Kommentaar

Ats Miller | Laiendatud teed ja hoogustuv autostumine (1)

Ats Miller, kirjanik, EKRE, 17. september 2019, 17:58
Reidi tee ehitamise käigus on taas üles kerkinud küsimused, et kas seda teed ikka on sellisel kujul vaja ja kas kuidagi teisiti ei saaks? Või natuke rohkem asjakohane küsimuse asetus: mis ikkagi Tallinna liiklusega juhtub eri variantide puhul?

Selge ju – enamik huvilisi planeerimisprotsessi juures ei olnud ja seega ei tea, kui palju ühtesid ja teisi argumente tegelikult arvesse võeti (see, et seletuskirjades on üles loetud imposantne rida, mida kõike arvestati, ei tähenda muud, kui et koostaja oli korralik bürokraat). Samas tehnilise haridusega eluaegsel linnaelanikul pole väga raske enam-vähem hoomata, kuidas liiklus käima hakkab.

Tee-ehitus teeb asja hullemaks?

Umbes 40 aastat on jälgitud protsessi, kuidas rohkem teid tähendab rohkem autosid. Enam on uuritud Ameerika linnu, aga samu protsesse on täheldatud loomulikult ka mujal – liiklus kasvab enam-vähem samas tempos kui teid juurde tuleb. Seda saame jälgida ka Tallinnas – kõik need Järvevanad-Tammsaared olid avamise momendil veel enam-vähem, aga nüüd on taas lootusetult umbes.

Lisaks on täheldatud nn Braessi paradoksi, mille järgi teatud juhtudel tee-ehitus suurendab selle kasutajate kohalejõudmisaega – kõige drastilisema näitena tuuakse siin Pekingit, mille teedevõrk kasvas aastast 2000 umbes neljakordseks ja keskmine teeloldud aeg kasvas 25 minutilt 1 tunni ja 55 minutini. Ehk siis teede ehitamine valesse kohta teeb asja ainult hullemaks.

Braessi paradoksile on tegelikult väga lihtne selgitus – iga juht teeb otsuseid ise, hoolimata vähimatki teistest, ja lisaks arvestab juht teel ainult eessõitjaid, tundmata absoluutselt huvi tagumiste vastu (iseenesest tuntud probleem mänguteoorias).

Lisaks tuleb veel mainida edulugusid, kuidas ummikud on vähenenud, kui mõnes olulises kohas on liiklus üldse ära keelatud, või olulist leevenemist, kui kusagil sõitmise eest küsitakse kas või minimaalset tasu. Loomulikult tekivad kõige selle käigus mõtted, et milleks siis Tallinna uued teed, kehtestaks pigem kesklinna sõitmise maksu ja hakkaks arendama kergliiklust ja ühistransporti.

Enne sellele küsimusele vastamist lubatagu paar natuke õelat mõttemängu, mis igasuguse kahtluseta täielikult ei päde, kuid samas küllalt paljus on täpselt sama probleem – raamatute trükkimine tekitab nõudlust uute raamatute järele; järjest enam inimesi hakkab lugema, kui raamat muutub kättesaadavamaks, ja seega on neid järjest juurde vaja... Või et vähiravimite leidmine ja levik tekitab aina suuremat nõudlust vähiravimite järele, kuni selleni välja, et mõnel on seda veel mitu korda vaja...

Hüpates nüüd üle hulgast deduktsioonidest, jõuame põhiliseni: esiteks, teid on vaja tsivilisatsiooni toimimiseks, ja kui teid ei ole, kolib tsivilisatsioon mujale. Reidi tee üksi on nagu Tallinna jalgrattateed – algavad eikusagil, vingerdavad suvaliselt ja siis lõpevad eikusagil. Teiseks, Reidi tee ise ega ka mitte kuus ega 66 Reidi teed ei aita, kui pole selge, milleks seda kõike üldse tehakse.

Lihtsustatult – inimene ei lähe teele selleks, et teel olla, vaid selleks, et ühest kohast teise jõuda. Jättes kõrvale tühise vähemuse, peab tal nii punkti A kui ka punkti B asja olema; inimene läheb üldse liikuma ainult seetõttu, et tal on siin mingisugune elu. Kesklinna ehitatakse sebijapesi – hirmkalleid hooneid hirmkallile maale – mitte sellepärast, et see oleks lahe, trendikas, moodne või kombeks, vaid sellepärast, et see tasub ära – sest selle maksavad kinni need, kellele see omakorda ära tasub, sest ka kliendid ja seega raha koguneb sinna hunnikusse. 

Viigem kergliiklus teisele tasandile

Seega vaidluses Reidi tee üle on kaks aspekti, lühema- ja pikemaajaline. Lühemas vaates on nii palju tööd ära tehtud, et mõistlik on tee valmis ehitada ja mitte mingil juhul kuulata neid, kes lollakast trollimishimust, isiklikest või kellegi teise huvidest üritavad kogu projekti olemuslikult mõttetuks muuta, soovides seda ühest või teisest otsast töökõlbmatuks kohitseda.

Pikemas perspektiivis võiks kunagi helges tulevikus olla Tallinnal linnavalitsus, kes mitte ei pendelda rasvumise ja agoonia vahel valimistest valimisteni, vaid otsustab koos ärksamate linnakodanikega, mis sellest üldse saab. Kui kauaks sadam sinna jääb, laieneb või tõmbub kokku – ehk millises mahus transpordikoridori see tulevikus vajab? Kas Tallinna tuleb kunagi mingi nii toimiv ühistranspordisüsteem, et ilma piinlikkustundeta saab soovitada auto linnapiirile jätta ja just sellega edasi liikuda? Kas jalgrattateed arenevad võrguks ning kus ja kuidas hakkavad liikuma kõikvõimalikud järjest enam levivad kerged elektrisõidukid?

Konkreetselt Reidi tee juurde tagasi tulles – jah, nii nagu on selge, et see on muutmas selle piirkonna liikluse mõneks ajaks päris viisakaks, on sama selge, et mõne aasta pärast on ikka kõik umbes. Aga see on elu – ehitusse on kaasatud eurorahad, mida tuleb korrektselt kasutada, ja ruunamata variant teeb vähemalt natukeseks ajaks elu paremaks.

Samuti vast ei vaidle keegi eriti vastu, et tuleks leida pisut lisaraha ja kergliiklus paaris kriitilises kohas, esmajoones Russalka juures, sillaga üle viia – no ei saa isegi nii väikeses linnas nagu Tallinn enam läbi ühel tasandil, „valgusfooridega parkimisplatsid“ põhimõtteliselt ei mahu enam kuhugi ega lahenda liiklusprobleeme. Midagi tuleb teisele tasandile viia ja miks mitte alustada kergliikluse suhteliselt kergetest konstruktsioonidest, andes nii ühtlasi välja positiivse signaali, et neid eelistatakse.

Keegi võiks ometi kord taas selle linna mõtestatud arendamisega tegelema hakata.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee