Maailm

„Ühest katastroofist teise!“ 40 000 Venezuela põgenikku üritab uut elu alustada Eesti-suuruse rahvaarvuga saareriigis (12)

Toimetas Greete Kõrvits, 17. september 2019, 18:42
Venezuela põgenikud pikas registreerimisjärjekorras. Vähemalt pooled neist ei jõudnudki end kirja panna.Foto: @AhsleyJBaptiste / Twitter
„Ma pigem põgenen, leian mingi normaalse töö, hoian oma perekonda ohu eest,“ räägib pereisa Manuel. Ta töötab ühes Trinidadi ja Tobago ostukeskuses turvamehena. Kodumaal Venezuelas oli ta kohtunik. Venezuela majanduskriisi küüsist on põgenenud kusagil neli miljonit inimest. Osa neist valis lühema matka üle mere väikesesse saareriiki Trinidadi ja Tobagosse, kus aga kohalikud neisse soosivalt ei suhtu. Ometi jäävad nad sinna, isegi kui see tähendab naabermaal illegaalina asumist ja seda, et lapsed ei saa koolis käia.

Üheksakümmend neli protsenti Venezuela elanikest elab vaesuses. Seal lokkava nälja, korruptsiooni ja ravimipuuduse käest põgenenud miljonitest on naaberriiki Trinidadi ja Tobagosse jõudnud üle 40 000 inimese. Saareriik on Venezuela rannikust vaid kümne ja poole kilomeetri kaugusel.  Trinidadi ja Tobago rahvaarv jääb umbes samasse suurusjärku, mis Eestigi oma: neid on pisut alla 1,4 miljoni.

„Kui tahtsid süüa, pidid kõigepealt oma voodi tükkideks raiuma, et teha tuld, mille peal oleks võimalik süüa teha,“ kirjeldab Venezuela pereisa Manuel BBC reporterile tingimusi, mille käest ta põgenes. „Mu poeg oli haige ja kliinikus polnud ravimeid. Arst saatis mu poja loomaarsti juurde, et see talle koertele mõeldud rohu välja kirjutaks.“

Samal teemal

Poliitilist olukorda kodumaal kirjeldab pereisa järgmiselt: „Kõik peavad valitsust pooldama. Kui seda ei järgi, võid surma saada.“

Naabritel on endilgi vähe

Kuid elu uuel maal pole roosiline. Naaberriigi valitsus ei taha Manueli sõnul põgenikke aidata. Trinidadi ja Tobago peaminister Keith Rowley sõnaski ühes telepöördumises, et nende riik ei saa tõepoolest Venezuela põgenikke vastu võtta ning et Venezuela probleem olgu Venezuela enda lahendada. Samas on riik siiski andnud lubaduse täita rahvusvahelisi seadusi, mis puudutavad varjupaiga otsijaid. Mõnedel andmeil on Trinidad ja Tobago neid seadusi Venezuela asüülitaotlejate puhul ka rikkunud. Riigis sisuliselt puudub igasugune plaan või poliitika, kuidas põgenikke hallata ja mida nendega ette võtta.

„Nad satuvad lihtsalt ühest katastroofist teise!“ pahandab üks kohalik reporterile. „Meil ei ole korralikke maju, meil ei ole korralikku tervisesüsteemi!“ raiub naine. Ehkki riik andis lõpuks venezuelalastele võimaluse end registreerida ning asuda tööd otsima, ei rahustanud see kohalikke kuigivõrd. Nad muretsevad, et naabrid võtavad neilt töökohad ära. Trinidad ja Tobago pole tõepoolest ka ise mingi musterriik: kuritegevuse, eriti organiseeritud kriminaalide tase on kõrge. Probleeme jagub.

„Me ei ole migrantide endi vastu,“ väidab pahane naine. „Valitsus müüb neile venezuealalastele valeunistusi ja -lubadusi.“ Samas küsib ta kohe: „Miks peaks mul olema kaastunnet kellegi vastu, kes tuleb minult röövima?!“

Asüülitaotlejatega ei oska valitsus midagi peale hakata

Kui Venezuela põgenikel avanes võimalus end registreerida, oli tulemuseks kaos. Kogu saareriigis sai registreerima minna vaid kolmes asukohas ning kui reporter osutab viimasel registreerimispäeval ilmselgele probleemile, et järjekorras istub tuhandeid inimesi, kellest kõiki ei jõua kuidagi registreerida, ei oska isegi põgenikega töötav vabatahtlik öelda, mis neist ülejäänutest edasi saab. Loetud minutid enne registreerimisputkade sulgemist tuleb ka valitsuse vastus: kes pole end registreerida jõudnud, on illegaal. Ootuspäraselt algab järjekorras meeleheitlik trügimine.

Lõpuks registreeris end kusagil 16 500 venezuealalast, ilmselgelt kaugeltki mitte kõik riigis viibivad põgenikud. Hetkeseisuga keeldub Trinidadi ja Tobago valitsus registreerimist taasavamast. Ka neil, kel õnnestus end registreerida, pole elu oluliselt lihtsam. Näiteks ei tohi nende lapsed endiselt koolis käia.

Mõned trinidadlased aga avasid hiljuti Venezuela lastele oma õppeasutused. Kooliks on neid palju nimetada, ent vähemalt õpivad lapsed seal selgeks inglise keele – see on Trinidadi ja Tobago riigikeel, Venezuela rahvas räägib hispaania keelt.

Pereisa Manuel juba natuke tönkab inglise keelt. Ta pole uues elus õnnelik, pidevalt saadab teda mure pere tuleviku pärast. Ent ta usub, et Venezuelas ootab neid riigireetmise eest surm.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee