutse.

Kui lapsevanem karjatab „Ma ju ütlesin sulle, et mustade kätega vastu seina ei toeta!“, siis võib seesama lause hakata lõhkuma lapse turvatunnet, eneseusaldust ja ka seda, et hiljem on samal lapsel sõltuvusprobleemid, millega ta oma ebakindlust vaigistab. Jah, kui paljud on küsinud, miks me joome? Lõbus? Jah. Harjumus? Jah. Kuid kas pole selle taustal mitte see, et alkohol meie eludes aitab meil lõõgastuda ja pingeid vabastada? See tähendab, et kuskil meie sees on pinged, mida me ei oska muul moel vabastada. Pinged, mis ütlevad, et me pole piisavalt head, edukad, korralikud, toredad? Mis ütlevad, et me pole „armastust väärt“.

Tulles tagasi kasvõi hirmutava häälega rääkides lapse karistamise probleemistiku juurde, siis tegelikkuses ei suuda laps alati aru saada, et ta tegu on kellegi jaoks vale, sest sein pakub tasakaalu, see, et käed on mustikatega koos, on ununenud, ja ta ei tee seda üldsegi meelega. Mida sellistel puhkudel lapsevanemana teha? Kahju on sündinud. Seina jaoks. Aga veel suurem kahju võib sündida karistuse kaudu. Sageli valetab laps teadlikult, et pääseda ebamugavast ülesandest. Vahel ta lööb kedagi, et välja elada enda valu ja suutmatus sõnadega väljenduda. Vahel on laps armukade ja oskab ainsana väljendada seda kisaga, mille kohta ütleme ekslikult „jonn.“ Kohe, kui sa asendad lapsevanema või õpetajana sõna „jonn“ oma peas väljendiga „armastuse puudus“ muutub pilt jonnivast lapsest sootuks teiseks. Mida me täiskasvanuna teeme, kui tunneme, et meid ei armastata? Kõik vastused on õiged. Joome. Sõimame teisi. Vihkame ennast, sööme end paiste ja langeme depressiooni. 

Selle tumeda noodi juures on mul üks hetkel katsetusel olev meetod, kuidas ära hoida nii armastuse puudust kui ka karistuse kasutamist kasvatuses. Tundub olevat õige aeg, et kõik lapsevanemad võiks seda katsetada.

Lastepsühholoogide raamatuid lugedes olen tuletanud enda jaoks toimiva karistusevaba kasvatusmeetodi, mida soovitan kõigil julgetel katsetada. See on midagi, mida soovitan karistava kasvatuse asemel, ja mis minu isa-poja suhetes on töötanud 100% efektiivsusega, nii et meil pole seni tekkinud veel ühtegi olukorda, kus oleksin tundnud, et kasvatuses oleks vaja appi võtta karistamine ja dressuur. (Karistamine on siis teatud ebasobiva käitumise korral teisele tahtlik ebamugavuse põhjustamine, alandamine nurgas seismise, emotsionaalse või füüsilise valu tekitamise või õigustest – või veel hullem, armastusetundest – ilmajätmise näol, näiteks et „Täna sa magusat ei saa, sest olid paha laps“.) Jah, valu, hirm ja alandus aitavad jõuda taltsa lapseni, aga tapavad osa tema elurõõmust, eneseaustusest ja õnnetundest.  

Ütlen ausalt. Olles ise lapsena pidevalt eksimuste eest peksa saanud, ja jõudnud punkti, kus füüsiline valu või hingeline alandus muutuvad normaalse koduelu osaks, nii et ei pane neid tähelegi, vaid õpid lihtsalt erinevate karistusmeetodite vahel laveerima, valetama, varjama ja täiskasvanud vanemat emotsionaalselt endast üha eemale tõrjuma, olen veendunud, et see, kuidas meie vanemad meid kasvatasid, ei ole tänapäeval enam kuidagi õige. 

Alandav karistamine teenib ainult võimu kehtestamise eesmärki ja loob võimule alluvaid kodanikke. Ja veelkord oleme teel sinna nõiaringi: meie lapsena kogetud karistused on ka alaväärsustunde üks põhjuseid, mida hiljem just sõprade heakskiidu (kambavaim), alkoholi jms sõltuvusainete (pingeleevendi) või vägivallaga (kommunikatsioonisuutmatus) varjama kiputakse. Seega meie laste käitumisprobleemide algus on kasvatuses vägivaldselt käituvad vanemad. Kas sina oled üks neist? 

Karistusevaba kasvatusmeetod toimib aga järgnevalt.

Ütleme, et iga kasvatusliku konflikti algus on seal, kus teie kõige armsam laps saab hakkama millegagi, mis teid vanemana, inimesena, ühiskonnaliikmena kuidagi solvab. Lõhub, karjub, kakleb või rikub mingit muud normi.  Või siis väljendab oma armastusepuudust viisil, mis teie jaoks tundub nagu „jonn“.

Pea siinkohal meeles, et laps ei suuda sageli väljendada, miks ta ei taha pudru jaoks taldrikut vaid kaussi, või miks ta võib minna hüsteeriasse, kui tema puhutud seebimull katki läheb. Selleks on vaja sul teada üht-teist lapse aju ehitusest. Tema ajus pole arenenud neid pidurdusmehhanisme, mis peaks olema arenenud täiskasvanul. Lapse jaoks võib tähendada mistahes sinu jaoks tühine mure maailma lõppu. Ja kui emotsioon, mida ta veel juhtida ei oska, kasvab üle pea, vallandubki temas see täiskasvanu jaoks ebameeldival moel. 

Aga kuidas käituda, kui oled otsustanud, et proovid enda piire kaitsta ja kehtestada karistuseta? Sest tahad, et ka laps õpiks elus asju ajama vägivalda kasutamata?

Kõigepealt too rahu 

Esimene ülesanne on kõige keerukam, sest ka sina oled inimene, kel võib silme eest mustaks minna. Aga kuna sina oled täiskasvanu ja sinu aju on juba arenenud pidurdama enda viha ja teisi kriisiemotsioone, siis sinu ülesanne on tuua rahu. Kõigepealt tuleb mõista, et igal lapsel (ka kõige viisakamal) puudub täiskasvanuga võrreldav emotsioonide juhtimise oskus. Ära kunagi sekku kurjustades, kui ta nutab või nõuab midagi. Või kui ta su keelust üle astub. Sinu esimene ülesanne, ükskõik kas su kolmeaastane loobib asju või 13aastane tuuakse politseiga poevarguselt koju, on luua rahu ja kinnitada talle, et sa armastad teda ega karista teda ükskõik millisel eelmainitud moel. Konkreetset tegu hakka käsitlema alles siis, kui rahu on suhtesse toodud ja ta ei karda. Seda, kas lapsel on stress, hirm või on ta rahulik, võid õppida mõõtma tema pulsilt. Kiire pulss viitab stressile (mistõttu puudub või on vähesem vastuvõtlikkus uuele infole), rahulik pulss näitab, et ta tõesti on rahunenud.  

On ka olukordi, kus pead kaitsma oma piire. Näiteks kui laps lööb vms, jää hääletoonilt armastavaks ja rahulikuks, kuid tea, et hüsteeriahoogu saad maandada ka kallistades. Kui kaitsed enda piire ja põhimõtteid teda austades, õpib ka laps seda tegema austusega.

Kirjelda tundeid, mida tegu sinus tekitas 

Kui laps on rahunenud (võta aega, see võib juhtuda ka mitme tunni pärast, mitte kohe pärast konflikti), selgita talle ausalt, mis tundeid tema tegu sinus tekitas. Sageli teeme vanematena vea, kui astume kasvatusprotsessi poolelt sammult, andes hinnangu, et lapse tegu oli halb, ebaviisakas või ebameeldiv. Need on aga juba sotsiaalsed normid, millel pole mingit seost teie tunnetega. Ütle parem, et „tundsin end abituna, kui sa karjusid, ja siis sain vihaseks“ või „Tundsin end vanemana läbikukkununa, kui politsei ütles, et olid jälle purjus, ja tahtsin sind lüüa, sest ma alles õpin vägivallata suhtlust ega tea, kuidas sinuga ilusti suhelda“ või „Ma kardan, et tulevikus juhtub sinuga midagi halba ja ma ei oska seda ära hoida“.

Seda kõike võid teha samal päeval pärast „pahandust“, et lapsele ei jääks tunnet, et pahandus on kuidagi „ükskõik“. Seejärel võta endale järelemõtlemisaega. Küsi lapselt: „Kas ma tohin sellest teemast veel rääkida, kui olen natuke mõelnud? See aitaks meil mõlemal üksteist paremini mõista.“ (Kui laps on sõnade mõistmiseks liiga noor, saad teda toetada lisaks kehakeele või kallistustega.) Kinnita talle, et ta ei pea kartma karistust, vaid sa tahad välja mõelda lahenduse, kuidas selline situatsioon enam ei korduks. Küsi ka tema arvamust ja luba tal nüüd rääkida. Reeglina ta ei taha rääkida, aga ta saab signaali, et tema arvamus on oluline. Aga kui tahab, siis kuula ta ära. See nõuab vahel aega.

Palu tal käituda teisiti

Kui pahandusest on möödas isegi päev või paar, võid tulla teema juurde tagasi turvalisel hetkel, öeldes, et oled selle üle mõelnud ja sul on üks vahva ettepanek, mida sa tahad jagada, enne kui uue mängu juurde siirdute või sööma lähete. Küsi rahunenud lapselt, kes võib olla on juba teo unustanud, kas võid talle esitada ühe palve. Laps reeglina lubab. Kui ei luba (ta on mänguhoos või sõpradega hõivatud), vali selleks mõni teine lapsele sobiv hetk. Esita talle palve konkreetses vormis: „Teinekord ütle mulle, kui sa koju ei jõua“ või „Palun mõtleme koos välja, kuidas me saaksime selle summa eest, mille eest sa kommi varastasid, hoopis midagi head teha“ või „Palun ära roni enam kunagi jäätisega diivanil, see on mulle väga tähtis, et sa ei ajaks toitu diivanile, sest ma ei oska ega jõua seda puhtaks teha“.

Arvesta ka seda, et kui tegu on mingi musterkäitumisega nagu ropendamine, löömine vms, siis on vaja uue mustri juurutamiseks sooritada sadu kordusi, kus lapsel on vaja sisseharjunud käitumist ise sammhaaval pidurdama õppida, seega pange vaim valmis ka selleks, et ühest rääkimisest ei piisa. Kui oled lapsele kas füüsiliselt või hingeliselt haiget teinud, palu ta käest vabandust. Siis õpib ka tema vabandama, sest mõistab, et oma vigade tunnistamine on normaalne arengu osa.

Küsi lapselt tagasisidet

Pahandusest rääkimine on midagi, mida ühiskond ei taha eriti teha. Isegi praegune õigussüsteem on osalt selline, et kurjategija tegusid pärast karistuse kandmist ei tohiks keegi teada ega käsitleda. Karistustevabas kasvatusmaailmas aga peaks olema loomulik, et erinevatest tegudest on võimalik rääkida osapooltele lugupidavalt, kuid siiski tegusid mittevältival moel.

Iga olulist vestlust alusta lapsega, nagu sulle meeldiks, et sinuga alustatakse. Anna talle mõista, et ta on oluline, armastatud ja arvestatud. Julge öelda ilusaid sõnu ka enne tõsistel teemadel rääkimist. Kui olen koolides küsinud, kui paljud vanemad on öelnud oma lastele, et armastavad neid, siis ei tõuse sageli palju üle poolte kätest. Kui küsin, kui paljud vanemad on seda öelnud kaine peaga, langeb käsi veelgi. Seega ärme ole vanemad, kes ei anna verbaalselt edasi oma häid tundeid. Või ärme ole vanemad, kes ei kallista piisavalt oma lapsi. Piisav eluterve füüsiline lähedus lapsepõlves annab talle kaasa turva- ja kindlustunde oma keha suhtes terveks eluks. 

Olles seda teinud, on palju lihtsam puudutada tüli ka kolmandal korral. Hea oleks, kui vestlused toimuksid alati nelja silma all nii, et lapsel poleks häbi ega ebamugav. Küsi, kuidas võiksid sellise olukorra lahendada vanemana. Küsi, mida laps sinu rollis teeks. Küsi, kas ta mõistab sinu muret ja soove, ning küsi ka, kas ta ise tahaks sulle midagi juhtunu kohta öelda, sest sind päriselt huvitab, mida ta tunneb. Isegi kui ta on käitunud viisil, mis on sind solvanud.

Analüüsi oma käitumist

Nende kolme vestluse taustal on vaja sul lapsevanemana analüüsida ka enda käitumist. Tuleb mõista, et vägivallavaba kasvatus ei asenda vajadust seada kasvatuses konkreetseid piire. Uneaeg on endiselt uneaeg. Hammastepesu on endiselt hammastepesu ja lugupidav käitumine pere reeglite suhtes on ootus, mis kehtib endiselt kõigile pereliikmetele. 

Kui avastad eneseanalüüsi käigus, et sa ei oska üht või teist olukorda lahendada, siis otsi kindlasti abi psühholoogilt. Võid kirjutada ka mulle. Või liituda Facebookis positiivse ja rahumeelse vanemluse grupiga, kus päevast päeva jagatakse nõuandeid sellistel teemadel. Täiskasvanute maailmas on tavaline oma automuredega pöörduda parandaja poole, ja mitte tunda häbi, et sa ei saa ise hakkama. Suhtemuredega me parandusse sageli ei lähe, kuna eelnevad põlvkonnad pole meile isegi selgitanud, et peresuhetega tuleb teha sama palju tööd, kui põllutööriistu hooldades. Keegi ei sünni heaks suhtlejaks. Seda tuleb õppida. Vahel õpivad heaks suhtlejaks ka lapsed, keda vanemad on liiga palju karistanud, hirmutanud või sundinud – sellistel puhkudel on suhtlusoskus sündinud vajadusest ellu jääda. Märke lugeda. Ja sobivaid asju öelda sobival hetkel, isegi siis, kui need ei tule südamest. 

Siiras suhtlemine saab tekkida aga siis, kui teame, et meid oma pereringis välja ei naerda. 

Kui olin sel suvepäeval Põhja Prefektuuris rääkinud probleemsetele noortele oma esimesest kodust ja sealt ärajooksmisest, oma esimesest suhtest ja probleemidest koolis, rääkinud ka sellest, kuidas ma iga päev üritan olla nii enda kui ka teiste suhtes järjest arvestavam ja ausam, oli meil tunniajase kohtumise käigus tekkinud midagi, mida võib kutsuda esmaseks teineteisemõistmiseks. Me saime aru, et me pole üksteisele ohtlikud, ja hakkasime tundma, et oleme justkui sõbrad. Mõni tunnistas hiljem, et ta pole oma vanematega saanud kunagi sellistel teemadel rääkida. Mõni tunnistas, et ta ei suuda joomist maha jätta. Mõni kirjutas, et tal pole ühtegi päris sõpra. 

Rääkides endast, avasin tunni ajaga kaane nende probleemide laekalt, millest probleemsete noorte statistika kunagi ei räägi. See on läheduse, austuse ja armastuse defitsiit. 

Nii et kallid lapsevanemad, kes te selle pika artiklit lõpuni lugesite – teie käes on hoopis suurem võim, kui see, mille te saavutate karistuste ja dressuuriga. Teie käes on võim ja võimalus enda nõrkuste tunnistamise kaudu saada oma lapse usaldusisikuks ja parimaks sõbraks. Selleks on vaja lihtsalt muuta mõttemudelit. Teie ei pea olema oma lapse jaoks see „politseiprefektuur“, kes karistab. Vaid pigem see sõber, kes teda koos tema vigadega armastab ja aitab. Nii ei muutu ka psühholoogi juurde minek kunagi karistuseks, vaid ühiseks ettevõtmiseks, kus saate kahekesi uute teadmiste järele minna, ületades mõlemad oma hirme, komplekse ja ebakindlust. 

Aastasadu on kasvatusteadus töötanud vaba tahte hävitamise ja autoriteedile allutamise nimel. Ainul viimased pool sajandit on räägitud sellest, et karistamine ei vii edasi. Ka meie politsei on selleni jõudmas. Prefektuurid on praegu täis inimesi, kes isegi politseimundrit igapäevaselt kandes kas teavad või vähemalt tajuvad, et vangla ei paranda kedagi, vaid lükkab tegelikud probleemid ühiskonna eest varjatud müüride taha. Niisamuti on meil üha rohkem politseinikke, kes näevad oma töös, kui suur jõud võib olla südamest südamesse vestlusel, kus kumbki osapool ei pea kartma. 

„Head lapsed, need kasvavad vitsata“ pole sugugi ainult naivistlik lastelaul, vaid hoopis terve ja tugeva Eesti ülesehitamise strateegia. Paljud meist lihtsalt ei mõista seda veel. See artikkel on sulle selleks, et saaksid kuskilt otsast algust teha. 

Vägivallavaba kooliaasta algust kõigile!

Artikli autor Sass Henno on kirjanik ja MTÜ Julge Rääkida asutaja.

104 KOMMENTAARI

j
1. oktoober 2019, 00:08
Jesaja 55:6 Otsige Issandat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal! 7 Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Issanda ...
(loe edasi)
r
reede 27. september 2019, 19:49
Ah et kohe peris kirjanikuherra oma tarkust jagamas Mina veel neist ammustest aegadest kui leivakannikas oli magus Aga latsekesed emmele vastu ei mõmi...
(loe edasi)
Loe kõiki (104)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee